Harilik kiviseemnik on taim, mis oma loomulikus keskkonnas Vahemere kivistel nõlvadel on harjunud kasvama pigem toitainevaeses pinnases. Seetõttu ei ole sel aias kasvatamisel suuri nõudmisi väetamisele ning liigne toitainetega turgutamine võib talle isegi kahjuks tulla. Üleväetamine, eriti lämmastikurikaste väetistega, soodustab lopsakat lehtede kasvu õite arvelt, muudab taime kohevaks ja väljaveninuks ning vähendab selle vastupanuvõimet haigustele ja talvekülmale. Seega on väetamisel oluline järgida põhimõtet “vähem on rohkem” ning keskenduda taime spetsiifiliste vajaduste rahuldamisele.
Ideaalis piisab hariliku kiviseemniku toitumisvajaduse katmiseks, kui istutuseelselt on pinnas korralikult ette valmistatud. Happelise komposti või hästi kõdunenud turba lisamine mulda enne istutamist tagab taimele piisava orgaanilise aine ja toitainete varu pikemaks ajaks. Lisaks sellele võib igal kevadel laotada taime ümber õhukese kihi happelist multši, näiteks männikoorepuru või männiokkaid. See mitte ainult ei aita säilitada mulla happesust ja niiskust, vaid kõdunedes vabastab ka aeglaselt toitaineid pinnasesse.
Kui taim kasvab väga lahjas liivases pinnases ja selle kasv on silmnähtavalt kidur, võib kaaluda kerget lisaväetamist. Parim aeg selleks on varakevadel, kui algab aktiivne kasvuperiood. Oluline on valida väetis, mis on mõeldud spetsiaalselt happelembestele taimedele, näiteks rododendronitele, asaleadele või kanarbikele. Need väetised on tavaliselt madala lämmastikusisaldusega ja ei tõsta mulla pH-taset.
Väetise andmisel tuleb rangelt järgida pakendil olevaid juhiseid, et vältida üleväetamist. Parem on eksida pigem väiksema kui suurema kogusega. Aeglaselt vabanevad graanulväetised on parem valik kui kiiretoimelised vedelväetised, kuna need tagavad toitainete ühtlase kättesaadavuse pikema aja jooksul ja vähendavad juurte põletamise ohtu. Väetis tuleks laotada ühtlaselt taime ümber, vältides selle sattumist otse lehtedele või taime südamesse, ning seejärel kergelt mulda segada ja kasta.
Orgaaniliste väetiste eelistamine
Orgaanilised väetised on hariliku kiviseemniku jaoks sageli parim valik, kuna need parandavad lisaks toitainete andmisele ka mulla struktuuri ja elurikkust. Kompost on üks parimaid orgaanilisi väetisi. See vabastab toitaineid aeglaselt, parandab mulla veepidavusvõimet ja õhustatust ning soodustab kasulike mikroorganismide tegevust. Kevadine kompostikiht taime ümber on enamasti piisav, et katta kogu hooaja toitumisvajadus.
Teine hea orgaaniline materjal on hästi laagerdunud ja happeline turvas. Turvas aitab säilitada mulla happelist keskkonda, mis on hariliku kiviseemniku jaoks eluliselt tähtis. Lisaks parandab see mulla struktuuri, muutes selle kobedamaks. Turbaga ei tohiks siiski liialdada, kuna see on iseenesest toitainevaene ja võib liigsel kasutamisel muuta mulla liiga kuivaks. Parim on kasutada seda segus komposti või aiamullaga.
Männikoorepuru ja männiokkad on suurepärased multšimaterjalid, mis toimivad ka kerge orgaanilise väetisena. Need lagunevad aeglaselt, aidates säilitada mulla happesust ja lisades pinnasesse orgaanilist ainet. Multšimine aitab kaasa ka niiskuse hoidmisele ja umbrohu tõrjumisele, mis vähendab taime stressi ja parandab toitainete omastamist. Multšikiht tuleks laotada kevadel ja vajadusel uuendada.
Vältida tuleks värske sõnniku või liiga lämmastikurikaste orgaaniliste väetiste, näiteks kanasõnniku kasutamist. Need võivad olla taime juurtele liiga tugevatoimelised, põhjustades põletusi, ning soodustada liigset lehtede kasvu. Kui soovid kasutada sõnnikut, peab see olema täielikult komposteerunud ja hästi laagerdunud, et see oleks taimele ohutu ja kasulik.
Mineraalväetiste kasutamine
Kuigi orgaanilised väetised on eelistatud, võib teatud olukordades olla vajalik mineraalväetiste kasutamine. Näiteks kui taimel ilmnevad selged toitainepuuduse sümptomid, nagu lehtede kollaseks muutumine (kloroos), võib spetsiaalne mineraalväetis anda kiirema tulemuse. Oluline on valida kompleksväetis, mis on mõeldud happelembestele taimedele ja sisaldab lisaks lämmastikule, fosforile ja kaaliumile ka olulisi mikroelemente.
