Inglise lavendel on tänu oma tugevale aroomile ja eeterlikele õlidele looduslikult üsna vastupidav taim, mis peletab eemale paljusid tavalisi aiakahjureid. Ka haigused ei kimbuta teda sageli, eriti kui taimele on tagatud tema põhivajadused – ohtralt päikest, suurepärane õhuringlus ja hästi kuivendatud pinnas. Just nende tingimuste eiramine on peamine põhjus, miks lavendlil võivad tekkida probleemid. Liigniiskus, halb drenaaž, varjuline kasvukoht ja liiga tihe istutus loovad soodsa keskkonna seenhaiguste arenguks, mis on lavendli suurimad vaenlased. Kuigi kahjurid ründavad lavendlit harva, ei ole ta ka nende eest täielikult kaitstud. Selles artiklis anname põhjaliku ülevaate levinumatest haigustest ja kahjuritest, mis võivad inglise lavendlit ohustada, ning jagame praktilisi nõuandeid nende ennetamiseks ja tõrjeks.
Kõige levinum ja ohtlikum haigus, mis lavendlit tabab, on juuremädanik. Seda seenhaigust, mida põhjustavad mullas elavad patogeenid (näiteks Phytophthora), soodustab liigne niiskus ja halb drenaaž. Kui vesi jääb juurte ümber seisma, ei saa juured piisavalt hapnikku ja hakkavad mädanema. Haiguse esimesed sümptomid ilmnevad taime maapealsel osal: lehed hakkavad kolletuma, eriti taime alumises osas, ja taim näeb välja närbunud, isegi kui muld on niiske. Lõpuks muutub kogu taim pruuniks ja sureb. Juuremädaniku puhul on ravi praktiliselt võimatu ja parim lahendus on ennetamine.
Juuremädaniku ennetamiseks on kriitilise tähtsusega tagada lavendlile kerge, liivane ja väga hea drenaažiga pinnas. Raskeid savimuldasid tuleb enne istutamist parandada liiva, kruusa ja orgaanilise ainega. Kõrgpeenra rajamine on samuti suurepärane viis drenaaži tagamiseks. Ülekastmine on teine suur riskitegur. Lavendlit tuleks kasta harva, aga põhjalikult, lastes mullal kastmiskordade vahel korralikult läbi kuivada. Kui taim on juba haigestunud, tuleb see kohe aiast eemaldada koos ümbritseva mullaga, et vältida haigustekitajate levikut teistele taimedele.
Teine levinud seenhaigus, eriti niisketes ja halbades õhutingimustes, on hahkhallitus (Botrytis cinerea). See haigus avaldub hallika, koheva kirmena taime lehtedel, vartel ja õitel. Hahkhallitus ründab sageli tihedaid, ülekasvanud põõsaid, kus õhuringlus on halb ja niiskus püsib kaua lehtede vahel. Samuti on vastuvõtlikumad liigselt väetatud ja lopsaka lehestikuga taimed. Haiguse levikut soodustavad jahedad ja niisked ilmad.
Hahkhallituse ennetamiseks on oluline tagada taimede vahel piisav vahekaugus, mis võimaldab õhul vabalt liikuda ja lehestikku kuivatada. Regulaarne ja õigeaegne tagasilõikus aitab hoida põõsa seest õhulisena. Vältida tuleks lehtede niisutamist kastmisel – vesi tuleks suunata otse juurtele. Kui märkate esimesi haigustunnuseid, tuleks nakatunud taimeosad kohe eemaldada ja hävitada. Tugeva nakkuse korral võib kasutada sobivat fungitsiidi, kuid ennetavad meetmed on alati tõhusamad.
Seenhaigused ja nende ennetamine
Lisaks juuremädanikule ja hahkhallitusele võib lavendlit ohustada ka septorioos ehk lavendli-lehelaiksus (Septoria lavandulae). See haigus põhjustab lehtedele väikeseid, ümaraid pruune laike, millel on sageli hallikas keskosa ja tume äär. Tugeva nakkuse korral võivad laigud ühineda, lehed kolletuvad ja varisevad enneaegselt, mis nõrgestab taime. Sarnaselt teistele seenhaigustele soodustab ka septorioosi levikut niiske ja soe ilm ning halb õhuringlus.
