Gaillardia talvitumine

Kokardlill ehk Gaillardia on püsik, mis on tuntud oma hea vastupidavuse poolest, kuid selle edukas talvitumine sõltub siiski mitmest tegurist, sealhulgas sordist, kasvukoha tingimustest ja aedniku poolt sügisel tehtud ettevalmistustest. Kuigi paljud sordid on meie kliimas piisavalt külmakindlad, võib karm talv, eriti lumevaene ja barajääga periood, neile siiski liiga teha. Erilist tähelepanu vajavad noored, esimesel aastal istutatud taimed ja tundlikumad sordiaretused. Nõuetekohane ettevalmistus aitab oluliselt suurendada taimede võimalusi kevadet tervena tervitada ja uuel hooajal taas rikkalikult õitseda. Selles peatükis annamegi põhjaliku ülevaate sammudest, mis tagavad sinu kokardlilledele parima võimaliku talvekaitse.

Talveks valmistumise kõige olulisem eeldus luuakse juba taime istutamisel. Nagu korduvalt rõhutatud, on kokardlille jaoks elutähtis hea drenaažiga pinnas. Talvine liigniiskus on taime juurtele palju ohtlikum kui külm ise. Seisev vesi, külmumine ja sulamine vaheldumisi võivad kahjustada juurekaela ja põhjustada juuremädanikku, mille tagajärjel taim kevadel enam ei tärka. Seega veendu, et istutuskoht oleks kergelt kõrgem või kaldega ning muld oleks kerge ja vett hästi läbilaskev. Raske savimulla puhul on kõrgpeenar parim lahendus.

Sügisene hooldus mängib samuti olulist rolli. Lõpeta taimede väetamine hiljemalt augusti keskel. Hilissuvine lämmastikväetis soodustab uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade tulekut piisavalt puituda ja on külmakahjustustele väga vastuvõtlikud. Lase taimel rahulikult oma kasvuperiood lõpetada ja valmistuda puhkuseks. Samuti on oluline hoida taimeümbrus sügisel puhas lehtedest ja umbrohust, et vältida niiskuse kogunemist ja haigustekitajate levikut.

Pärast esimeste tugevate öökülmade saabumist, kui taime maapealne osa on muutunud inetuks ja pruuniks, on aeg see tagasi lõigata. Kasuta teravaid aiakääre ja lõika varred maha umbes 10-15 sentimeetri kõrgusele maapinnast. Kuigi mõned aednikud jätavad varred talveks püsti, et need lund püüaksid, on tagasilõikamine kokardlille puhul enamasti soovitatav. See aitab vältida kahjurite ja haiguste talvitumist taimejäänustel ning annab kevadel uutele võrsetele parema stardi.

Tagasilõikamine aitab ka ennetada talvist niiskuskahjustust. Pikad, lamandunud varred koguvad enda alla lund ja niiskust, mis võib soodustada juurekaela haudumist ja mädanemist, eriti kui talv on pehme ja niiske. Lühike “tüügas” seevastu laseb õhul paremini ringi käia ja hoiab taime südame kuivemana. See on eriti oluline piirkondades, kus on sagedased sulad vaheldumisi külmaga.

Talvekate ja multšimine

Pärast sügisest tagasilõikust on soovitatav katta taimede juurepiirkond kerge ja õhulise talvekattega. See on eriti oluline noorte taimede, tundlikumate sortide ja karmima kliimaga piirkondade puhul. Talvekatte peamine eesmärk ei ole niivõrd taime soojendada, kuivõrd kaitsta seda suurte temperatuurikõikumiste, jäise tuule ja ereda talvepäikese eest, mis võib maapinda enneaegselt soojendada ja taime “üles äratada”.

Parimad materjalid talvekatteks on need, mis on kerged, lasevad õhku läbi ega vaju märjaga tihedaks massiks. Suurepäraseks valikuks on kuuseoksad, mis on üks parimaid talvekattematerjale üldse. Need kaitsevad külma ja tuule eest, kuid ei takista õhu liikumist, samal ajal kogudes enda peale lund, mis on parim looduslik isolaator. Samuti sobivad hästi kuivad puulehed (näiteks tammelehed, mis ei lagune kiiresti), mida tuleks kuhjata taime ümber umbes 10-15 sentimeetri paksuse kihina ja katta kuuseokstega, et tuul neid laiali ei puhuks.

Vältida tuleks raskeid ja vett imavaid materjale, nagu näiteks niiske turvas või saepuru, mis võivad talvel märgudes läbi külmuda ja moodustada taime ümber jääkamaka. Selline kate teeb rohkem kahju kui kasu, soodustades haudumist ja mädanike teket. Eesmärk on hoida juurepiirkond võimalikult kuiv ja stabiilse temperatuuriga. Talvekatte paigaldamisega ei tohiks kiirustada; oota, kuni maapind on kergelt külmunud. Liiga vara paigaldatud kate võib muutuda ideaalseks talvitumispaigaks hiirtele ja teistele närilistele, kes võivad taime juuri kahjustada.

