Harilik kukehari on taim, mis on evolutsiooni käigus kohanenud kasvama toitainevaestel ja karmidel aladel, nagu kivised nõlvad, liivased pinnased ja müüripraod. Sellest tulenevalt on tema toitainevajadus äärmiselt väike. Enamikul juhtudel ei vaja see vastupidav sukulent üldse täiendavat väetamist, saades kõik eluks vajaliku kätte tavalisest aiamullast. Liigne väetamine, eriti lämmastikurikaste väetistega, võib talle isegi kahjulikuks osutuda. See soodustab liiga kiiret ja lopsakat kasvu, muutes taime nõrgaks, väljaveninuks ja vastuvõtlikumaks haigustele ning kahjuritele. Seetõttu on väetamise puhul kuldreegliks “vähem on rohkem”.
Hästi ettevalmistatud, hea drenaažiga pinnasesse istutatud harilik kukehari ei vaja tavaliselt aastaid mingit lisatoiduainet. Taime loomulik kasvutsükkel on kohandatud toitainete aeglasele omastamisele. Kui soovid siiski oma taimele väikest turgutust anda, eriti kui pinnas on erakordselt vaene või taim tundub kiratsevat, tuleks seda teha väga ettevaatlikult. Parim aeg kergeks väetamiseks on varakevadel, kui taim alustab aktiivset kasvu. See annab talle piisavalt energiat hooajaks, soodustades tervet lehestikku ja rikkalikku õitsemist.
Väetise valikul tuleks eelistada madala lämmastikusisaldusega variante. Sobivad näiteks kaktustele ja sukulentidele mõeldud väetised, mis on tasakaalustatud ja sisaldavad rohkem fosforit ja kaaliumi, mis toetavad juurte arengut ja õitsemist. Teine suurepärane ja looduslik alternatiiv on õhuke kiht küpset komposti või hästi lagunenud lehemulda, mis laotatakse kevadel taime ümber. See vabastab toitaineid aeglaselt ja parandab ka mulla struktuuri, ilma et see muutuks liiga rammusaks.
Vältida tuleks kiiretoimelisi vedelväetisi ja kõrge lämmastikusisaldusega muruväetisi. Need võivad põhjustada taimel kasvušoki, mille tulemuseks on nõrgad ja haprad varred, mis ei suuda end püsti hoida. Lisaks muudab selline lopsakas kasv taime atraktiivsemaks lehetäidele ja teistele kahjuritele. Pea meeles, et hariliku kukeharja ilu peitub tema kompaktses ja tihedas kasvukujus, mida liigne väetamine rikub. Enamasti on parim väetis lihtsalt päike ja hästi kuivendatud pinnas.
Toitainete roll taime elutsüklis
Kuigi harilik kukehari on vähenõudlik, vajab ta siiski, nagu kõik taimed, ellujäämiseks ja kasvamiseks teatud makro- ja mikroelemente. Kolm peamist makrotoitainet on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on oluline lehtede ja varte kasvu jaoks, andes taimele rohelise värvuse. Fosfor mängib võtmerolli juurte arengus, õitsemises ja seemnete moodustamises. Kaalium aga tugevdab taime üldist tervist, parandades tema vastupanuvõimet haigustele, põuale ja külmale. Hariliku kukeharja puhul on oluline just nende toitainete tasakaal, kus lämmastiku osakaal on suhteliselt väike.
Liiga palju lämmastikku põhjustab vegetatiivse massi ülekasvu õite arvelt. Taim muutub lopsakaks, kuid tema koed on pehmed ja vesised, mis teeb ta haavatavaks. Seevastu piisav fosfori ja kaaliumi tase soodustab tugeva juurestiku arengut, mis on oluline vee ja toitainete omastamiseks kuivas pinnases, ning toetab rikkalikku õitsemist. Seetõttu ongi sukulentidele mõeldud väetised madala lämmastiku- ja kõrgema fosfori- ning kaaliumisisaldusega.
Lisaks makrotoitainetele vajab taim ka mikroelemente, nagu kaltsium, magneesium, väävel, raud, mangaan ja tsink. Neid on vaja palju väiksemates kogustes, kuid nende puudus võib siiski põhjustada kasvuprobleeme. Tavalises aiamullas on neid elemente tavaliselt piisavas koguses. Mikroelementide puudus võib tekkida peamiselt konteinerites kasvatatavatel taimedel, kus mullas olevad varud võivad aja jooksul ammenduda. Sel juhul võib tasakaalustatud sukulendiväetise kasutamine kord aastas olla kasulik.
Mõistes toitainete rolli, saame paremini aru, miks liigne väetamine on kahjulik. Toites taime liigselt, eriti lämmastikuga, sunnime teda kasvama viisil, mis ei ole kooskõlas tema loomuliku olemusega. Selle asemel, et arendada välja tugevaid ja vastupidavaid struktuure, mis on vajalikud ellujäämiseks karmides tingimustes, muutub ta nõrgaks ja sõltuvaks. Seega, toetades taime loomulikku tasakaalu, tagame tema pikaajalise tervise ja ilu.
