Hiina kadakas on mitmekülgne ja vastupidav okaspuu, mis pakub aednikele laia valikut vorme, suurusi ja värve, alates madalatest pinnakattetaimedest kuni kõrgete, majesteetlike puudeni. Selle taime populaarsus tuleneb tema vähenõudlikkusest ja kohanemisvõimest erinevate kasvutingimustega, mis teeb temast suurepärase valiku nii algajatele kui ka kogenud aednikele. Nõuetekohane hooldus tagab taime tervise, elujõu ja dekoratiivse välimuse aastateks. See hõlmab õiget istutamist, korrapärast kastmist esimesel paaril aastal, sobivat väetamist ja vajadusel pügamist, et säilitada soovitud kuju ja suurus.
Üldised kasvutingimused
Hiina kadaka edukaks kasvatamiseks on oluline tagada talle sobivad kasvutingimused, mis jäljendavad tema looduslikku elukeskkonda. Kõige olulisem tegur on päikesevalgus, kuna need taimed eelistavad täispäikest, saades päevas vähemalt kuus kuni kaheksa tundi otsest päikesevalgust. Kuigi nad taluvad ka kerget varju, võib ebapiisav valgus põhjustada hõredat kasvu, nõrku oksi ja suuremat vastuvõtlikkust haigustele. Taimed, mis kasvavad liiga varjulises kohas, kaotavad oma tiheda ja kompaktse vormi ning nende okaste värvus võib muutuda tuhmiks. Seega on kasvukoha valik esimene ja kõige kriitilisem samm terve ja kauni hiina kadaka kasvatamisel.
Mullastiku osas on hiina kadakas üsna leplik, kuid eelistab hästi kuivendatud pinnast. Ta ei talu seisvat vett ega liigniiskust, mis võib põhjustada juuremädanikku ja muid seenhaigusi. Ideaalne on liivane või saviliivane muld, kuid taim kohaneb ka raskemate savimuldadega, eeldusel, et drenaaž on hea. Enne istutamist on soovitatav rasket mulda parandada orgaanilise aine, näiteks komposti või liiva lisamisega, et parandada selle struktuuri ja vee läbilaskvust. Pinnase pH osas on hiina kadakas samuti tolerantne, kasvades hästi nii kergelt happelises kui ka aluselises mullas, mille pH väärtus jääb vahemikku 5,5 kuni 7,5.
Hiina kadakas on tuntud oma põuakindluse poolest pärast kohanemist, kuid noored taimed vajavad regulaarset kastmist, et arendada tugevat juurestikku. Esimesel kasvuaastal tuleks taime kasta sügavuti umbes kord nädalas, eriti kuivadel perioodidel. Pärast esimest aastat on taim tavaliselt piisavalt vastupidav, et tulla toime loomulike sademetega, kuid pikkade põuaperioodide ajal võib lisakastmine olla kasulik. Oluline on vältida ülekastmist, lastes mullal kastmiskordade vahel osaliselt kuivada.
Temperatuuri ja kliima osas on hiina kadakas väga vastupidav, taludes laia temperatuurivahemikku. Enamik sorte on külmakindlad ja taluvad hästi ka Eesti talve tingimusi, eriti kui neile on tagatud hea drenaažiga kasvukoht. Samas on nad ka kuumakindlad ja saavad hästi hakkama suvise palavusega. Noori või äsja istutatud taimi on siiski soovitatav kaitsta karmi talvetuule ja intensiivse kevadpäikese eest, mis võivad põhjustada okaste kuivamist ja pruuniks muutumist. See on eriti oluline konteinerites kasvatatavate taimede puhul, mille juured on külma suhtes haavatavamad.
