Bouvardia, mis pärineb Kesk-Ameerika soojadest piirkondadest, ei ole kohastunud meie kliima külmade talvedega. Seetõttu on tema edukas ületalve hoidmine üks olulisemaid ja sageli ka keerukamaid aspekte selle kauni taime kasvatamisel. Korralik talvitumine ei taga mitte ainult taime ellujäämist, vaid on ka kriitilise tähtsusega järgmise hooaja lopsaka kasvu ja rikkaliku õitsemise jaoks. Professionaalne lähenemine hõlmab hoolikat ettevalmistust, õige talvituskoha valimist ning taime hooldamist puhkeperioodil. Selles artiklis juhendame sind läbi bouvardia talvitumise protsessi, et saaksid oma taime ilust rõõmu tunda aastaid.
Ettevalmistused talveperioodiks
Bouvardia ettevalmistamine talveks algab juba hilissuvel ja sügisel. Sel perioodil on oluline hakata järk-järgult vähendama väetamist. Liigne lämmastik sügisel soodustab uue, õrna kasvu teket, mis ei ole piisavalt tugev, et talve jahedust taluda, ning on vastuvõtlikum haigustele. Väetamine tuleks täielikult lõpetada umbes kuu aega enne taime siseruumidesse toomist, et anda talle aega kohanemiseks ja kasvutempo aeglustamiseks.
Enne taime siseruumidesse toomist on hädavajalik seda põhjalikult kontrollida võimalike kahjurite ja haiguste suhtes. Õues on taimel palju looduslikke vaenlasi, mis hoiavad kahjurite populatsiooni kontrolli all, kuid soojas toas võivad need kiiresti paljuneda ja levida ka teistele toataimedele. Uuri hoolikalt lehtede mõlemat külge, varsi ja mullapinda. Vajadusel töötle taime ennetavalt sobiva insektitsiidi või rohelise seebi lahusega.
Sügisene kerge tagasilõikus on samuti kasulik ettevalmistav samm. See aitab vähendada taime suurust, muutes selle siseruumidesse mahutamise lihtsamaks. Eemaldada tuleks kõik pikad, väljaveninud võrsed, samuti kõik kuivanud või haiged lehed ja oksad. See parandab ka õhuringlust taime ümber, mis on oluline seenhaiguste vältimiseks talvisel perioodil. Tugevamat tagasilõikust on parem teha kevadel.
Viimane oluline samm enne taime tuppa toomist on selle järk-järguline harjutamine sisetingimustega. Järsk muutus temperatuuris, valguses ja niiskuses võib olla taimele šokeeriv. Seetõttu on soovitatav tuua taim esmalt paariks nädalaks varjulisemasse ja jahedamasse kohta õues või hoida seda öösiti jahedas garaažis või esikus. See aitab taimel sujuvalt kohaneda eelseisva talvise keskkonnaga.
Ideaalne talvitumiskoht
Bouvardia eduka talvitumise võti on õige koha leidmine. Ideaalne talvituskoht on jahe, kuid valgusküllane. Optimaalne temperatuurivahemik on 10–13 kraadi Celsiuse järgi. Selline jahe temperatuur on vajalik selleks, et taim saaks läbida puhkeperioodi, mis on hädavajalik energia kogumiseks ja järgmise aasta rikkalikuks õitsemiseks. Liiga soojas ruumis jätkab taim kasvamist, kuid valgusepuuduse tõttu muutuvad uued võrsed nõrgaks ja väljaveninuks.
Valgus on teine kriitiline tegur. Kuigi taim on puhkeseisundis, vajab ta siiski valgust fotosünteesi jätkamiseks, ehkki aeglasemas tempos. Parim asukoht on lõunapoolne aken kütmata ruumis, näiteks jahedas verandas, talveaias, valges keldris või garaažis, kus temperatuur ei lange alla külmumispunkti. Kui loomulikku valgust on vähe, võib kasutada taimelampe, et tagada piisav valguse hulk, umbes 10-12 tundi päevas.
Vältida tuleks kohti, kus esineb suuri temperatuurikõikumisi või külma tuuletõmbust. Küttekehade, nagu radiaatorite või ahjude, lähedus on täiesti sobimatu, kuna kuiv ja kuum õhk kahjustab taime ja soodustab kahjurite, eriti kedriklestade, levikut. Stabiilne ja jahe keskkond on parim garantii, et taim püsib talve jooksul tervena.