Mullaviljakus ja toitainete omastamine
Hariliku kukeharja jaoks ei ole “viljakas” muld tingimata hea. Taim on kohanenud kasvama seal, kus teised taimed hätta jääksid – mineraaliderikkas, kuid orgaanikavaeses pinnases. Ideaalne muld on kerge, liivane või kruusane, mis tagab suurepärase drenaaži ja õhustatuse juurtele. Sellises mullas on toitained pigem hajutatud ja vabanevad aeglaselt, mis sobib ideaalselt kukeharja aeglase ja stabiilse kasvutempoga. Raske ja orgaanikarikas kompostmuld on tema jaoks liiga “rikkalik”, hoides endas liigselt niiskust ja toitaineid.
Toitainete omastamine sõltub suuresti mulla pH-tasemest. Harilik kukehari on üsna tolerantne, kuid eelistab kergelt happelist kuni neutraalset või kergelt aluselist pinnast (pH 6.0 kuni 8.0). Selles vahemikus on enamik olulisi toitaineid taimele kõige paremini kättesaadavad. Äärmuslikult happeline või aluseline pinnas võib pärssida teatud toitainete omastamist, isegi kui neid mullas leidub. Enamasti ei ole Eesti aedades mulla pH-ga probleeme, kuid kahtluse korral võib seda testida lihtsa mullatestiga.
Orgaanilise aine roll mullas on hariliku kukeharja puhul kahetine. Kuigi paks kiht komposti on paljudele taimedele kasulik, võib see kukeharjale kahju teha. Väike kogus hästi lagunenud komposti või lehemulda võib siiski olla kasulik, eriti väga liivases pinnases. See aitab parandada mulla struktuuri ja siduda vähesel määral niiskust ja toitaineid, vabastades neid aeglaselt taimele. Oluline on, et orgaaniline aine ei moodustaks mullast liiga suurt osa ja ei halvendaks drenaaži.
Konteinerites kasvatamisel on mulla kvaliteet eriti oluline. Kuna mullakogus on piiratud, ammenduvad toitained kiiremini. Seetõttu on oluline kasutada spetsiaalset kaktustele ja sukulentidele mõeldud mullasegu, mis on juba õige struktuuri ja toitainete tasakaaluga. Isegi sellises mullas võib olla vajalik taime väetada kord aastas või ümber istutada värskesse mulda iga paari aasta tagant, et tagada talle vajalikud toitained pikaajaliseks kasvuks.
Millal ja millega väetada
Rusikareegel on, et kui sinu harilik kukehari kasvab hästi, on kompaktne ja õitseb igal aastal, ei vaja ta väetamist. Väetamisele tuleks mõelda vaid siis, kui märkad toitainepuuduse märke, näiteks kasvu peatumist, lehtede kolletumist (mis ei ole seotud ülekastmisega) või õitsemise puudumist mitmel järjestikusel aastal, eeldusel, et taim saab piisavalt päikest. Ka väga vanad, aastaid samal kohal kasvanud taimed võivad lõpuks mulla ära kurnata ja vajada väikest turgutust.
Kui otsustad väetada, on parim aeg selleks varakevad, aprillis või mais, kui taim alustab aktiivset kasvu. Väetamine sel ajal annab taimele vajaliku tõuke terveks hooajaks. Väldi väetamist suve teises pooles või sügisel, sest see soodustab uut kasvu, mis ei pruugi enne talve piisavalt tugevneda ja võib saada külmakahjustusi. Puhkeperioodil, talvel, ei tohi taime kindlasti väetada.
Väetise valikul on mitu head võimalust. Kõige kindlam valik on spetsiaalne kaktuste ja sukulentide väetis. Need on tavaliselt vedelal kujul ja neid tuleb vastavalt juhendile lahjendada. Oluline on kasutada isegi poole vähem kanget lahust, kui pakendil soovitatud, et vältida üleväetamist. Teine võimalus on kasutada aeglaselt vabanevat graanulväetist, mis on samuti madala lämmastikusisaldusega. Puista väike kogus graanuleid kevadel taime ümber ja sega kergelt mulda. Need vabastavad toitaineid mitme kuu jooksul.
Looduslikud alternatiivid on samuti suurepärased. Õhuke kiht (umbes 1 cm) küpset komposti, mis on laotatud taime ümber, annab talle kõik vajaliku. Kompost vabastab toitaineid aeglaselt ja parandab ka mulla elurikkust. Samuti võib kasutada mereadru ekstrakti, mis on rikas mikroelementide poolest ja toimib pigem turgutaja kui tugeva väetisena. Sõltumata valitud meetodist, pea meeles, et hariliku kukeharja puhul on tagasihoidlikkus voorus.