Rohkem artikleid sel teemal
Kastmine ja niiskus
Hiina kadaka kastmisvajadus sõltub suuresti taime vanusest, kasvukohast ja kliimatingimustest. Äsja istutatud noored taimed vajavad esimestel aastatel kõige rohkem tähelepanu, kuna nende juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud. Sel perioodil on oluline hoida muld ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg. Sügav ja põhjalik kastmine kord nädalas on tavaliselt piisav, et soodustada juurte kasvu sügavamale mulda, mis muudab taime tulevikus põuakindlamaks. Oluline on kontrollida mulla niiskust enne iga kastmiskorda, torgates sõrme mõne sentimeetri sügavusele mulda.
Vanemad, juba kohanenud hiina kadakad on märkimisväärselt põuakindlad ja vajavad lisakastmist ainult pikaajaliste kuivaperioodide ajal. Nende ulatuslik juurestik suudab hankida vett sügavamatest mullakihtidest, mistõttu saavad nad tavalistes tingimustes hakkama vaid looduslike sademetega. Kui suvi on erakordselt kuiv ja kuum, on soovitatav taime kasta sügavuti iga paari nädala tagant, et vältida stressi ja okaste kuivamist. Konteinerites kasvatatavad kadakad vajavad aga sagedasemat kastmist kui avamaal kasvavad taimed, kuna muld konteineris kuivab kiiremini.
Ülekastmine on hiina kadaka jaoks üks suurimaid ohte, kuna see võib viia juuremädanikuni, mis on sageli taimele surmav. Seisev vesi takistab juurte hapniku omastamist, mis põhjustab nende lämbumist ja mädanemist. Esimesed märgid ülekastmisest on kollaseks muutuvad või pruunid okkad ja taime üldine närbumine, mis võib ekslikult tunduda veepuudusena. Seetõttu on ülioluline tagada hea drenaaž nii avamaal kui ka konteinerites ning lasta mullapinna pealmisel kihil enne järgmist kastmiskorda ära kuivada.
Kastmistehnika on samuti oluline. Vett tuleks suunata otse juurestikule, vältides okaste ja okste liigset märgumist, eriti õhtusel ajal. Niisked okkad on vastuvõtlikumad seenhaigustele, nagu näiteks oksapõletik. Parim aeg kastmiseks on varahommik, mis annab taimele piisavalt aega päeva jooksul kuivada. Multšikihi kasutamine taime ümber aitab säilitada mulla niiskust, vähendada kastmisvajadust ja hoida eemal umbrohtu, mis konkureerib vee ja toitainete pärast.
Väetamine ja toitained
Hiina kadakas on vähenõudlik taim ja ei vaja üldjuhul intensiivset väetamist, eriti kui ta kasvab toitainerikkas mullas. Enamasti piisab talle mullas leiduvatest toitainetest, et püsida terve ja jõuline. Liigne väetamine, eriti lämmastikurikka väetisega, võib stimuleerida liiga kiiret ja nõrka kasvu, mis muudab taime vastuvõtlikumaks kahjuritele ja haigustele. Seega on mõõdukus väetamisel võtmetähtsusega.
Kui väetamine on siiski vajalik, näiteks kui taim kasvab väga toitainevaeses liivmullas või näitab kasvu aeglustumise märke, on parim aeg selleks varakevad. Kevadine väetamine annab taimele vajaliku tõuke uueks kasvuperioodiks. Soovitatav on kasutada aeglaselt vabanevat okaspuudele mõeldud väetist, mis tagab toitainete ühtlase ja pikaajalise eraldumise. Väetise graanulid tuleks jaotada ühtlaselt taime võraalusele alale, vältides nende sattumist otse tüvele, ning seejärel kergelt mulda segada ja korralikult kasta.
Orgaanilised väetusmeetodid on hiina kadaka jaoks suurepärane ja turvaline valik. Iga-aastane komposti või hästi laagerdunud sõnniku lisamine multšikihina taime ümber rikastab mulda aeglaselt ja parandab selle struktuuri. See mitte ainult ei paku taimele vajalikke toitaineid, vaid soodustab ka kasulike mullaorganismide tegevust, mis omakorda parandab mulla tervist. Orgaanilised materjalid aitavad ka säilitada mulla niiskust ja reguleerida selle temperatuuri.
