Habeõis on üldiselt vastupidav ja terve taim, mida haigused ja kahjurid kimbutavad suhteliselt harva. Selle hea vastupanuvõime tuleneb osaliselt taime lehtedes ja vartes sisalduvatest eeterlikest õlidest, mis annavad talle iseloomuliku aromaatse lõhna ning peletavad eemale paljusid putukaid. Siiski ei ole ükski taim täielikult immuunne ning ebasoodsate kasvutingimuste või stressi korral võib ka habeõis langeda mõne haiguse või kahjuri ohvriks. Kõige olulisem on ennetustöö – terve, tugev ja õigetes tingimustes kasvav taim suudab probleemidele palju paremini vastu seista. Järgnevalt vaatleme levinumaid probleeme, mis võivad habeõit ohustada, ning anname nõu, kuidas neid ennetada ja nendega võidelda.
Ennetus on parim kaitse igasuguste taimeprobleemide vastu. See algab õigest istutuskoha valikust. Nagu korduvalt rõhutatud, vajab habeõis täispäikeselist kasvukohta ja suurepärast drenaaži. Liigniiskus ja seisev vesi on suurimad vaenlased, mis soodustavad juuremädaniku ja teiste seenhaiguste teket. Samuti on oluline tagada piisav õhuringlus taime ümber, vältides liiga tihedat istutust. Hea ventilatsioon aitab lehestikul pärast vihma või kastmist kiiresti kuivada, vähendades seeläbi haigustekitajate levikuvõimalusi.
Regulaarne hooldus, sealhulgas kevadine tagasilõikus, aitab hoida põõsa avatud ja õhulisena. Lõikamise käigus eemalda alati kõik surnud, haiged või kahjustunud oksad, mis võivad olla potentsiaalseks nakkusallikaks. Kasuta alati teravaid ja puhtaid tööriistu ning desinfitseeri neid taimelt taimele liikudes, et vältida haiguste edasikandmist. Samuti on oluline hoida taime ümbrus puhas langenud lehtedest ja muust orgaanilisest prahist, kus haigustekitajad ja kahjurid saavad talvituda.
Taime regulaarne inspekteerimine aitab probleeme varakult avastada, kui nendega tegelemine on veel lihtne. Kontrolli lehtede mõlemat külge, varsi ja õisi võimalike kahjustuste, laikude, kilejate moodustiste või putukate suhtes. Mida varem probleem avastada, seda suurem on tõenäosus, et sellest saab jagu lihtsate ja keskkonnasõbralike meetoditega, vältides vajadust tugevatoimeliste keemiliste pestitsiidide järele. Tugev ja terve taim on sinu parim liitlane võitluses haiguste ja kahjurite vastu.
Levinumad haigused
Kuigi haigused on harvad, on kõige tõenäolisem probleem, mis habeõit võib tabada, juuremädanik. See seenhaigus tekib peaaegu eranditult liigniiskes ja halva drenaažiga pinnases. Juured, mis on pidevalt vees, ei saa piisavalt hapnikku, hakkavad lämbuma ja muutuvad vastuvõtlikuks mullas elavatele haigustekitajatele. Juuremädaniku tunnusteks on taime kasvu pidurdumine, lehtede kollaseks muutumine, närbumine (isegi niiskes mullas) ja lõpuks kogu taime hukkumine. Kahjustunud juured on tumedad, pehmed ja pudenevad kergesti.
Juuremädaniku ennetamine on oluliselt lihtsam kui ravi. Tagada tuleb suurepärane drenaaž juba istutamisel, parandades rasket mulda liiva ja kompostiga. Vali kasvukohaks kõrgem peenar või kalle, kus vesi ei saa koguneda. Väldi ülekastmist ja lase mullal kastmiskordade vahel taheneda. Kui juuremädanik on juba tekkinud, on taime päästa väga raske. Kerge kahjustuse korral võib proovida taime üles kaevata, eemaldada kõik haiged ja mädanenud juured, töödelda allesjäänud juuri fungitsiidiga ja istutada taim uude, kuiva ja hästi kuivendatud kohta.
Teine seenhaigus, mis võib niisketel ja soojadel suvedel esineda, on jahukaste. See avaldub valge, jahuse kirmena lehtedel, vartel ja õiepungadel. Kuigi jahukaste tavaliselt taime ei tapa, nõrgestab see teda, pärssides fotosünteesi ja rikkudes dekoratiivset välimust. Jahukaste levikut soodustab halb õhuringlus ja suured temperatuurikõikumised päeva ja öö vahel. Ennetamiseks istuta habeõis piisavate vahedega teistest taimedest ja teosta regulaarset harvenduslõikust.
