Valgus on fotosünteesi aluseks ja seega üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab iga taime, sealhulgas Darwini kukerpuu, kasvu, tervist ja õitsemist. Selle igihalja põõsa valgusnõudluse mõistmine on eduka kasvatamise võti, kuna see määrab suuresti ära taime paigutuse aias ning mõjutab tema välimust ja elujõudu. Kuigi Darwini kukerpuu on tuntud oma kohanemisvõime poolest, on ideaalsete valgustingimuste loomine parim viis tagada, et taim saaks näidata oma täit ilu – tihedat lehestikku ja kevadist tulevärki meenutavat õitemerd. Vale valgusega kaasnevad probleemid võivad aga taime välimust rikkuda ja tema tervist pärssida.
Ideaalsed valgustingimused
Darwini kukerpuu eelistab kasvada täispäikeses kuni poolvarjulises kohas. Ideaalne stsenaarium on koht, kus taim saab vähemalt kuus tundi otsest päikesevalgust päevas. Täispäikese käes on taime kasv tavaliselt tihedam ja kompaktsem ning mis kõige olulisem, õitsemine on oluliselt rikkalikum ja värviküllasem. Päikesevalgus stimuleerib õiepungade teket, mistõttu päikeselises kohas kasvav põõsas kattub kevadel üleni erkoranžide õiekobaratega.
Kuigi täispäike soodustab õitsemist, on eriti kuuma kliimaga piirkondades või lõunapoolsetel seinaäärtel kasulik pakkuda taimele kaitset kõige intensiivsema keskpäevase päikese eest. Kerge pärastlõunane vari aitab vältida lehtede kõrbemist ja vähendab veestressi kuumadel suvepäevadel. Seega on asukoht, mis saab hommikupäikest ja kerget varju pärastlõunal, paljudes aedades optimaalne kompromiss rikkaliku õitsemise ja lehestiku hea seisukorra vahel.
Päikesevalguse kvaliteet on samuti oluline. Filtreeritud valgus kõrgete puude võrade all võib olla sobiv, kuid sügav vari, näiteks tiheda metsa all või hoone põhjaküljel, ei ole Darwini kukerpuule sobiv kasvukoht. Taim vajab piisavalt valgust, et läbi viia efektiivset fotosünteesi ja toota energiat, mis on vajalik kasvuks ja õitsemiseks. Valguse puudus muudab taime nõrgaks ja haigustele vastuvõtlikuks.
Noored, äsja istutatud taimed on päikesepõletuse suhtes tundlikumad kui väljakujunenud põõsad. Seetõttu võib esimesel aastal pärast istutamist olla kasulik pakkuda neile kerget varjutust kuumimateks tundideks, et aidata neil kohaneda uue kasvukohaga. Kui taim on korralikult juurdunud, suureneb ka tema vastupidavus päikesele.
Kasvamine liiga väheses valguses
Kui Darwini kukerpuu kasvab liiga varjulises kohas, on sellel mitmeid negatiivseid tagajärgi. Kõige märgatavam on õitsemise vähenemine või täielik puudumine. Valguse puuduses ei suuda taim moodustada piisavalt õiepungi ning kevadine värvidemäng jääb nägemata. Kui muidu terve ja hästi kasvav kukerpuu ei õitse, on esimene kahtlusalune peaaegu alati valguse puudus.
Varjus kasvades muutub põõsa võra hõredaks ja väljaveninuks. Taim püüab end valguse poole sirutada, kasvatades pikki ja nõrku oksi, millel on lehtede vahel suured vahed. Selline “hõre” kasv muudab põõsa vähem atraktiivseks ja vähendab tema väärtust hekitaime või privaatsuse pakkujana. Taime loomupärane tihe ja kompaktne kuju kaob.
Lehestik kannatab samuti valguse puuduse all. Lehed võivad olla väiksemad ja kahvatumat rohelist värvi kui päikese käes kasvavatel taimedel. Taim on üldiselt vähem elujõuline ja vastupidav. Nõrgestatud taim on ka vastuvõtlikum seenhaigustele, nagu jahukaste, kuna varjulises ja niiskes keskkonnas on haigustekitajatel paremad tingimused arenemiseks ja levimiseks.