Toitainete puuduse tunnuste jälgimine on oluline osa hiina kadaka hooldusest. Kuigi see on haruldane, võib toitainete puudus ilmneda okaste värvuse muutuses või kasvu kängumises. Näiteks lämmastikupuudus võib põhjustada üldist kollasust, eriti vanematel okastel, samas kui magneesiumipuudus võib ilmneda okaste otste kollaseks muutumisena. Enne spetsiifiliste toitainete lisamist on siiski soovitatav teha mullaanalüüs, et vältida vale väetise kasutamist ja toitainete tasakaalu edasist rikkumist mullas.
Lõikamine ja kujundamine
Hiina kadaka lõikamine ei ole enamasti vajalik taime tervise seisukohast, kuid see on oluline soovitud kuju, suuruse ja tiheduse säilitamiseks. Lõikamise aeg ja meetod sõltuvad sordist ja eesmärgist. Enamikku hiina kadaka sorte võib kergelt kärpida igal ajal aastas, kuid suuremate lõikuste jaoks on parim aeg hilistalv või varakevad, enne uue kasvu algust. See annab taimele piisavalt aega haavade paranemiseks enne aktiivse kasvuperioodi algust.
Põhiline reegel kadakate lõikamisel on vältida lõikamist vanasse puitu, kus puuduvad rohelised okkad. Erinevalt paljudest lehtpõõsastest ei ole kadakad võimelised vanast puidust uusi võrseid ajama. Seetõttu tuleks lõigata ainult rohelist, aktiivselt kasvavat osa, jättes alati alles osa rohelistest okastest oksale, mida kärbitakse. Liiga sügavale lõikamine võib jätta taimele püsivad tühimikud ja kahjustada selle välimust.
Kujunduslõikuse eesmärk on säilitada taime loomulik kuju ja vältida selle ülekasvamist. Selleks tuleks eemaldada valikuliselt pikemaid oksi, lõigates need tagasi harunemiskohani. See meetod aitab säilitada taime õhulisust ja loomulikku välimust. Vältida tuleks taime pügamist hekikääridega ühtlaseks vormiks, kuna see soodustab tiheda väliskihi teket, mis varjab sisemisi oksi valguse eest, põhjustades nende kuivamist. See omakorda jätab taime seest tühjaks ja inetuks.
Lisaks kujundamisele on oluline ka sanitaarlõikus, mille käigus eemaldatakse kõik surnud, haiged või kahjustatud oksad. Seda võib teha igal ajal aastas, kui selliseid oksi märgatakse. Surnud okste eemaldamine mitte ainult ei paranda taime välimust, vaid aitab ka vältida haiguste levikut ja parandab õhuringlust taime sees. Kasutada tuleks teravaid ja desinfitseeritud lõikeriistu, et vältida haigustekitajate edasikandmist ja teha puhtaid lõikeid, mis paranevad kiiresti.
Kahjurid ja haigused
Kuigi hiina kadakas on üldiselt vastupidav taim, võivad teda siiski rünnata mõned kahjurid ja haigused, eriti kui kasvutingimused ei ole optimaalsed. Üks levinumaid probleeme on ämbliklestad, eriti kuuma ja kuiva ilmaga. Need väikesed kahjurid imevad taimemahla, põhjustades okaste muutumist kollakaks või pronksjaks ning peene võrgendi tekkimist okste vahele. Tõrjeks võib kasutada tugevat veejuga, et lestad taimelt maha pesta, või raskema nakkuse korral aianduslikke seepe või spetsiaalseid akaritsiide.
Teine levinud kahjur on kadaka-koikoi, mille vastsed kaevandavad okastes, põhjustades nende pruuniks muutumist ja varisemist. Kahjustus on tavaliselt kõige märgatavam kevadel. Tõrjeks tuleks kahjustatud oksaotsad ära lõigata ja hävitada enne, kui vastsed nukkuvad. Raskematel juhtudel võib kasutada süsteemseid insektitsiide, kuid ennetamine, näiteks taime hea tervise tagamine, on alati parim lahendus. Ka kilptäid võivad aeg-ajalt probleemiks osutuda, kattes oksi väikeste kilpidega ja imedes taimemahla, mis nõrgestab taime.
Haigustest on kõige levinumad mitmesugused seenhaigused, näiteks oksapõletik (Phomopsis ja Kabatina). Need haigused põhjustavad noorte võrsete otste pruuniks muutumist ja kuivamist, eriti niisketel ja jahedatel kevadperioodidel. Nakkuse leviku piiramiseks on oluline haiged oksad kohe ära lõigata ja hävitada, lõigates terve puidu osani. Hea õhuringluse tagamine taime ümber aitab haiguste riski vähendada, seega tuleks vältida liiga tihedat istutust.
Kadaka-pirnipuu rooste on veel üks seenhaigus, mis vajab arenemiseks kahte peremeestaime – kadakat ja pirnipuud (või mõnda muud roosõielist). Kadakal väljendub haigus oranžide, sültjate moodustiste tekkimisega okstele kevadel. Kuigi see haigus kadakat tavaliselt ei tapa, võib see vähendada selle dekoratiivsust. Kõige tõhusam viis selle haiguse vältimiseks on mitte istutada kadakaid pirnipuude või teiste vastuvõtlike roosõieliste lähedusse. Haigestunud okste eemaldamine võib samuti aidata haiguse levikut piirata.
Talvine hooldus
Hiina kadakas on üldiselt külmakindel ja talub hästi enamikku talvetingimusi, kuid mõned ettevaatusabinõud aitavad tagada selle hea talvitumise. Eriti oluline on kaitsta noori ja äsja istutatud taimi, mille juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud. Enne maapinna külmumist on soovitatav noori kadakaid põhjalikult kasta. See tagab, et taimel on piisavalt niiskusvarusid, et vastu pidada talvisele kuivusele, mis tekib, kui päike ja tuul aurustavad niiskust okastest, kuid külmunud maapind takistab juurtel uut vett hankida.
Multšikihi lisamine või uuendamine sügisel taime juurestiku ümber on väga kasulik. Umbes 5-10 sentimeetri paksune kiht koorepuru, männiokkaid või komposti aitab kaitsta juuri suurte temperatuurikõikumiste eest ja hoiab mullas niiskust. Multš tuleks laotada võraalusele alale, kuid jätta väike vahe tüve ümber, et vältida niiskuse kogunemist ja tüve mädanemist. See lihtne samm on eriti oluline noorte taimede ja konteinerites kasvavate kadakate puhul.
Püstise ja sammasja kasvukujuga sordid võivad olla vastuvõtlikud lumekahjustustele. Raske ja märg lumi võib painutada ja murda oksi. Selle vältimiseks võib oksad sügisel ettevaatlikult nööri või spetsiaalse võrguga kokku siduda. See aitab taimel säilitada oma kuju ja takistab lume kogunemist okste vahele. Pärast tugevat lumesadu on soovitatav lumi okstelt ettevaatlikult maha raputada, kasutades harja või luuda, et vältida okste murdumist.
Talvine päikesepõletus on veel üks oht, eriti varakevadel, kui päike muutub intensiivsemaks, kuid maapind on endiselt külmunud. See võib põhjustada okaste pruuniks muutumist ja kuivamist, eriti taime lõuna- ja edelaküljel. Noori või tundlikke taimi saab kaitsta, varjutades neid katteloori või varjutusvõrguga. Kaitseraamide püstitamine taime ümber aitab vähendada ka tuule kuivatavat mõju. Need meetmed on eriti olulised avatud ja tuulistes kasvukohtades.