Jahukastega võitlemiseks on mitmeid viise. Esimeste märkide ilmnemisel eemalda ja hävita kõik nakatunud taimeosad. Vältida tuleks lehtede kastmist, eriti õhtusel ajal. Proovida võib ka koduseid vahendeid, näiteks pritsimist piima-vee lahusega (1 osa piima, 9 osa vett) või soodalahusega (1 tl söögisoodat, paar tilka nõudepesuvahendit ja 1 liiter vett). Tugevama nakkuse korral võib kasutada aianduspoodides müüdavaid väävli- või vasepreparaate või spetsiaalseid fungitsiide, järgides täpselt kasutusjuhendit.
Levinumad kahjurid
Tänu oma aromaatsetele lehtedele on habeõis paljudele kahjuritele ebameeldiv ja nad hoiavad sellest eemale. Siiski võivad mõned putukad, eriti kui taim on stressis või nõrgestatud, seda siiski rünnata. Üks võimalikest kahjuritest on lehetäi. Need väikesed, tavaliselt rohelised või mustad putukad kogunevad kolooniatena noorte võrsete tippudesse ja lehtede alumistele külgedele, imedes taimemahla. Nende tegevuse tulemusena muutuvad lehed krimpsuliseks ja deformeerunuks, kasv pidurdub ning õiepungad ei pruugi avaneda. Lisaks eritavad lehetäid kleepuvat ainet, nn mesikastet, millele võib areneda must tahmlaik.
Lehetäide tõrjeks on mitmeid meetodeid. Väiksema koloonia saab lihtsalt maha pesta tugeva veejoaga või pühkida lapiga. Tõhus on ka pritsimine rohelise seebi lahusega. Looduslikud vaenlased, nagu lepatriinud ja kiilassilmad, on samuti suurepärased abimehed lehetäide arvukuse kontrolli all hoidmisel. Seetõttu tasub aias soodustada nende elutingimusi, vältides laia toimespektriga insektitsiidide kasutamist. Tugevama rünnaku korral võib kasutada püretriinil või rapsiõlil baseeruvaid looduslikke insektitsiide.
Teine kahjur, mis võib kuivade ja kuumade ilmadega probleeme tekitada, on kedriklest. Need on imepisikesed ämblikulaadsed, keda on palja silmaga raske märgata. Nende kohalolule viitab peenike võrgend lehtede all ja okste vahel ning lehtede pealispinnale ilmuvad väikesed heledad täpid. Kedriklestad imevad samuti taimemahla, mistõttu lehed muutuvad kollakaks või pronksjaks ja kuivavad. Kedriklestadele meeldib kuiv õhk, seega on üks ennetusmeetmetest taime lehtede regulaarne piserdamine veega.
Kedriklestade tõrjeks on oluline tõsta õhuniiskust taime ümber. Nende looduslikeks vaenlasteks on röövlestad, mida on võimalik ka bioloogiliseks tõrjeks osta. Tõhus on ka pritsimine rohelise seebi või neemiõli lahusega, kattes hoolikalt ka lehtede alumised küljed. Kuna kedriklestad paljunevad väga kiiresti, võib olla vajalik pritsimist korrata mitu korda nädalase intervalliga, et hävitada ka uued koorunud isendid. Keemilistest vahenditest tuleks kasutada spetsiaalseid akaritsiide.
Füsioloogilised probleemid
Lisaks haigustele ja kahjuritele võivad habeõit vaevata ka mitmesugused füsioloogilised probleemid, mis on tingitud ebasobivatest kasvutingimustest või hooldusvigadest. Üks levinumaid muresid on õitsemise puudumine või vähesus. Sellel võib olla mitu põhjust. Kõige sagedasem põhjus on valguse puudus. Varjulises kohas kasvav habeõis suunab oma energia valguse poole sirutumisse ja ei jaksa õisi moodustada. Veendu, et taim saaks vähemalt 6-8 tundi otsest päikesevalgust päevas.
Teine levinud põhjus õitsemise puudumiseks on vale lõikus. Kui põõsast ei lõigata kevadel piisavalt tugevalt tagasi, jääb uute, õitsvate võrsete kasv tagasihoidlikuks. Samuti võib probleem olla vales väetamises. Liiga suur lämmastikukogus soodustab lopsakat lehekasvu õitsemise arvelt. Eelista väetist, milles on suurem fosfori- ja kaaliumisisaldus. Harvadel juhtudel võib põhjuseks olla ka liiga noor taim, mis ei ole veel õitsemisikka jõudnud.
Lehtede kolletumine on veel üks sümptom, millel võib olla mitu põhjust. Kui kollaseks muutuvad vanemad, alumised lehed, on tõenäoliselt tegemist lämmastikupuudusega. Kui aga kollaseks muutuvad noored, ülemised lehed, samas kui rood jäävad roheliseks, viitab see rauapuudusele, mis on sageli seotud liiga aluselise mullaga. Ühtlaselt kollased ja närbunud lehed võivad olla märgiks nii üle- kui ka alakastmisest. Probleemi põhjuse väljaselgitamiseks on oluline analüüsida kõiki kasvutingimusi tervikuna: mulla niiskust, väetamist ja mulla pH-d.
Talvekahjustused on samuti sagedane probleem, eriti külmemates piirkondades või karmide talvede järel. See võib väljenduda okste kuivamises või selles, et taim ei hakka kevadel ootuspäraselt kasvama. Kuigi habeõie maapealne osa võib külmaga kahjustada saada, on juurestik tavaliselt vastupidavam. Sel juhul tuleb lihtsalt olla kannatlik ja lõigata kevadel kõik surnud osad maapinnani maha. Enamasti kasvatab taim juurekaelal asuvatest uinuvatest pungadest uued ja terved võrsed. Talvekahjustuste ennetamiseks on oluline sügisene multšimine.
Loodussõbralik taimekaitse
Loodussõbraliku taimekaitse eesmärk on ennetada ja tõrjuda haigusi ning kahjureid viisil, mis on ohutu nii inimestele, lemmikloomadele kui ka kasulikele organismidele aias. Selle aluseks on terve ja tasakaalus aiaökosüsteemi loomine. Soodusta oma aias elurikkust, istutades erinevaid taimi, mis meelitavad ligi kasulikke putukaid, nagu lepatriinud, kiilassilmad, sirelased ja mesilased. Need putukad on parimad looduslikud kahjuritõrjujad. Paku neile peavarju putukahotellide või looduslike alade näol.
Kasuta ennetavaid meetodeid, nagu õige agrotehnika: vali haiguskindlad sordid, taga õige istutustihedus, kasta ja väeta mõõdukalt. Tugevda taimede vastupanuvõimet, kasutades looduslikke turgutusvahendeid, näiteks merevetikaekstrakti või nõgeseleotist. Need vahendid pakuvad taimele vajalikke mikroelemente ja stimuleerivad tema loomulikku kaitsevõimet. Regulaarne komposti kasutamine parandab mulla tervist ja elurikkust, mis omakorda aitab alla suruda mullas leiduvaid haigustekitajaid.
Kui probleemid siiski tekivad, eelista alati esmalt mehaanilisi ja bioloogilisi tõrjemeetodeid. Kahjurid, nagu lehetäid, korja käsitsi ära või uhu veega maha. Haigestunud taimeosad lõika välja ja hävita. Kasuta feromoonpüüniseid või liimplaate kahjurite püüdmiseks. Kui on vaja kasutada pritsimisvahendeid, vali esmalt looduslikud alternatiivid, nagu rohelise seebi lahus, neemiõli või taimsed leotised (näiteks küüslaugu- või sibulaleotis). Need on tavaliselt vähem mürgised ja lagunevad keskkonnas kiiresti.
Keemiliste pestitsiidide kasutamine peaks olema alati viimane abinõu. Kui see osutub vältimatuks, vali võimalikult kitsa toimespektriga preparaat, mis on suunatud konkreetsele kahjurile või haigusele, et minimeerida kahju kasulikele organismidele. Loe hoolikalt etiketti ja järgi täpselt kasutusjuhendit, sealhulgas ohutusnõudeid ja ooteaegu. Pea meeles, et terve aed on elav ökosüsteem, kus kõik osapooled on omavahel seotud, ning keemiliste ainete kasutamine võib seda tasakaalu kergesti rikkuda.
📷Agnieszka Kwiecień, Nova, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons
