Harilik puukoorall on meie laiuskraadidel täielikult külmakindel ja kohastunud taluma karme talvetingimusi. Tema igihaljas olemus muudab ta eriti silmapaistvaks just talvises aias, kui lehtpuud on raagus, pakkudes rohelust ja struktuuri. Seetõttu ei vaja puukoorall ise mingit spetsiaalset talvitamismeedet, nagu katmist või siseruumidesse toomist. Küll aga toob talv esile mitmeid aspekte puukoralli ja peremeespuu suhtes, mis nõuavad aedniku tähelepanu ja ennetavat hoolt, et tagada mõlema taime ohutu talve üleelamine.
Puukoralli looduslik külmakindlus
Harilik puukoorall on arenenud taluma oma kasvupiirkonna kliimat, sealhulgas madalaid temperatuure. Tema rakumahl sisaldab aineid, mis toimivad loodusliku antifriisina, takistades jääkristallide teket rakkudes ja kaitstes neid külmakahjustuste eest. Taime nahkjad, paksud lehed on kaetud vahakihiga, mis vähendab veekadu külma ja kuiva talvetuule käes, mis on igihaljaste taimede jaoks oluline kohastumus.
Talvel, kui peremeespuu on puhkeseisundis ja tema ainevahetus on aeglustunud, väheneb ka puukoralli aktiivsus. Kuigi ta jääb roheliseks ja viib päikesepaisteliste ilmadega läbi ka minimaalset fotosünteesi, on tema kasv ja veetarve oluliselt väiksemad kui kasvuperioodil. See võimaldab tal üle elada perioodi, mil vee kättesaadavus peremehe kaudu on piiratud.
Puukoralli elutsükkel on talvega tihedalt seotud. Just talvel valmivad tema valged, kleepuvad marjad, mis on oluliseks toiduallikaks paljudele lindudele, näiteks rästastele ja siidisabadele. Linnud, kes marju söövad, aitavad levitada seemneid uutele peremeespuudele. Seega on talv puukoralli jaoks mitte ainult ellujäämise, vaid ka paljunemise seisukohast kriitilise tähtsusega periood.
Aedniku jaoks tähendab see, et puukoralli pärast muretsema ei pea – ta saab ise endaga suurepäraselt hakkama. Tähelepanu tuleb suunata hoopis teguritele, mis võivad talvel ohustada peremeespuud ja seeläbi kaudselt ka puukoralli ennast. Talvine hooldus on ennetav tegevus, mis keskendub riskide maandamisele.
Rohkem artikleid sel teemal
Lume ja jää oht
Üks suurimaid talviseid ohte, mis on seotud puukoralli olemasoluga, on raske ja märg lumi. Puukoralli tihedad, kerajad põõsad toimivad nagu korvid, püüdes kinni suuri lumekoguseid. See suurendab märkimisväärselt oksa koormust, millele puukoorall on kinnitunud. Kui oks on puukoralli haustori tõttu juba niigi nõrgenenud, võib lumekoorma all murdumise oht olla väga suur.
Sama oht kehtib ka jäite ja jäävihma puhul. Oksi ja puukoralli põõsast kattev jääkiht võib olla äärmiselt raske. See mitte ainult ei suurenda murdumisohtu, vaid võib põhjustada ka suuremate okste lõhenemist või isegi kogu puu kahjustumist. Kõige haavatavamad on horisontaalsed ja laia nurgaga oksad, millele lumi ja jää saavad kergesti koguneda.
Ennetava meetmena tuleks enne talve hinnata puukoralli põõsaste suurust ja asukohta. Kui mõni eriti suur põõsas asub peenikesel või strateegiliselt tähtsal oksal, on mõistlik seda sügisel tagasi lõigata. See vähendab pinda, kuhu lumi saab koguneda, ja kergendab oksa koormust. Eemaldada tuleks ka kõik kuivanud ja nõrgad oksad, mis on ilmselgeks ohuks.
