Kokardlill ehk Gaillardia on oma olemuselt tugev ja vastupidav taim, mis pakub aednikule palju rõõmu ja vähe muret. Tänu oma päritolule ja heale kohanemisvõimele on ta üldiselt haigustele ja kahjuritele hästi vastupidav. Siiski ei ole ükski taim täielikult immuunne ning ebasoodsate kasvutingimuste või halbade ilmastikutingimuste kokkulangemisel võivad ka kokardlille tabada mitmesugused probleemid. Ennetamine on alati parim ravi, seega on oluline tagada taimele optimaalsed kasvutingimused – piisavalt päikest, hea drenaaž ja piisav õhuringlus. Selles artiklis vaatleme lähemalt levinumaid haigusi ja kahjureid, mis võivad kokardlille kimbutada, ning anname nõu, kuidas nendega toime tulla.
Üks levinumaid seenhaigusi, mis võib kokardlille rünnata, on jahukaste. See haigus avaldub valge, jahutaolise kirmena lehtede pealmisel pinnal, vartel ja isegi õienuppudel. Jahukaste levib eriti hästi soojade ja kuivade päevade ning jahedate ja niiskete öödega, samuti ebapiisava õhuringluse korral. Kuigi jahukaste tapab taime harva, nõrgestab see teda oluliselt, pärssides fotosünteesi ja vähendades õitsemist. Tugeva nakkuse korral võivad lehed kolletuda ja enneaegselt variseda.
Jahukaste ennetamiseks on kõige olulisem tagada taimedevaheline piisav vahekaugus istutamisel, et õhk saaks vabalt liikuda. Samuti tuleks vältida lehtede märjaks tegemist kastmisel, suunates vee otse juurepiirkonda. Kui märkate esimesi haigustunnuseid, eemaldage ja hävitage koheselt nakatunud taimeosad, et vältida haiguse edasist levikut. Väiksema nakkuse korral võib proovida pritsida taime nõrga sooda- või rohelise seebi lahusega. Tugevama haiguspuhangu korral võib osutuda vajalikuks kasutada spetsiaalseid fungitsiide.
Teine tõsine seenhaigus, mis võib kokardlillele saatuslikuks saada, on juuremädanik. See probleem tekib peaaegu alati liigniiskuse ja halva drenaažiga pinnases. Seened, mis põhjustavad juuremädanikku, arenevad hapnikuvaeses ja pidevalt märjas keskkonnas, rünnates taime juuri. Kahjustatud juured muutuvad pruuniks ja pehmeks ning ei suuda enam taimele vett ja toitaineid transportida. Selle tagajärjel hakkab taime maapealne osa närbuma, kolletuma ja lõpuks hukkub, hoolimata sellest, et muld on niiske.
Juuremädaniku ennetamine on ainus tõhus meetod selle vastu võitlemiseks. Juba istutamisel tuleb valida koht, kuhu ei kogune seisvat vett, ning tagada väga hea drenaažiga pinnas, lisades vajadusel liiva või kruusa. Kui kahtlustad juuremädanikku, kaeva taim ettevaatlikult üles ja kontrolli juurte seisukorda. Kui osa juurtest on veel terved ja valged, võib proovida taime päästa, eemaldades kõik kahjustatud osad ja istutades selle uude, kuivemasse ja parema drenaažiga kohta. Kui aga kogu juurestik on kahjustunud, on taim paraku hukule määratud.
Rohkem artikleid sel teemal
Muud seen- ja bakterhaigused
Lisaks jahukastele ja juuremädanikule võib kokardlilli harvemini rünnata ka hahkhallitus (Botrytis), eriti niiskete ja jahedate ilmadega. Hahkhallitus avaldub hallika, koheva kirmena õitel, lehtedel ja vartel, põhjustades nende pehmenemist ja mädanemist. Sarnaselt teiste seenhaigustega on parimaks ennetuseks hea õhuringluse tagamine, närtsinud õite ja vanade lehtede regulaarne eemaldamine ning lehestiku kuivana hoidmine. Nakatunud taimeosad tuleb koheselt eemaldada ja hävitada.