Ennetus on ka selle haiguse puhul parim ravi. Hea õhuringluse tagamine taimede vahel piisava vahekauguse ja korrektse lõikusega on esmatähtis. Vältida tuleks taimede kastmist õhtuti ja lehtede niisutamist. Sügisel tuleks eemaldada kõik taime ümbert mahalangenud lehed ja taimejäätmed, kuna haigustekitajad võivad neis talvituda. Kui haigus on juba ilmnenud, tuleks nakatunud lehed ja varred eemaldada ning hävitada. Vajadusel võib kasutada vaske sisaldavaid fungitsiide.
Alfalfa mosaiikviirus (AMV) on veel üks potentsiaalne probleem, kuigi see on haruldasem. Viirushaigused põhjustavad lehtedel kollaseid mustreid, laike või mosaiiki, samuti võib esineda kasvupeetust ja moondunud lehti. Viirushaigusi levitavad tavaliselt putukad, näiteks lehetäid, või need võivad levida nakatunud aiatööriistade kaudu. Viirushaiguste vastu ravi puudub.
Viirushaiguste ennetamiseks on oluline hoida aed puhas kahjuritest, eriti lehetäidest, kes on peamised viiruste levitajad. Samuti tuleks alati desinfitseerida oma aiatööriistu (kääre, nuge) pärast iga taime lõikamist, eriti kui on kahtlus haigusele. See takistab haigustekitajate levikut ühelt taimelt teisele. Kui taim on juba nakatunud viirushaigusesse, on ainus lahendus selle eemaldamine ja hävitamine, et vältida viiruse edasist levikut aias.
Levinumad kahjurid
Nagu mainitud, on lavendel tänu oma aroomile paljudele kahjuritele ebameeldiv. Siiski on mõned putukad, kes on lavendli vastu immuunsed või isegi eelistavad seda. Üks neist on vahustatud tirtslane ehk “käo sülg” (Philaenus spumarius). Selle putuka vastsed toodavad endale kaitseks iseloomulikke valgeid vahutombukesi, mida võib leida lavendli vartel ja lehekaenaldes. Vahu sees peituv vastne imeb taimemahla.
Kuigi vahutombud rikuvad taime esteetilist välimust, ei põhjusta need tavaliselt taimele märkimisväärset kahju, välja arvatud väga massilise esinemise korral. Nende tõrjumine on lihtne – enamasti piisab tugevast veejoast, mis peseb vahu koos vastsega taimelt maha. Keemilist tõrjet ei ole tavaliselt vaja rakendada. Oluline on lihtsalt regulaarselt oma taimi kontrollida ja vajadusel sekkuda.
Teine kahjur, mis võib aeg-ajalt lavendlit rünnata, on rosmariini-lehemardikas (Chrysolina americana). See on väike, metalliläikeline ja värvikirev mardikas, mis toitub nii lavendli kui ka rosmariini ja teiste ürtide lehtedest. Nii valmikud kui ka nende hallikad vastsed närivad lehtedesse auke, mis tugeva ründe korral võib taime oluliselt nõrgestada.
Rosmariini-lehemardika tõrjeks on kõige tõhusam meetod mardikate ja nende vastsete käsitsi ära korjamine. Kuna nad ei ole väga kiired liikujad, on see üsna lihtne. Taimi tuleks regulaarselt kontrollida, eriti kevadel ja sügisel, mil mardikad on kõige aktiivsemad. Keemilist tõrjet tuleks vältida, et mitte kahjustada tolmeldajaid putukaid, nagu mesilased ja kimalased, keda lavendel aeda meelitab.