Pärast tugevat lumesadu võib ettevaatlikult proovida okstelt liigset lund maha raputada, kasutades selleks pikka teivast või harja. Seda tuleb teha väga õrnalt, et mitte tekitada oksale lisapinget ega seda murda. Jäidet on okstelt eemaldada praktiliselt võimatu ja see on ka ohtlik, seega on parem lasta sel ise ära sulada, lootes parimat.
Rohkem artikleid sel teemal
Peremeespuu kaitse talvel
Kuigi puukoorall on külmakindel, ei pruugi tema peremeespuu seda alati olla, eriti kui tegemist on noorema isendi või külmaõrnema liigiga. Talvel võivad puid kahjustada mitmed tegurid, mille eest kaitsmine aitab tagada ka puukoralli heaolu. Üks levinumaid probleeme on päikesepõletus ja külmalõhed puu tüvel.
Päikesepaistelisel talvepäeval võib tume puukoor soojeneda märgatavalt, isegi kui õhutemperatuur on miinustes. See soojenemine paneb koore all olevad koed laienema ja mahlad liikuma. Pärast päikese loojumist või pilve taha minemist langeb temperatuur aga kiiresti, põhjustades kudede järsu kokkutõmbumise ja külmumise. See protsess tekitab koorde pingeid, mis võivad viia vertikaalsete pragude ehk külmalõhede tekkeni.
Nende kahjustuste ennetamiseks on parim viis noorte puude tüvede valgendamine spetsiaalse tüvevalgendiga või nende katmine valge jõupaberi, kotiriide või spetsiaalsete plastikust tüvekaitsetega. Hele pind peegeldab päikesekiirgust tagasi ja takistab tüve liigset soojenemist, vähendades seeläbi temperatuurikõikumisi. See on eriti oluline noorte, sileda koorega puude, näiteks viljapuude puhul, mis on sageli ka puukoralli peremeesteks.
Lisaks tüve kaitsmisele on oluline kaitsta juurestikku sügava läbikülmumise eest. Paks lumekiht on parim looduslik isolaator. Kui lund on vähe, kuid külm on tugev, aitab puu alla laotatud paks multšikiht (näiteks puulehed, koorepuru või põhk) hoida maapinda soojemana ja kaitsta pindmisi juuri kahjustuste eest. Terve juurestik on kevadel kiire taastumise ja eduka kasvu aluseks.
Loomade ja lindude roll talvel
Talv on aeg, mil puukoralli ökoloogiline tähtsus eriti selgelt esile tuleb. Tema igihaljad lehed ja oksad pakuvad varju lindudele ja putukatele ning valged marjad on väärtuslikuks toiduallikaks ajal, mil muud toitu on napilt. Aeda külastavad linnud, nagu siidisabad, rästad ja leevikesed, peavad puukoralli marjadest väga lugu.
See suhe on vastastikku kasulik. Linnud saavad elutähtsat energiat ja toitaineid, puukoorall aga tagab oma seemnete leviku. Seega, jättes puukoralli talveks puule, toetame kohalikku elusloodust ja aitame kaasa selle liigi looduslikule ringlusele. See on suurepärane näide sellest, kuidas üks taim võib rikastada kogu aia ökosüsteemi.
Samas võivad talvel toitu otsivad loomad peremeespuud ka kahjustada. Jänesed ja kitsed võivad närida noorte puude koort, tekitades tõsiseid vigastusi. Kui aed asub piirkonnas, kus metsloomad on sagedased, on hädavajalik kaitsta noorte puude tüvesid spetsiaalsete võrkude või plastist tüvekaitsetega. Need tuleks paigaldada sügisel ja eemaldada kevadel.
Väiksemad närilised, nagu hiired ja mügrid, võivad tegutseda lumekihi all ja kahjustada puu juurekaela. Selle vältimiseks tuleks enne püsiva lume tulekut puu ümbrus rohust ja prahist puhastada ning vältida multši kuhjamist otse vastu tüve. Regulaarne lume tallamine ümber puu muudab ka näriliste tegutsemise raskemaks. Peremeespuu kaitsmine nende kahjustuste eest on kaudne, kuid oluline osa puukoralli talvisest hooldusest.