Kevadel, kui lumi on sulanud ja suurem külmaoht möödas, tuleb talvekate õigeaegselt eemaldada. Tavaliselt on selleks sobiv aeg aprillis, kuid see sõltub konkreetsest kevadest. Liiga kauaks peale jäetud kate võib takistada uute võrsete kasvu ja soodustada nende väljavenimist valguse puuduses. Samuti võib katte all tekkida haudumine ja seenhaigused. Eemalda kate järk-järgult pilves ilmaga, et taimed saaksid aeglaselt kohaneda päikese ja tuulega.

Konteineritaimede talvitamine

Konteinerites ja pottides kasvatatavad kokardlilled vajavad talveks erilist hoolt, kuna nende juured on külma suhtes palju haavatavamad kui avamaal kasvavatel taimedel. Potis olev muld külmub maapinnaga võrreldes palju kiiremini ja sügavamalt läbi, mis võib juurestikule saatuslikuks saada. Seetõttu ei saa konteineritaimi lihtsalt õue jätta lootuses, et nad talve üle elavad, eriti meie kliimas.

Üks võimalus on viia konteinerid talveks jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži, keldrisse või kuuri, kus temperatuur püsib nulli lähedal, kuid ei lange alla miinuskraadide. Enne talvituma viimist tuleks taime maapealne osa tagasi lõigata. Talve jooksul vajab taim väga vähe vett – piisab, kui kasta kergelt kord kuus, et vältida mulla täielikku läbikuivamist. Valgust ei ole puhkeperioodil vaja. Kevadel, kui ilmad soojenevad, too taimed järk-järgult tagasi valguse ja soojuse kätte.

Kui sobivat hoiuruumi ei ole, võib proovida konteinereid ka õues talvitada, kuid see nõuab hoolikat soojustamist. Väiksemad potid võib kaevata maasse peenrasse või kompostihunnikusse, mis pakub juurtele kaitset. Suuremate konteinerite puhul tuleks need paigutada hoone seina äärde tuulevaiksesse kohta ning soojustada hoolikalt. Mässi pott mitme kihi mullikile, vana teki või kotiriide sisse. Poti pealispind tuleks katta kuuseokste või multšiga. Oluline on tagada, et poti põhjas olevad drenaažiavad ei ummistuks ja liigne vesi saaks endiselt välja voolata.

Konteinerite puhul on oluline valida külmakindel materjal. Terrakota- ja savipotid imavad niiskust ja võivad külmaga kergesti puruneda. Parem valik on puidust, paksust plastikust või spetsiaalsetest külmakindlatest komposiitmaterjalidest anumad. Samuti on oluline, et konteiner oleks piisavalt suur, pakkudes juurtele rohkem mulda ja isolatsiooni. Mida suurem on mullamaht, seda aeglasemalt see läbi külmub.

Kevadine ärkamine ja hooldus

Pärast edukat talvitumist on kevadine hooldus oluline, et anda taimele hea start uueks hooajaks. Esimene samm on talvekatte õigeaegne eemaldamine. Nagu mainitud, tuleks seda teha järk-järgult, kui suuremad öökülmad on möödas. Pärast katte eemaldamist puhasta taimeümbrus vanadest lehtedest ja muust prahist, mis on talve jooksul kogunenud.

Kui taimed hakkavad uusi võrseid ajama, on õige aeg hinnata talvekahjustusi. Eemalda kõik surnud või kahjustatud taimeosad. Kui taim tundub olevat keskelt tühi, võib see olla märk, et on aeg teda noorendada, kaevates puhma üles ja jagades seda. See annab taimele uue elujõu ja võimaluse kasvatada tugev ja kompaktne puhmas.

Kevadel, kui aktiivne kasv on alanud, võib taimi turgutada kerge väetisega. Parim valik on õhuke kiht komposti, mis laotatakse taime ümber ja rehitsetakse kergelt mulda. See annab taimele aeglaselt vabanevaid toitaineid terveks hooajaks. Väldi tugevaid lämmastikväetisi, mis soodustavad liigset lehekasvu.

Kevadine kuivus võib olla noortele tärkavatele võrsetele ohtlik. Kuigi täiskasvanud kokardlill on põuakindel, vajab ta kevadise kasvu alguses piisavalt niiskust. Jälgi mulla niiskustaset ja kasta vajadusel, eriti kui kevad on kuiv ja päikesepaisteline. Korralik kevadine start tagab, et taim kasvab tugevaks ja terveks ning on valmis sind peagi rõõmustama oma esimese rikkaliku õitsemisega.