Lehelaiksus on veel üks seenhaiguste rühm, mis võib lehtedele põhjustada erineva kuju ja värviga laike, mis sageli on tumedama servaga. Laigud võivad aja jooksul suureneda ja kokku sulada, põhjustades lehtede enneaegset kuivamist ja varisemist. Kuigi lehelaiksus rikub taime välimust ja võib teda nõrgestada, on see harva surmav. Nakatunud lehtede eemaldamine ja sügisel taimejäänuste hoolikas kokkukorjamine aitab vähendada haigustekitajate hulka järgmiseks hooajaks.
Bakterhaigustest võib esineda näiteks bakteriaalne lehelaiksus, mis sarnaneb välimuselt seenhaiguste põhjustatud laikudele, kuid on sageli nurgelisema kujuga ja veidi vesise välimusega. Bakterhaiguste levikut soodustab samuti niiskus ja soojus. Nende vastu on tõhusaid keemilisi tõrjevahendeid koduaednikule vähe saadaval, seega on ennetus veelgi olulisem. Väldi taimede vigastamist, kuna bakterid sisenevad taime sageli läbi haavade, ja järgi samu hügieenireegleid nagu seenhaiguste puhul.
Asterikollatõbi on haruldasem, kuid tõsine haigus, mida levitavad putukad (tirtslased). Haigus on põhjustatud fütoplasma poolt ja selle sümptomiteks on lehtede kollaseks muutumine (kloroos), kängunud kasv ja lilleosade moondumine, näiteks õite roheliseks muutumine. Selle haiguse vastu ravi puudub. Nakatunud taimed tuleb koheselt eemaldada ja hävitada, et vältida haiguse edasist levikut aias. Putukatõrje aitab haiguse levikut piirata.
Rohkem artikleid sel teemal
Levinumad kahjurid
Kahjuritest on kokardlillede kõige sagedasemad külalised lehetäid. Need väikesed, tavaliselt rohelised või mustad putukad kogunevad kolooniatena noortele võrsetele, lehtede alumistele külgedele ja õienuppudele. Nad imevad taimemahla, mis põhjustab lehtede keerdumist, kolletumist ja kasvu pidurdumist. Lisaks eritavad lehetäid kleepuvat ainet, nn mesinestet, millele võib omakorda tekkida mustjas nõgiseen, mis takistab fotosünteesi.
Lehetäide vastu võitlemiseks on mitmeid meetodeid. Väiksema koloonia saab maha pesta tugeva veejoaga. Samuti on tõhusaks ja loodussõbralikuks vahendiks rohelise seebi või nõudepesuvahendi ja vee lahus, millega taimi pritsida. Aias tuleks soodustada ka looduslike vaenlaste, näiteks lepatriinude ja kiilassilmade vastsete tegevust, kes on aplad lehetäide sööjad. Tugeva ja püsiva nakkuse korral võib kasutada sobivaid insektitsiide, eelistades looduslikel ainetel (nt püretriin) põhinevaid tooteid.
Teod ja nälkjad võivad samuti noorte kokardlillede lehtedest ja võrsetest toituda, eriti niiskete ilmadega. Nende tegevuse tagajärjeks on ebakorrapärase kujuga augud lehtedes ja limased jäljed taimedel. Nende vastu aitab tigude käsitsi korjamine varahommikul või hilisõhtul. Samuti võib taimede ümber puistata teobarjääre, näiteks purustatud munakoori, saepuru või spetsiaalseid teograanuleid. Õllepüünised on samuti tõhus viis nende püüdmiseks.
Harvemini võivad kokardlilli kahjustada ka mitmesugused röövikud ja liblikavastsed, kes toituvad lehtedest ja õitest. Nende tekitatud kahju on tavaliselt nähtav näritud aukude ja servadena. Enamasti piisab röövikute käsitsi eemaldamisest. Suurema kahjustuse korral võib kaaluda bioloogiliste tõrjevahendite kasutamist, mis on spetsiifilised just liblikalistele ja ei kahjusta teisi putukaid.
