Harilik kastan (Castanea sativa) on pärit Lõuna-Euroopa ja Väike-Aasia soojematest piirkondadest, mistõttu võib selle talvekindlus põhjapoolsemates ja karmima kliimaga aladel olla proovikiviks. Kuigi täiskasvanud ja hästi kohanenud puu on üsna külmakindel, vajavad eriti noored istikud hoolikat ettevalmistust, et talv edukalt üle elada. Edukas talvitumine ei sõltu ainult talvistest hooldusvõtetest, vaid on aastaringselt tehtud õigete otsuste ja hooldustööde tulemus. Puu ettevalmistamine talveks algab juba suve teises pooles ja hõlmab mitmeid tegevusi, mis aitavad tagada selle vastupidavuse madalatele temperatuuridele, külmale tuulele ja lume raskusele.
Talveks valmistumisel on peamine eesmärk tagada, et puu läheks puhkeperioodile vastu võimalikult tugeva ja tervena. See tähendab, et suve lõpus ja sügisel tehtavad hooldustööd peavad soodustama võrsete puitumist ja vältima uue, õrna kasvu teket. Liigne lämmastikväetamine ja hiline tagasilõikus on levinud vead, mis võivad puu talvekindlust oluliselt vähendada. Samuti on kriitilise tähtsusega tagada piisav niiskusvaru mullas enne maapinna külmumist, kuna talvine päike ja tuul võivad igihaljaste taimede kombel ka heitlehiseid puid kuivatada.
Noorte puude puhul on füüsiline kaitse külma, päikese, tuule ja loomade eest hädavajalik. Nende õrn koor ja vähearenenud juurestik on eriti haavatavad talviste ohtude suhtes. Tüve kaitsmine, juurestiku multšimine ja vajadusel tuulekaitse paigaldamine on lihtsad, kuid äärmiselt tõhusad meetmed, mis aitavad noorel puul esimesed kriitilised talved üle elada. Need tegevused loovad aluse puu edasisele heale arengule.
Selles artiklis käsitleme põhjalikult erinevaid aspekte, mis on seotud hariliku kastani edukaks talvitumiseks ettevalmistamisega. Alates sügisestest hooldustöödest kuni spetsiifiliste kaitsemeetmeteni, pakume praktilisi nõuandeid, kuidas aidata oma kastanipuul karmid talvekuud üle elada ja kevadel uue hooga kasvama hakata. Nõuetekohane talveks ettevalmistus on investeering puu pikaajalisse tervisesse ja elujõusse.
Sügisene ettevalmistus talveks
Hariliku kastani ettevalmistamine talveks algab juba suve lõpus. Üks olulisemaid samme on lõpetada lämmastikurikka väetise andmine hiljemalt juuli lõpus või augusti alguses. Hilisem lämmastikuga väetamine stimuleerib uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade saabumist piisavalt puituda. Sellised puitumata võrsed on äärmiselt külmaõrnad ja saavad talvel kergesti kahjustada, mis mitte ainult ei riku puu välimust, vaid võib avada ka ukse haigustekitajatele.
Sügisel on aga kasulik anda puule kaaliumi- ja fosforirikast väetist. Kaalium aitab kaasa rakkude suhkrusisalduse tõusule, mis toimib omamoodi antifriisina, parandades seeläbi puu külmakindlust. Fosfor toetab juurestiku arengut ja energiavarude kogumist talveks. Orgaanilistest väetistest sobib sügiseseks kasutamiseks hästi puidutuhk (happelistel muldadel), mis on rikas kaaliumi poolest, või spetsiaalsed sügisväetised, mis on madala lämmastikusisaldusega.