Haruldasemad kahjurid ja nende tõrje
Mõnikord, eriti kasvuhoonetes või väga kuivades ja soojades tingimustes, võivad lavendlit rünnata ka kasvuhoonekarilased. Need on väikesed valged lendavad putukad, kes kogunevad suurte kolooniatena lehtede alumisele küljele. Nii valmikud kui ka vastsed imevad taimemahla, põhjustades lehtede kolletumist, kuivamist ja enneaegset varisemist. Samuti eritavad nad kleepuvat ainet, nn mesinestet, millele võib kasvama hakata must tahmlaik.
Karilaste tõrjeks võib kasutada kollaseid liimpüüniseid, mis meelitavad ligi ja püüavad kinni täiskasvanud putukaid. See aitab vähendada nende arvukust ja takistada edasist munemist. Samuti võib taimi pritsida looduslike insektitsiidide, näiteks neemipuuõli või rohelise seebi lahusega. Oluline on pritsida hoolikalt lehtede alumisi külgi, kus kahjurid peituvad. Tõrjet tuleb korrata mitu korda nädalase intervalliga, et hävitada kõik arengujärgud.
Lehetäid ründavad lavendlit harva, kuid nad võivad seda teha, kui taim on stressis, näiteks liigse väetamise, veepuuduse või ebasobiva kasvukoha tõttu. Lehetäid kogunevad tavaliselt noortele võrsetele ja õiepungadele ning imevad taimemahla, põhjustades nende moondumist. Nende tõrje on sarnane karilaste omaga – tugev veejuga, rohelise seebi lahus või neemipuuõli on tavaliselt piisavad. Samuti on oluline meelitada aeda looduslikke vaenlasi, näiteks lepatriinusid, kes toituvad lehetäidest.
Neljajalgne lavendlilest (Aceria lavandulae) on mikroskoopiline kahjur, mida on palja silmaga raske märgata. Tema tegevuse tulemusena tekivad taimele aga ebanormaalsed kasvud ehk pahad, mis näevad välja nagu väikesed rohelised lillkapsad. Need pahad ei põhjusta taimele tavaliselt suurt kahju, kuid rikuvad selle välimust. Kõige tõhusam viis lestadest vabanemiseks on kahjustunud taimeosade ära lõikamine ja hävitamine kohe, kui pahkasid märkate.
Ennetuse tähtsus
Nagu eelnevatest peatükkidest selgub, on parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu ennetus. Terve ja tugev taim, mis kasvab talle sobivates tingimustes, suudab enamiku probleemidega ise toime tulla. Kõige olulisem ennetav meede on õige kasvukoha valik. Lavendel vajab täispäikest, vähemalt 6-8 tundi päevas. Päikesevalgus aitab hoida lehestiku kuivana ja pärsib seenhaiguste arengut.
Teine kriitilise tähtsusega tegur on pinnase drenaaž. Lavendel ei talu seisvat vett. Enne istutamist tuleb veenduda, et pinnas on kerge ja laseb liigsel veel kiiresti ära voolata. Vajadusel tuleb mulda parandada liiva ja kruusaga või rajada kõrgpeenar. Ülekastmine on üks peamisi põhjuseid, miks lavendel haigestub, seega tuleb olla kastmisega pigem tagasihoidlik.
Hea õhuringlus on samuti hädavajalik. Taimed tuleks istutada piisavate vahedega, et õhk pääseks nende vahel vabalt liikuma. See aitab lehestikul pärast vihma või kastmist kiiresti kuivada. Regulaarne ja korrektne lõikus hoiab põõsa seest õhulisena ja eemaldab potentsiaalselt haiged või nõrgad oksad. Lõikamine soodustab ka tugevate ja tervete võrsete kasvu.
Lõpetuseks, oluline on hoida aed puhas. Sügisel tuleks eemaldada lavendlipõõsaste ümbert kõik mahalangenud lehed ja taimejäätmed, kuna paljud haigustekitajad ja kahjurite munad talvituvad just seal. Regulaarne taimede inspekteerimine aitab avastada probleeme varajases staadiumis, kui nendega tegelemine on veel lihtne. Mida varem probleemile jaole saate, seda suurem on tõenäosus, et suudate oma lavendli päästa ilma tugevatoimelisi kemikaale kasutamata.