Orgaanilised ja mineraalväetised
Väetised jagunevad laias laastus kaheks: orgaanilisteks ja mineraalseteks. Mõlemal on oma eelised ja puudused ning valik sõltub aedniku eelistustest ja eesmärkidest. Hariliku kukeharja puhul on sageli eelistatud orgaanilised väetised, kuna need toimivad aeglasemalt ja parandavad pikaajaliselt mulla tervist, mis on sellele taimele sobilikum. Orgaanilised väetised on looduslikku päritolu, näiteks kompost, laagerdunud sõnnik, lehemuld või kondijahu. Nad vabastavad toitaineid järk-järgult, kui mikroorganismid mullas neid lagundavad.
Kompost on üks parimaid orgaanilisi väetisi hariliku kukeharja jaoks, eeldusel, et seda kasutatakse mõõdukalt. See ei anna mitte ainult toitaineid, vaid parandab ka mulla struktuuri ja vee hoidmise võimet, ilma et see muutuks läbimärjaks. Väga õhuke kiht komposti kevadel on enam kui piisav. Laagerdunud sõnnikut tuleks kasutada veelgi ettevaatlikumalt, kuna see võib olla üsna lämmastikurikas. Kui seda kasutada, siis peaks see olema väga hästi lagunenud ja seda tuleks segada pinnasesse minimaalses koguses.
Mineraalväetised ehk kunstväetised on sünteetiliselt toodetud ja sisaldavad toitaineid kontsentreeritud, taimele koheselt kättesaadaval kujul. Need toimivad kiiresti, mis võib olla kasulik ilmsete puudusnähtude korral. Hariliku kukeharja puhul peitub siin aga ka oht – kiire toitainete vabanemine võib kergesti viia üleväetamiseni ja põhjustada nõrka, väljaveninud kasvu. Kui kasutad mineraalväetisi, vali kindlasti madala lämmastikusisaldusega variant (nt NPK suhtega 5-10-10) ja kasuta seda väga lahjendatud kujul.
Kokkuvõttes on hariliku kukeharja jaoks orgaanilised, aeglaselt toimivad väetised üldiselt parem ja turvalisem valik. Need toetavad taime loomulikku kasvutempot ja parandavad mulla üldist seisukorda. Mineraalväetised võivad olla kiirabiks, kuid nende kasutamine nõuab suuremat täpsust ja teadmisi, et vältida taimele kahju tegemist. Kõige parem on siiski lähtuda põhimõttest, et see taim eelistab pigem “nälga” kui “ületoitmist”.
Väetamise eripärad ja vigade vältimine
Kõige suurem viga, mida hariliku kukeharja väetamisel teha saab, on üleväetamine. Selle vältimiseks pea kinni reeglist: kui kahtled, ära väeta. Taim annab ise märku, kui tal midagi puudu on. Terve ja elujõuline taim ei vaja lisatoitaineid. Üleväetamise tunnused on ebaloomulikult kiire ja lopsakas kasv, pikad ja nõrgad varred, mis ei suuda end püsti hoida, ning lehtede tumeroheline värvus. Samuti võib väheneda õitsemine, kuna taim suunab kogu energia lehemassi tootmisse.
Teine levinud viga on vale tüüpi väetise kasutamine. Nagu korduvalt rõhutatud, on kõrge lämmastikusisaldusega väetised, näiteks muruväetised, hariliku kukeharja jaoks mürk. Need on loodud kiire rohelise kasvu soodustamiseks, mis on täpselt vastupidine sellele, mida see kompaktne sukulent vajab. Kasuta alati tasakaalustatud või madala lämmastikusisaldusega väetist. Loe hoolikalt pakendil olevat infot ja NPK suhet – esimene number (N ehk lämmastik) peaks olema võrdne või väiksem kui teised kaks (P ja K).
Kolmas viga on väetamine valel ajal. Väetamine suve lõpus või sügisel stimuleerib uut kasvu, mis on külmaõrn. See uus kasv ei jõua enne talve puituda ja saab suure tõenäosusega talvel kahjustada, mis kurnab taime ja võib avada ukse haigustele. Väeta ainult aktiivse kasvuperioodi alguses, kevadel. Samuti ära kunagi väeta kuiva taime. Enne vedelväetise andmist veendu, et muld oleks kergelt niiske. Väetise andmine täiesti kuivale juurepallile võib juuri põletada ja kahjustada.
Lõpetuseks, pea meeles, et väetamine ei ole lahendus kõikidele probleemidele. Kui taim näeb kehv välja, kontrolli esmalt muid tingimusi. Kas ta saab piisavalt päikest? Kas muld on liiga märg? Kas teda kimbutavad kahjurid? Enamasti on probleem just nendes tegurites, mitte toitainepuuduses. Väetamine ebasobivates tingimustes kasvavale taimele lisab talle vaid stressi. Ainult siis, kui kõik muud tingimused on optimaalsed ja taim ikkagi kiratseb, võib kaaluda kerget väetamist.