Oluline on tagada, et puu läheks talvele vastu piisava niiskusvaruga. Kuiv sügis võib jätta mulla liiga kuivaks, mis on eriti ohtlik noortele puudele. Enne maapinna püsivat külmumist, tavaliselt oktoobris või novembris, tuleks puud põhjalikult kasta. See aitab vältida talvist kuivamist, mis tekib, kui külmunud maapind takistab juurtel vee omastamist, samal ajal kui päike ja tuul kuivatavad puu oksi ja tüve. See sügisene “laadimiskastmine” on eriti oluline liivastel ja kiiresti kuivavatel muldadel.
Viimane oluline sügisene töö on aia korrashoid. Korja kokku ja hävita kõik langenud lehed ja viljad kastanipuu alt. See on oluline sanitaarmeede, mis aitab vähendada haigustekitajate ja kahjurite hulka, mis võiksid leheprahis talvituda. Puhas puualune tagab parema õhuringluse ja vähendab probleeme järgmisel kevadel. Suuremaid lõikustöid sügisel teha ei soovitata, kuna lõikehaavad ei pruugi enne talve korralikult paraneda.
Noorte puude kaitsmine külma eest
Noored, alla viie aasta vanused kastanipuud on talviste tingimuste suhtes kõige haavatavamad ja vajavad seetõttu erilist kaitset. Nende juurestik on veel pinnapealne ja tüve koor õhuke, mistõttu on nad vastuvõtlikud nii juurte külmumisele kui ka tüve kahjustustele. Kõige olulisem meede juurestiku kaitsmiseks on multšimine. Pärast esimeste kergete öökülmade saabumist, kuid enne maapinna sügavat külmumist, laota puu ümber 10–15 cm paksune kiht orgaanilist multši, näiteks puukoorepuru, põhku, kuivi lehti või komposti.
Multšikiht toimib isolatsioonina, mis aitab hoida mulla temperatuuri stabiilsemana ja kaitseb pindmisi juuri tugeva külma eest. Oluline on jätta multši ja puutüve vahele mõnesentimeetrine vaba ruum, et vältida niiskuse kogunemist vastu koort, mis võib põhjustada mädanemist ja luua soodsad tingimused haigustele. Kevadel, kui maapind on sulanud, tuleks osa multšikihist eemaldada, et muld saaks kiiremini soojeneda.
Noore puu tüvi on samuti ohustatud. Talvine päike võib päeval soojendada tüve lõunapoolset külge, põhjustades koore paisumist. Öösel langev temperatuur põhjustab aga kiire jahtumise ja koore kokkutõmbumise, mis võib tekitada vertikaalseid pragusid ehk külmalõhesid. Nende vältimiseks on soovitatav noorte puude tüved sügisel valgendada spetsiaalse tüvevalgendiga või mässida need heledat värvi materjaliga, näiteks valge jõupaberi, kotiriide või spetsiaalse tüvekaitsega. See peegeldab päikesekiirgust tagasi ja hoiab tüve temperatuuri stabiilsemana.
Lisaks külmale ja päikesele ohustavad noori puid ka loomad. Jänesed, kitsed ja hiired võivad talvel nälja korral närida noorte puude siledat koort, tekitades tõsiseid vigastusi, mis võivad puu isegi tappa. Tüve ümber paigaldatud plastikust või metallist spiraalne tüvekaitse või tihe traatvõrk on kõige kindlam viis nende kahjustuste vältimiseks. Kaitse peab olema piisavalt kõrge, et ulatuda üle oodatava lumepiiri.
Talvised ohud: lumi, jää ja tuul
Lisaks madalatele temperatuuridele võivad kastanipuud talvel kahjustada ka lumi, jää ja tugev tuul. Raske ja märg lumi võib koguneda okstele ja põhjustada nende murdumist, eriti kui tegemist on noorte ja painduvate okstega või laiuvate, horisontaalsete okstega vanematel puudel. Pärast tugevat lumesadu on soovitatav lumi okstelt ettevaatlikult maha raputada, kasutades selleks pehmet harja või teivast. Tee seda õrnalt, alt ülespoole suunatud liigutustega, et vältida okste täiendavat painutamist ja murdumist.
