Harilik puukoorall, olles fotosünteesivõimeline poolparasiit, sõltub oma energia tootmiseks otseselt päikesevalgusest. Kuigi ta hangib vee ja mineraalained peremeespuult, peab ta suhkrud ehk eluks vajaliku energia ise tootma. Seetõttu on valguse kättesaadavus tema kasvu, arengu ja elujõu seisukohast kriitilise tähtsusega tegur. Valguse vajaduse mõistmine aitab selgitada, miks puukoorall eelistab kasvada teatud kohtades puu võras ning kuidas aednik saab neid tingimusi mõjutada, et hallata puukoralli kasvu oma aias.
Fotosüntees ja energiavajadus
Erinevalt täisparasiitidest, mis on kaotanud klorofülli ja võime fotosünteesida, on harilik puukoorall säilitanud oma rohelise värvuse ja lehed. See tähendab, et ta on võimeline päikesevalguse energia abil siduma süsihappegaasi ja vett, tootes glükoosi ja hapnikku. See protsess on tema peamine energiaallikas, mis on vajalik kasvuks, õitsemiseks, viljumiseks ja kõikideks teisteks elutegevusprotsessideks.
Puukoralli poolparasiitne eluviis on nutikas kohastumus. Peremehelt vee ja mineraalide hankimisega säästab ta energiat, mida muidu kuluks keeruka juurestiku arendamisele ja ülalpidamisele. Samal ajal annab iseseisev energiatootmine talle suurema autonoomia ja vähendab sõltuvust peremehe suhkrutoodangust. See kombinatsioon on osutunud evolutsiooniliselt väga edukaks.
Valguse intensiivsus mõjutab otseselt fotosünteesi kiirust. Mida rohkem valgust puukoorall saab (kuni teatud piirini), seda rohkem energiat suudab ta toota ja seda jõudsamalt ta kasvab. Väheses valguses, näiteks sügaval puu võra sisemuses või tihedas metsas, on tema kasv aeglane ja taim jääb kiduraks. See selgitab, miks kõige suuremad ja tervemad puukoralli põõsad asuvad tavaliselt puu võra välimises osas.
Seega, kuigi puukoorall on füüsiliselt kinnitunud peremeespuu külge, konkureerib ta valguse pärast sarnaselt teiste taimedega. Ta peab leidma koha, kus peremeespuu lehed või teised oksad teda liigselt ei varjuta. See pidev võitlus valguse pärast on üks peamisi jõude, mis kujundab puu võra struktuuri ja taimede paigutust selles.
Rohkem artikleid sel teemal
Eelistatud kasvukoht puu võras
Looduses võib puukoralli leida peaaegu alati puu võra ülemisest või keskmisest osast. Harva, kui üldse, kasvab ta alumistel, tugevalt varjutatud okstel. Sellel on otsene seos valguse kättesaadavusega. Võra tipp on koht, mis saab kõige rohkem otsest päikesevalgust kogu päeva vältel, pakkudes ideaalseid tingimusi fotosünteesiks.
Lisaks valgusele on võra ülemises osas kasvamise taga ka seemnete leviku mehhanism. Linnud, kes söövad puukoralli marju, istuvad sageli puu kõige kõrgematel okstel. Puhastades oma nokka vastu oksa või roojates, jätavad nad seemned just sinna, kus on parimad võimalused idanemiseks ja kasvuks. See on suurepärane näide koevolutsioonist, kus taim ja tema levitaja on teineteisega kohastunud.
Horisontaalsed või laia nurgaga oksad on samuti eelistatud, kuna need pakuvad seemnele stabiilset pinda kinnitumiseks ja saavad rohkem valgust kui vertikaalsed oksad. Nooremad, siledama koorega oksad on samuti sobivamad kui vanad ja paksu korbaga tüved, sest seemne imijuurel on neist lihtsam läbi tungida.