Füsioloogilised probleemid
Kõik probleemid, mis kokardlillel esinevad, ei ole tingitud haigustest või kahjuritest. Sageli on tegemist füsioloogiliste häiretega, mis on põhjustatud ebasobivatest kasvutingimustest. Üks levinumaid muresid on õitsemise puudumine või vähesus. Selle peamiseks põhjuseks on peaaegu alati valguse puudus. Kokardlill vajab rikkalikuks õitsemiseks täispäikest. Varjulisemas kohas kasvatab ta küll lehti, kuid õisi moodustub vähe.
Teine sagedane õitsemist pärssiv tegur on liiga rammus ja lämmastikurikas muld. Nagu väetamise peatükis mainitud, soodustab see lehtede kasvu õite arvelt. Kui su kokardlill on lopsakas ja roheline, aga ei õitse, on tõenäoliselt põhjuseks üleväetamine. Sellisel juhul tuleks väetamine lõpetada ja lasta mullal veidi “vaesemaks” muutuda.
Taime väljavenimine ja nõrgad, lamanduvad varred on samuti tavaliselt valguse puuduse tagajärg. Taim sirutab end valguse poole, muutudes pikaks ja hapraks. Samuti võib lamandumist põhjustada liigne lämmastikväetis, mis teeb taimekoed pehmeks. Probleemi lahendamiseks tuleks taim võimalusel ümber istutada päikesepaistelisemasse kohta ja vältida üleväetamist. Kõrgemakasvulisi sorte võib vajadusel toestada.
Lehtede kollaseks muutumisel võib olla mitu põhjust. Kui kollaseks muutuvad alumised, vanemad lehed, võib see olla loomulik protsess. Kui aga kollaseks muutuvad ka nooremad lehed, on põhjuseks tõenäoliselt ülekastmine ja sellest tingitud juurte hapnikupuudus või algav juuremädanik. Harvemini võib põhjuseks olla ka toitainepuudus, eriti liivases ja vaeses pinnases. Probleemi põhjuse väljaselgitamiseks tuleb hoolikalt hinnata taime kasvutingimusi, eriti mulla niiskust.
Ennetuse kuldreeglid
Parim viis haiguste ja kahjuritega võitlemiseks on nende ennetamine. Terve ja tugev taim, mis kasvab talle sobivates tingimustes, on probleemidele palju vastupidavam. Esimene ja kõige olulisem reegel on õige asukoha valik. Vali oma kokardlillele aia kõige päikesepaistelisem koht, kus on tagatud hea õhuringlus. See on parim kaitse seenhaiguste vastu.
Teiseks, taga laitmatu drenaaž. Kokardlille juured ei talu seisvat vett. Raske mulla korral paranda seda kindlasti liiva, komposti või peene killustikuga. Kahtluse korral istuta taim kõrgpeenrasse. Väldi ülekastmist ja lase mullal kastmiskordade vahel taheneda. See on parim kaitse juuremädaniku vastu.
Kolmandaks, hoia peenar puhas. Eemalda regulaarselt närtsinud õied, kolletunud lehed ja muu taimepraht. Sügisel korista peenralt kõik taimejäänused, kus haigustekitajad ja kahjurimunad saaksid talvituda. See vähendab oluliselt järgmise aasta nakkusohtu. Samuti hoia peenar umbrohuvaba, kuna umbrohud võivad olla haiguste ja kahjurite peremeestaimedeks.
Neljandaks, jälgi oma taimi regulaarselt. Varajane probleemi avastamine on pool võitu. Kontrolli lehtede mõlemat külge, varsi ja õienuppe. Mida varem märkad kahjurit või haiguse esimest ilmingut, seda lihtsam on sellega toime tulla, kasutades leebemaid ja loodussõbralikumaid meetodeid. Regulaarne seire aitab sul oma taimi paremini tundma õppida ja nende vajadustest aru saada.