Jäide ja jäävihm on veelgi ohtlikumad kui lumi, kuna jää on raskem ja kleepub okste külge tugevamini. Jääga kaetud oksi ei tohiks kunagi raputada ega proovida jääd mehaaniliselt eemaldada, sest see murrab oksad peaaegu garanteeritult. Sellises olukorras on parim lahendus lihtsalt oodata, kuni jää ise sulab. Kui mõni oks on siiski murdunud, tuleks see kevadel puhtalt tagasi lõigata, tehes lõike terve oksa või tüve pealt.
Tugev talvine tuul võib samuti kahju teha, eriti äsja istutatud noortele puudele, mille juurestik ei ole veel piisavalt tugev. Tuul võib puud loksutada, kahjustades juuri ja tekitades tüve ümber tühimiku. Raskematel juhtudel võib tuul puu isegi murda või ümber lükata. Seetõttu on oluline, et noored puud oleksid esimestel aastatel korralikult toestatud. Tugiteivas või -postid tuleks paigaldada istutamise ajal ja need peavad olema piisavalt tugevad, et hoida puud stabiilsena. Puu sidumisel toe külge kasuta laia ja pehmet materjali, mis ei sooni koort.
Tuulel on ka kuivatav toime, mis suurendab talvise kuivamise ohtu. Eriti avatud ja tuulistes kohtades võib olla vajalik paigaldada noore puu ümber ajutine tuuletõke. Selleks võib kasutada kotiriidest või spetsiaalsest varjutuskangast sirmi, mis on paigaldatud valitsevate tuulte suunale. See aitab vähendada tuule mõju ja kaitsta puud liigse kuivamise eest, eriti talve lõpus ja varakevadel, kui päike on juba tugev, kuid maapind veel külmunud.
Talvekahjustuste hindamine ja hooldus kevadel
Kevade saabudes, kui suuremad külmad on möödas ja lumi sulanud, on aeg hinnata, kuidas kastanipuu talve üle elas. Esimene samm on eemaldada kõik talvised kaitsed – tüve ümbert mähised ja loomakaitsed ning juurestikult liigne multšikiht. See võimaldab tüvel hingata ja mullal soojeneda. Kontrolli hoolikalt tüve ja oksi pragude, näriliste kahjustuste ja murdunud okste suhtes.
Kõik talve jooksul murdunud või kahjustada saanud oksad tuleks tagasi lõigata. Lõige tee teravate ja puhaste kääride või saega, lõigates kuni terve puiduni. Väiksemad koorekahjustused, näiteks näriliste näritud kohad, paranevad tavaliselt ise, kuid suuremate haavade servad võib terava noaga siledaks lõigata, et soodustada kalluse ehk haavapuidu teket. Ära kata haavu värvi või vahaga, sest see võib takistada loomulikku paranemist.
Kui märkad, et mõned oksatipud või nooremad võrsed on külma saanud ja kuivanud, oota enne nende eemaldamist, kuni pungad on puhkenud. See annab selge pildi, kui kaugele kahjustus ulatub, ja võimaldab lõigata täpselt surnud osa piirilt. Liiga vara lõigates võid eemaldada ka terveid, elujõulisi osi. Külmakahjustused on noortel puudel üsna tavalised ja tavaliselt ei kujuta endast suurt ohtu, kui puu on muidu terve.
Pärast talve on oluline anda puule hea start uueks hooajaks. Kui muld on sulanud ja piisavalt tahenenud, kobesta kergelt puu ümbruse pinnast ja laota sinna kiht komposti või anna kevadist kompleksväetist. See annab puule vajalikud toitained kevadiseks kasvuspurdiks. Ära unusta ka kastmist, eriti kui kevad on kuiv. Stabiilne niiskusrežiim aitab puul talvisest stressist taastuda ja uut kasvu alustada.
