Hariliku kiviseemniku edukas talvitamine sõltub suuresti kasvukoha kliimatingimustest ja sügisesest ettevalmistusest. Kuigi tegemist on suhteliselt vastupidava igihalja püsikuga, mis talub mõõdukaid külmakraade, võib karmimates ja lumevaestes talvedes osutuda vajalikuks lisakaitse. Eriti tundlikud on külma suhtes noored, äsja istutatud taimed, mille juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud. Korralik ettevalmistus sügisel loob eelduse, et taim elab talve edukalt üle ja rõõmustab kevadel taas rikkaliku õitsemisega. Oluline on tagada, et taim läheks talvele vastu tugeva ja tervena.
Sügisene hooldus on talveks valmistumise esimene ja kõige olulisem etapp. Pärast õitsemise lõppu ja enne esimeste suurte külmade saabumist on soovitatav lõpetada igasugune väetamine, eriti lämmastikku sisaldavate väetistega. Hilissuvine või sügisene väetamine stimuleerib uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja saavad külmakahjustusi, nõrgestades seeläbi kogu taime. Taim peaks sügisel suunama oma energia juurestiku tugevdamisse ja varuainete kogumisele, mitte uute lehtede kasvatamisele.
Enne püsivate külmade saabumist on oluline veenduda, et pinnas taime ümber on piisavalt niiske. Kuiva sügise korral tuleks taime korralikult kasta, et muld oleks hästi läbi niisutatud. See aitab vältida talvist kuivamist, mis on igihaljaste taimede puhul sage probleem. Talvine kuivamine tekib siis, kui päike ja tuul aurustavad lehtedelt niiskust, kuid külmunud pinnasest ei saa juured uut vett kätte. Hästi niisutatud pinnas külmub aeglasemalt ja sügavamalt, pakkudes juurtele paremat kaitset.
Samuti on sügisel hea aeg uuendada multšikihti taime ümber. Männikoorepurust, männiokastest või kergest kompostist koosnev multšikiht aitab kaitsta juurestikku suurte temperatuurikõikumiste eest, hoiab niiskust ja pärsib talvel idanevate umbrohtude kasvu. Multšikiht ei tohiks olla liiga paks ega kuhjatud tihedalt vastu taime varsi, et vältida haudumist ja seenhaiguste teket. Umbes 5 sentimeetri paksune kiht on täiesti piisav.
Talvekatte kasutamine
Karmima kliimaga piirkondades, kus temperatuur langeb püsivalt alla -15 kuni -20 kraadi ja lumikate on ebaühtlane või puudub, on hariliku kiviseemniku katmine talveks tungivalt soovitatav. Lumi on parim looduslik isolaator, mis kaitseb taimi nii külma, tuule kui ka päikese eest. Kui aga lund ei ole, on taimed külma ja eriti talvise päikesepõletuse eest kaitseta. Talvekate aitab luua stabiilsema mikrokliima ja vähendada kahjustuste riski.
Parim materjal talvekatteks on kuuseoksad. Need on õhurikkad, ei vaju taime peale raskelt ja lasevad õhul liikuda, vältides seega haudumist ja haiguste teket. Kuuseoksad tuleks laotada taimele pärast esimeste püsivate külmade saabumist, kui maapind on juba kergelt külmunud. Liiga vara katmine võib põhjustada taime haudumist ja soodustada näriliste kogunemist katte alla.
Alternatiivina kuuseokstele võib kasutada spetsiaalset talvekatteloori. See on kerge, hingav materjal, mis laseb läbi valgust ja õhku, kuid kaitseb taime külma tuule ja intensiivse päikese eest. Katteloor tuleks kinnitada nii, et see ei puutuks otse vastu taime lehti, näiteks võib kasutada väikeseid tugesid või karkassi. Vältida tuleks kilet ja teisi õhku mitteläbilaskvaid materjale, kuna need tekitavad kondensvett ja soodustavad hallituse teket.