Fosfor ja kaalium on hariliku kiviseemniku jaoks olulisemad kui lämmastik. Fosfor soodustab juurestiku arengut ja õiepungade moodustumist, kaalium aga tugevdab taime kudesid, parandab haigus- ja külmakindlust ning aitab kaasa õite värvi intensiivsusele. Seetõttu peaks valitud väetise NPK (lämmastik-fosfor-kaalium) suhe olema madala lämmastiku- ja kõrgema fosfori- ning kaaliumisisaldusega.
Väetamist tuleks vältida hilissuvel ja sügisel. Sel ajal antud väetis, eriti lämmastik, võib stimuleerida uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja on seetõttu külmakartlikud. See võib taime talvekindlust oluliselt vähendada. Viimane väetamine peaks toimuma hiljemalt juuli keskel, et taimel oleks piisavalt aega kasvuperiood lõpetada ja talveks valmistuda.
Mikroelementide puudus, eriti rauapuudus, on levinud probleem, kui harilikku kiviseemnikku kasvatatakse neutraalse või kergelt aluselise pH-ga pinnases. Rauapuuduse tunnuseks on noorte lehtede kollaseks muutumine, kusjuures leherood jäävad roheliseks. Sellisel juhul ei pruugi aidata tavaline väetamine, vaid kasutada tuleks spetsiaalseid rauakelaati sisaldavaid preparaate, mida antakse kas lehekaudse pritsimise või kastmisveega. Pikaajaline lahendus on siiski mulla happesuse korrigeerimine.
Toitainepuuduse sümptomid
Kuigi harilik kiviseemnik on vähenõudlik, võivad ebasobivates tingimustes kasvavatel taimedel ilmneda toitainepuuduse sümptomid. Üks levinumaid on eelpool mainitud rauakloroos, mis on tingitud liiga kõrgest mulla pH-st. Kõrge pH takistab taimel rauast ja teistest mikroelementidest omastamist, isegi kui neid mullas leidub. Lahenduseks on mulla happesuse alandamine või rauakelaadi lisamine.
Lämmastikupuudus avaldub üldise kasvu aeglustumises ja vanemate, alumiste lehtede kahvatuks või kollaseks muutumises. Kogu taim võib tunduda kidur ja elutu. Kerge lämmastikväetise andmine kevadel aitab seda probleemi lahendada, kuid tuleb olla ettevaatlik, et mitte üle doseerida. Komposti lisamine on ohutum ja pikaajalisem lahendus.
Fosforipuudus võib põhjustada kehva juurestiku arengut ja vähest õitsemist. Lehed võivad omandada lillaka tooni, eriti jahedama ilmaga. Taim võib tunduda kängus ja nõrk. Fosforirikka väetise, näiteks kondijahu (eeldusel, et see ei tõsta pH-d) või spetsiaalse õitsemist soodustava väetise kasutamine võib olukorda parandada.
Kaaliumipuuduse korral võivad vanemate lehtede servad ja tipud muutuda kollaseks ja seejärel pruuniks, justkui oleksid need põlenud. Taim on vastuvõtlikum haigustele ja põuale. Kaaliumirikka väetise, näiteks puutuha (ettevaatust, tõstab pH-d!) või kaaliumsulfaadi lisamine aitab puudust leevendada. Parim on siiski kasutada tasakaalustatud kompleksväetist, mis on mõeldud happelembestele taimedele.
Väetamise ajastamine
Väetamise ajastamine on sama oluline kui õige väetise valik. Peamine ja sageli ainus väetamiskord peaks toimuma varakevadel, märtsis või aprillis, kui taim alustab aktiivset kasvu. Sel ajal antud toitained aitavad taimel arendada tugevaid võrseid ja valmistuda rikkalikuks õitsemiseks. Kevadine väetamine annab taimele vajaliku energia kogu hooajaks.
Pärast õitsemist, suve keskel, võib taime kergelt tagasi lõigata, et soodustada tihedamat kasvu. Pärast lõikamist ei ole tavaliselt vaja uuesti väetada, kui taim on heas seisukorras. Liigne väetamine sel perioodil võib stimuleerida hilist kasvu, mis on talvele vastu minnes ebasoovitav. Parem on lasta taimel rahulikult valmistuda puhkeperioodiks.
Hilissügisene väetamine on rangelt keelatud. Nagu eelnevalt mainitud, soodustab see uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja saavad talvel külmakahjustusi. See nõrgestab taime üldist seisundit ja võib muuta selle vastuvõtlikuks talvistele haigustele. Sügisel peaks taim suunama oma energia juurestiku tugevdamisele ja varuainete kogumisele, mitte uute lehtede ja varte kasvatamisele.
Väetamise vajadus sõltub ka taime vanusest. Noored, äsja istutatud taimed ei vaja esimesel aastal lisaväetamist, kui istutusmuld oli korralikult ette valmistatud. Vanemad, mitu aastat samal kohal kasvanud taimed võivad vajada kerget turgutamist, kuna pinnas on aja jooksul toitainetest vaesemaks jäänud. Regulaarne mulla rikastamine komposti ja orgaanilise multšiga on parim viis tagada pikaajaline ja stabiilne toitainetega varustatus.