Kui sobivat jahedat ja valget ruumi ei ole, on võimalik taime talvitada ka soojemas toas, kuid see nõuab rohkem hoolt. Sel juhul tuleb tagada võimalikult palju valgust, asetades taime kõige valgema akna juurde või kasutades lisavalgustust. Samuti tuleb hoolikalt jälgida kastmist ja õhuniiskust ning olla valmis võitlema kahjuritega. Tuleb siiski arvestada, et soojas talvitumine võib mõjutada järgmise hooaja õitsemise kvaliteeti.
Hooldus talvisel puhkeperioodil
Talvisel puhkeperioodil muutub bouvardia hooldusrutiin oluliselt. Kõige tähtsam muudatus puudutab kastmist, mida tuleb drastiliselt vähendada. Kuna jahedas ja vähese valgusega keskkonnas on taime ainevahetus aeglane, on ka tema veevajadus minimaalne. Liigne kastmine on talvel suurim oht, mis viib kergesti juuremädanikuni. Kasta tuleks harva, alles siis, kui muld on peaaegu täielikult läbi kuivanud.
Kastmiskordade vaheline aeg võib olla mitu nädalat, sõltuvalt ruumi temperatuurist ja niiskusest. Enne kastmist tuleks alati kontrollida mulla niiskust sügavuti. Vett tuleks anda mõõdukalt, piisavalt, et niisutada juurepalli, kuid vältida mulla läbiligunemist. Pärast kastmist tuleb kindlasti veenduda, et liigne vesi saaks potialuselt eemaldatud. Talvel on pigem ohutum kasta veidi liiga vähe kui liiga palju.
Nagu eelnevalt mainitud, tuleb väetamine talveks täielikult lõpetada. Puhkav taim ei suuda toitaineid omastada ning väetise lisamine mulda viib soolade kogunemiseni, mis on juurtele kahjulik. Väetamisega võib uuesti alustada alles varakevadel, kui ilmuvad esimesed uue kasvu märgid.
Talvel on oluline hoida silma peal ka kahjuritel. Kuigi jahedas on nende areng aeglasem, võivad nad siiski probleeme tekitada. Eriti keskküttega ruumides talvituvatel taimedel tuleb kontrollida lehetäide, kedriklestade ja villtäide olemasolu. Lehtede aeg-ajalt langemine talvel on normaalne, kuid massiline lehtede kadu või nende värvi muutumine võib viidata probleemile, näiteks liiga kuivale õhule, ülekastmisele või kahjuritele.
Taime äratamine kevadel
Kevade saabudes, kui päevad pikenevad ja valguse intensiivsus suureneb, on aeg hakata bouvardiat talvisest unest äratama. See protsess peab toimuma järk-järgult, et vältida taimele šoki tekitamist. Esimene samm on kastmise sageduse ja koguse aeglane suurendamine. Kui märkate esimesi uusi pungi või lehti, on see märk sellest, et taim on valmis aktiivsemaks kasvuks ja vajab rohkem vett.
See on ka õige aeg taime tugevamaks tagasilõikamiseks. Lõigake kõik eelmise aasta võrsed tagasi umbes kolmandiku või isegi poole võrra. See võib tunduda drastiline, kuid see soodustab uute, tugevate ja rikkalikult õitsevate võrsete kasvu. Tagasilõikus aitab säilitada taime kompaktset ja põõsasjat kuju ning suunab energia uude kasvu. Eemaldage ka kõik talve jooksul kuivanud või kahjustunud oksad.
Pärast tagasilõikust ja kui uus kasv on selgelt alanud, võib alustada ka väetamisega. Alguses tuleks kasutada poole lahjemat väetiselahust, et taime õrnalt turgutada. Väetise kontsentratsiooni ja sagedust võib suurendada järk-järgult koos kasvu intensiivistumisega. See on ka sobiv aeg taime ümberistutamiseks, kui see on vajalik, andes talle värsket, toitainerikast mulda uueks hooajaks.
Enne taime lõplikku õue viimist tuleb seda taas järk-järgult harjutada välistingimustega. Alustage taime viimisega õue soojadel ja pilvistel päevadel vaid mõneks tunniks, tuues selle ööseks tagasi sisse. Pikendage õues veedetud aega järk-järgult paari nädala jooksul, harjutades taime intensiivsema valguse ja temperatuurikõikumistega. Lõplikult võib taime õue jätta alles siis, kui öökülmaoht on täielikult möödas.
