Igihaljas kaerik on tuntud oma vähenõudlikkuse poolest, mis hõlmab ka tema toitainevajadust. See vastupidav kõrreline on kohanenud kasvama pigem kehvematel pinnastel ega vaja lopsakaks kasvuks intensiivset väetamist. Tegelikult võib liigne toitainete, eriti lämmastiku, andmine taimele pigem kahju kui kasu tuua, vähendades tema iseloomulikku sinist värvi ja muutes ta haigustele vastuvõtlikumaks. Siiski on teatud olukordi, kus mõõdukas ja läbimõeldud väetamine aitab tagada taime parima võimaliku tervise ja dekoratiivsuse. Selles artiklis uurimegi lähemalt igihalja kaeriku toitainevajadust ja anname juhiseid õigeks väetamiseks.
Toitainete roll ja taime vajadused
Igihalja kaeriku ilu peitub tema struktuurses vormis ja sinakashallis lehestikus, mitte niivõrd lopsakas kasvus või rikkalikus õitsemises. Seetõttu on tema toitainevajadus tagasihoidlikum kui paljudel teistel aiataimedel. Taime peamised toitained on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K), kuid nende tasakaal on oluline. Liiga palju lämmastikku soodustab kiiret ja vohavat lehekasvu, mis muudab taime lõdvaks, laialivalguvaks ja rohekamaks, kaotades oma kompaktse kuju ja sinise värvi. See “pehme” kasv on ka vastuvõtlikum haigustele ja kahjuritele.
Fosfor on oluline juurestiku arenguks ja õitsemiseks, samas kui kaalium aitab tugevdada taime üldist vastupidavust, parandades tema talvekindlust ja vastupanuvõimet haigustele. Seetõttu on igihalja kaeriku jaoks parimad väetised need, mis on tasakaalustatud või madalama lämmastikusisaldusega. Aeglaselt vabanevad graanulväetised, mis on mõeldud püsikutele või ilukõrrelistele, on tavaliselt hea valik, kuna need vabastavad toitaineid järk-järgult pikema perioodi vältel.
Enamasti saab igihaljas kaerik kõik vajalikud toitained kätte keskmisest aiamullast, eriti kui see on orgaanilise aine rikas. Kui istutad taime kompostiga parandatud pinnasesse, ei pruugi see esimesel paaril aastal üldse lisaväetamist vajada. Taim näitab oma toitainevajadust ise välja – kui puhmik on tihe, kompaktne ja erksinise värviga, on kõik korras. Kui aga kasv jääb kiduraks ja lehed muutuvad kollakaks (eeldusel, et kastmine ja valguse hulk on piisavad), võib see olla märk toitainete puudusest.
Kõige olulisem on meeles pidada, et see taim on kohanenud kasvama tingimustes, mis pole ülemäära viljakad. Liigne väetamine on üks levinumaid vigu, mida selle taime hooldamisel tehakse. See mitte ainult ei riku taime dekoratiivset välimust, vaid võib ka lühendada tema eluiga. Vähem on antud juhul kindlasti rohkem.
Rohkem artikleid sel teemal
Millal ja kuidas väetada
Õige ajastus on väetamisel ülioluline, et taim saaks toitaineid kasutada siis, kui ta neid kõige rohkem vajab. Igihalja kaeriku jaoks on parim aeg väetamiseks varakevadel, just siis, kui algab aktiivne kasvuperiood. Kevadine väetamine annab taimele vajaliku tõuke uute lehtede kasvatamiseks ja hooajale vastu minemiseks. Tavaliselt piisab ühest väetamiskorrast aastas, et rahuldada kogu taime hooajaline toitainevajadus.
Väetamiseks vali aeglaselt vabanev granuleeritud kompleksväetis, mis on mõeldud püsikutele. Järgi hoolikalt pakendil olevaid juhiseid koguste osas. Üldjuhul piisab väikesest peotäiest graanulitest, mis puistatakse ühtlaselt laiali taime ümber, vältides graanulite sattumist otse taime südamikku. Pärast väetise laotamist sega see kergelt mulla pealmise kihiga ja kasta põhjalikult. Kastmine aitab väetisel lahustuda ja toitainetel juurteni jõuda.
Vältida tuleks väetamist suve teises pooles või sügisel. Hiline väetamine, eriti lämmastikurikaste väetistega, stimuleerib uut kasvu ajal, mil taim peaks hakkama valmistuma talvepuhkuseks. Need uued, õrnad võrsed ei jõua enne külmade tulekut piisavalt puituda ja saavad talvel kergesti kahjustada, mis muudab kogu taime külmaõrnemaks. Viimane väetamine peaks toimuma hiljemalt juuni lõpus.
Väga kehva või liivase pinnase korral, kust toitained kiiresti välja uhutakse, võib olla vajalik teine, kergem väetamiskord suve alguses. Sellisel juhul kasuta poole väiksemat kogust väetist kui kevadel. Siiski, enne korduvat väetamist jälgi hoolikalt taime seisukorda. Kui taim näeb terve ja elujõuline välja, pole lisaväetamine tõenäoliselt vajalik.
Rohkem artikleid sel teemal
Orgaanilised väetamisvõimalused
Orgaanilised väetised on suurepärane alternatiiv mineraalväetistele, kuna need parandavad lisaks toitainete andmisele ka mulla struktuuri ja soodustavad mulla elurikkust. Kõige lihtsam ja tõhusam orgaaniline väetis igihalja kaeriku jaoks on hästi laagerdunud kompost. Komposti lisamine pinnasesse istutamise ajal annab taimele aeglaselt vabanevaid toitaineid ja parandab nii raske savimulla drenaaži kui ka liivase mulla veepidavusvõimet.