Konteinerites kasvavad taimed on külma suhtes eriti tundlikud, kuna nende juured on maapinnast kõrgemal ja kaitseta. Väiksemad potid võib talveks viia jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži või keldrisse. Suuremaid konteinereid, mida ei saa liigutada, tuleks soojustada, mähkides poti ümber mullikilet, džuutkangast või spetsiaalset talvekangast. Samuti võib konteineri kaevata osaliselt maasse või kuhjata selle ümber lehti, turvast või lund.
Kevadine hooldus pärast talve
Talvekate tuleks eemaldada kevadel, kui suuremad külmad on möödas ja maapind hakkab sulama. Katte eemaldamisega ei maksa kiirustada, eriti kui on oodata eredaid päikesepaistelisi päevi ja öökülmasid. Varakevadine päike võib olla igihaljastele taimedele väga kahjulik, kui nende juured on veel külmunud pinnases. Seetõttu on mõistlik eemaldada kate järk-järgult, pilves ilmaga, et taim saaks aeglaselt uute tingimustega harjuda.
Pärast katte eemaldamist tuleks taime hoolikalt inspekteerida. Talve jooksul kahjustada saanud, kuivanud või murdunud oksad ja lehed tuleks teravate kääridega välja lõigata. See sanitaarlõikus parandab taime välimust ja soodustab uute, tervete võrsete kasvu. Lõikamisega ei tohiks liiale minna, eemaldada tuleks vaid ilmselgelt elutud osad.
Kui talv on olnud väga kuiv ja pinnas on kuiv, tuleks taime pärast maapinna sulamist kergelt kasta. See aitab taimel talvisest stressist kiiremini taastuda. Samuti on kevad õige aeg kontrollida multšikihti ja vajadusel seda uuendada. Vana ja kõdunenud multši võib kergelt mulda segada ja peale laotada uue, värske kihi.
Kui taim näeb pärast talve välja kahvatu ja kurnatud, võib teda turgutada kerge väetisega, mis on mõeldud happelembestele taimedele. Väetamine annab taimele vajaliku tõuke uue kasvuperioodi alustamiseks. Siiski tuleks väetamisega oodata, kuni taim on selgelt kasvama hakanud, et vältida veel puhkeseisundis oleva taime juurte kahjustamist.
Talvitumise eripärad erinevates tingimustes
Hariliku kiviseemniku talvekindlus võib varieeruda sõltuvalt sordist. Mõned uuemad aretised võivad olla vastupidavamad kui vanemad sordid. Taime ostes on alati hea uurida konkreetse sordi talvekindluse tsooni ja võrrelda seda oma kasvukoha kliimaga. See annab hea ettekujutuse, kui palju lisakaitset taim talvel vajab.
Kasvukoht mängib talvitumise edukuses suurt rolli. Taimed, mis kasvavad tuulte eest kaitstud kohas, näiteks müüri või heki lähedal, taluvad talve paremini kui lagedal väljal kasvavad isendid. Lõunapoolne või läänepoolne kalle, mis on kaitstud põhjatuulte eest, on sageli ideaalne talvitumiskoht. Samuti on oluline hea drenaaž, sest talvine liigniiskus on juurtele ohtlikumgi kui külm ise.
Noorte taimede talvitamine nõuab erilist hoolt. Esimesel paaril aastal pärast istutamist on taimed külmaõrnemad ja vajavad kindlasti talvekatet, sõltumata talve karmusest. See aitab neil korralikult juurduda ja kohaneda, et tulevikus iseseisvalt hakkama saada. Tugeva ja hästi arenenud juurestikuga vanemad taimed on märksa vastupidavamad.
Kliima soojenemisega muutuvad ka talved. Pehmed ja lumerohked talved ei valmista harilikule kiviseemnikule probleeme. Väljakutseks on aga nn mustad talved – külmad, kuid ilma lumeta perioodid, mis vahelduvad suladega. Sellised tingimused on taimedele kõige kurnavamad. Seetõttu on oluline olla valmis taime katma isegi piirkondades, kus seda varem vaja ei olnud, jälgides hoolikalt ilmaprognoose.