Aedniku jaoks on see teadmine oluline nii puukoralli kasvatamisel kui ka selle kontrolli all hoidmisel. Kui soovitakse puukoralli oma aeda “istutada”, tuleks valida just selline valgusküllane ja sobiva struktuuriga oks puu võra ülemises osas. Kui aga soovitakse piirata puukoralli levikut, on üheks meetmeks puu võra tihendamine, kuigi see võib mõjutada ka puu enda tervist.
Rohkem artikleid sel teemal
Peremeespuu võra mõju
Peremeespuu liigil ja võra struktuuril on suur mõju sellele, kui palju valgust puukorallini jõuab. Hõredama võraga puud, nagu kask või pappel, lasevad rohkem valgust läbi, luues soodsamad tingimused puukoralli kasvuks kogu võra ulatuses. Seevastu tiheda ja laia lehestikuga puud, nagu hobukastan või pärn, tekitavad sügava varju, mis piirab puukoralli kasvu peamiselt võra kõige välimistele ja kõrgematele osadele.
Puu vanus mängib samuti rolli. Noore puu võra on tavaliselt avatum ja laseb rohkem valgust läbi. Vananedes muutub võra tihedamaks ja hargnenumaks, suurendades varju hulka. See võib viia olukorrani, kus varem edukalt kasvanud puukoralli põõsad hakkavad valgusepuuduse tõttu kiratsema ja võivad isegi hääbuda, kui ümbritsevad oksad neist üle kasvavad.
Aednik saab valguse kättesaadavust puu võras reguleerida lõikamise teel. Peremeespuu võra oskuslik harvendamine ei paranda mitte ainult puu enda tervist ja viljakandvust (viljapuude puhul), vaid võib ka luua soodsamaid valgustingimusi puukoralli jaoks, kui selle säilitamine on eesmärk. Eemaldades risti-rästi kasvavaid ja võra sisse suunduvaid oksi, saab valgust ja õhku juhtida sügavamale võrasse.
Vastupidiselt, kui eesmärk on puukoralli kasvu pidurdada, võib strateegiaks olla võra tihedana hoidmine, kuigi see pole alati puu tervise seisukohast parim lahendus. Tõhusam on siiski puukoralli otsene eemaldamine või kärpimine, selle asemel et manipuleerida valgustingimustega viisil, mis võib kahjustada peremeespuud. Tasakaalustatud lähenemine on alati parim.
Konkurents valguse pärast
Puukoralli ja peremeespuu suhe ei ole ainult parasiitlus, vaid ka konkurents. Nad konkureerivad samade ressursside – vee, toitainete ja mis kõige olulisem, valguse – pärast. Kuigi puukoorall on väike, võib suur koloonia märkimisväärselt varjutada peremeespuu oksi ja lehti, mis asuvad nende all.
See varjutamine vähendab peremeespuu fotosünteesi võimet nendes piirkondades, mis omakorda nõrgestab vastavat oksa. Aja jooksul võib tugevalt varjutatud oks jääda kiratsema, kaotada oma lehed ja lõpuks kuivada. See on üks mehhanismidest, kuidas puukoorall võib peremeespuud kahjustada, eriti kui tema populatsioon muutub liiga tihedaks.
See konkurentsisuhe on eriti ilmne talvel, kui lehtpuud on raagus. Igihaljas puukoorall saab sel ajal ära kasutada kogu saadaoleva päikesevalguse, samal ajal kui tema peremees puhkab. See annab talle eelise ja võimaldab koguda energiat kevadiseks kasvuspurdiks. See on ka põhjus, miks puukoorall talvises maastikus nii silmatorkav on.
Aedniku ülesanne on seda konkurentsi jälgida ja vajadusel sekkuda, et hoida tasakaalu. Kui on näha, et puukoralli põõsad on kasvanud nii suureks, et nad varjutavad oluliselt peremeespuu võra, on aeg neid tagasi lõigata. Eesmärk ei pea olema puukoralli täielik eemaldamine, vaid selle suuruse ja tiheduse reguleerimine selliselt, et ka peremeespuu saaks piisavalt valgust oma elutegevuseks.