Iga-aastaseks hoolduseks piisab, kui lisada kevadel taime ümber õhuke, 2-3 sentimeetri paksune kiht komposti. See toimib multšina, mis aitab hoida niiskust ja pärssida umbrohu kasvu, ning samal ajal vabastab vihmausside ja mikroorganismide tegevuse tulemusel järk-järgult toitaineid mulda. Kompostiga väetamine on väga õrn ja üleväetamise oht on minimaalne, mis teeb sellest ideaalse valiku igihalja kaeriku jaoks.
Teine hea orgaaniline valik on mereadru ekstrakt, mida võib kasutada vedelväetisena. Mereadru on rikas mikroelementide poolest, mis on taime tervisele olulised, kuid mida tavalised NPK-väetised sageli ei sisalda. Mereadru lahust võib kasutada kevadel paar korda, et anda taimele lisajõudu. See on eriti kasulik taimedele, mis tunduvad stressis või taastuvad talvekahjustustest.
Vältida tuleks värske sõnniku või muude väga lämmastikurikaste orgaaniliste väetiste kasutamist. Need võivad olla taimele liiga kanged ja põhjustada samu probleeme nagu liigne mineraalväetistega väetamine – lopsakas, kuid nõrk kasv ja sinise värvi kadumine. Kui soovid kasutada sõnnikut, peab see olema täielikult komposteerunud ja lagunenud, et vältida juurte põletamist.
Väetamisvead ja nende vältimine
Kõige levinum viga igihalja kaeriku väetamisel on üleväetamine. Paljud aednikud arvavad, et rohkem väetist tähendab ilusamat taime, kuid selle kõrrelise puhul on tulemus vastupidine. Liigne lämmastik põhjustab taime väljavenimist, muudab selle roheliseks ja lõdvaks ning vähendab selle vastupidavust nii põuale kui ka haigustele. Pea meeles, et see taim on kõige ilusam just siis, kui ta peab natuke “vaeva nägema”.
Teine viga on vale ajastus. Sügisene väetamine on eriti kahjulik, kuna see takistab taimel talveks valmistuda ja võib viia külmakahjustusteni. Väetamisega tuleks alati piirduda aktiivse kasvuperioodi esimese poolega, st kevadest kuni jaanipäevani. See tagab, et taim kasutab toitained ära uue kasvu loomiseks, millel on piisavalt aega enne talve tugevneda.
Samuti on oluline vältida väetise sattumist otse taime lehtedele või südamikku. Graanulid, mis jäävad lehtede vahele, võivad niiskusega kokku puutudes lehti põletada ja kahjustada. Laota väetis alati taime ümber mullale ja sega see kergelt pinnasesse. Vedelväetiste kasutamisel proovi kasta ainult mulla pinda, vältides lehestiku liigset märjaks tegemist.
Lõpuks, ära kasuta muruväetisi või muid kõrge lämmastikusisaldusega väetisi. Need on mõeldud kiire ja lopsaka rohelise massi kasvatamiseks, mis on täpselt see, mida sa igihalja kaeriku puhul vältida soovid. Eelista alati tasakaalustatud püsikuväetisi, orgaanilisi alternatiive nagu kompost, või jäta taim üldse väetamata, kui pinnas on piisavalt viljakas ja taim näeb terve välja.
Konteinertaimede väetamine
Potis või konteineris kasvavate igihaljaste kaerikute toitainevajadus on mõnevõrra erinev avamaal kasvavatest taimedest. Potimullas on toitainete varu piiratud ning regulaarne kastmine uhub toitaineid mullast välja. Seetõttu vajavad konteinertaimed sagedasemat, kuid siiski mõõdukat väetamist, et püsida terved ja ilusad. Ilma lisatoitaineteta võib potitaim aja jooksul muutuda kiduraks ja kaotada oma värvi.
Konteineris kasvavaid taimi on kõige parem väetada aktiivsel kasvuperioodil, alates kevadest kuni suve keskpaigani. Hea valik on kasutada pikaajalist, aeglaselt vabanevat väetist, mille võib kevadel mulda segada. See tagab ühtlase toitainetega varustatuse mitme kuu vältel. Alternatiivina võib kasutada tasakaalustatud vedelväetist püsikutele, mida antakse vastavalt pakendi juhistele lahjendatult iga 3-4 nädala tagant.
Ka konteinertaimede puhul on oluline vältida liigset lämmastikku. Vali väetis, mille NPK suhe on tasakaalus või kus lämmastiku osakaal on väiksem. Vedelväetise kasutamisel on isegi soovitatav kasutada pakendil soovitatust veidi lahjemat lahust, et vältida üleväetamist. Jälgi taime reaktsiooni – kui lehed muutuvad liiga roheliseks ja taim venib välja, vähenda väetamise sagedust või kangust.
Sügisel ja talvel ei tohi konteineris kasvavaid taimi väetada. Sarnaselt avamaa taimedele peavad ka nemad saama valmistuda puhkeperioodiks. Väetamise lõpetamine hiljemalt augusti alguses annab taimele aega oma kasv aeglustada ja talveks valmistuda. Talvel puhkab taim ning ei vaja lisatoitaineid. Väetamisega alusta uuesti alles järgmisel kevadel, kui näed esimesi märke uuest kasvust.
📷: Drew Avery, CC BY 2.0, via Wikimedia Commons