Kui avastad, et sinu Darwini kukerpuu on liiga varjulises kohas, on parim lahendus selle ümberistutamine sobivamasse, päikeselisemasse kohta. Ümberistutamist on kõige parem teha varakevadel või sügisel, kui taim ei ole aktiivses kasvufaasis. Teine võimalus on parandada valgustingimusi olemasolevas asukohas, näiteks kärpides lähedal asuvate suuremate puude oksi, et lasta rohkem valgust maapinnale.
Kasvamine liiga tugevas valguses
Kuigi Darwini kukerpuu armastab päikest, võib liiga intensiivne ja kõrvetav päike samuti probleeme tekitada, eriti kombinatsioonis ebapiisava niiskusega. Kõige levinum probleem on lehtede päikesepõletus. See avaldub valgete või kollakate laikudena lehtedel, mis võivad hiljem muutuda pruuniks ja pärgamendilaadseks. Kõige enam kahjustuvad need lehed, mis on otse keskpäevase päikese käes.
Päikesepõletus on eelkõige kosmeetiline probleem ja tavaliselt ei ohusta taime elu, kuid see rikub selle dekoratiivset välimust. Probleem on teravam kuuma ja kuiva kliimaga piirkondades ning noorte, alles kohanevate taimede puhul. Väljakujunenud põõsas, millel on sügav ja terve juurestik ning piisav juurdepääs veele, talub intensiivset päikest paremini.
Liigne päike ja kuumus suurendavad oluliselt taime veevajadust. Taim kaotab lehtede kaudu aurustamise teel rohkem vett, et end jahutada. Kui juured ei suuda pinnasest piisavalt kiiresti vett kätte saada, tekib veestress, mis väljendub lehtede närbumises ja longus olemises. Pikaajaline veestress nõrgestab taime, muutes selle vastuvõtlikumaks kahjuritele ja haigustele.
Selleks, et aidata Darwini kukerpuul toime tulla intensiivse päikesega, on oluline tagada piisav ja regulaarne kastmine, eriti kuivadel perioodidel. Multšikihi kasutamine aitab hoida mulla niiskust ja jahedamana. Kui taim on istutatud eriti kuuma kohta, näiteks lõunapoolse kivimüüri äärde, on pärastlõunase varju pakkumine teiste taimede või ajutiste varjutusvõrkude abil hea mõte.
Valguse mõju aastaaegade lõikes
Kevadel, pärast pikka ja pimedat talve, on päikesevalgus Darwini kukerpuu jaoks eluliselt tähtis. See käivitab uue kasvu ja on vajalik rikkaliku õitsemise tagamiseks. Just sel ajal on oluline, et taim saaks võimalikult palju valgust, et koguda energiat eelseisvaks kasvuperioodiks. Talvekatete eemaldamisel tuleb aga olla ettevaatlik, et harjutada taime järk-järgult intensiivsema kevadpäikesega.
Suvel on valgust küllaga, kuid nagu mainitud, võib probleemiks osutuda selle liigne intensiivsus ja kuumus. Taime asukoht aias määrab, kui hästi ta sellega toime tuleb. Hommikupäike on üldiselt leebem kui kõrvetav pärastlõunane päike. Aedniku ülesanne on sel perioodil tagada piisav niiskus, et taim saaks valguse energiat maksimaalselt ära kasutada ilma stressi sattumata.
Sügisel, kui päevad lühenevad ja päikese intensiivsus väheneb, aeglustub ka taime kasv. Taim kasutab sel perioodil valgust, et valmistuda talveks, kogudes varuaineid ja puitudes oma võrseid. Piisav valgus ka sügiskuudel aitab taimel paremini talvituda ja olla tugevam järgmise kevade saabudes.
Talvel on valgusnõudlus minimaalne, kuna taim on puhkeseisundis. Igihaljana on taimele aga ohtlikuks kombinatsiooniks intensiivne talvepäike ja külmunud maapind. Päike soojendab lehti ja paneb need vett aurustama, kuid juured ei saa jääs pinnasest vett kätte. See viib talvise kuivamiseni. Seetõttu on oluline kaitsta taime, eriti noori isendeid, talvise päikese eest, kasutades näiteks kuuseoksi või varjutuskangast.
📷 Michael Wolf, CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons
