Banaadi pojeng on tuntud oma vastupidavuse ja pikaealisuse poolest, olles üldiselt vähe hoolt nõudev ja terve taim. Siiski ei ole ka see kaunis lill täielikult immuunne haiguste ja kahjurite rünnakutele, mis võivad tema ilu ja elujõudu kahjustada. Enamasti on probleemide tekkimine seotud ebasobivate kasvutingimustega, nagu liigniiskus, halb õhuringlus või toitainete puudus, mis muudavad taime nõrgaks ja vastuvõtlikuks. Aedniku parimaks relvaks on ennetus, mis hõlmab teadlikku sordivalikut, õiget hooldust ja pidevat tähelepanelikkust, et märgata esimesi ohumärke ja kiiresti reageerida.
Kõige levinumad probleemid, mis pojenge vaevavad, on seenhaigused, mida soodustab niiske ja jahe ilm. Nende hulka kuuluvad eelkõige pojengi-hahkhallitus ja jahukaste. Lisaks võivad taime kahjustada ka mitmesugused lehelaiksused ja juuremädanikud. Kahjuritest võivad pojengidel toituda näiteks lehetäid, kuid õnneks ei ole banaadi pojengil spetsiifilisi, eriti ohtlikke vaenlasi. Oluline on mõista, et terve ja tugev taim, mis kasvab talle ideaalsetes tingimustes, suudab enamiku probleemidega ise toime tulla.
Ennetus on võti, mis hoiab ära suurema osa muredest. See algab juba istutuskoha valikust – päikesepaisteline, hea õhuringlusega ja vett hästi läbilaskva pinnasega koht on parim garantii terve taime kasvatamiseks. Vältida tuleks taimede liiga tihedat istutamist, mis takistab õhu liikumist ja loob soodsa keskkonna seenhaiguste arenguks. Sügisene aia korrashoid, sealhulgas vanade lehtede ja varte eemaldamine, on samuti kriitilise tähtsusega, kuna paljud haigustekitajad ja kahjurid talvituvad just taimejäänustel.
Regulaarne taime jälgimine aitab avastada probleeme varajases staadiumis, mil nendega on kõige lihtsam tegeleda. Kontrolli lehti, varsi ja pungi putukate, munade või haigustunnuste suhtes. Mida varem probleem avastada, seda lihtsam on seda kontrolli alla saada, kasutades leebeid ja keskkonnasõbralikke meetodeid. Keemiliste taimekaitsevahendite kasutamine peaks olema viimane abinõu, mida rakendada ainult siis, kui muud meetodid on ebaõnnestunud.
Levinumad seenhaigused
Pojengi-hahkhallitus (Botrytis paeoniae) on kahtlemata kõige levinum ja ohtlikum haigus, mis pojenge kimbutab. Haigustekitaja ründab noori võrseid, varsi, lehti ja õiepungi, eriti niiskete ja jahedate kevadilmadega. Esimeseks tunnuseks on noorte võrsete närbumine ja maapinna lähedalt mustaks tõmbumine, justkui oleksid need murdunud. Hiljem tekivad lehtedele ja pungadele suured tumedad laigud, mis niiske ilmaga kattuvad halli koheva seenekirmega. Pungad muutuvad pruuniks, kuivavad ja ei avane.
Rohkem artikleid sel teemal
Hahkhallituse ennetamiseks on esmatähtis tagada hea õhuringlus. Istuta pojengid piisavate vahedega ja hoia nende ümbrus umbrohust puhas. Vältida tuleks liigset lämmastikuga väetamist, mis muudab taimekoed vesiseks ja haigusele vastuvõtlikuks. Sügisel tuleb kõik varred lõigata maapinna lähedalt maha ja hävitada, kuna seen talvitub taimejäänustel. Haigestunud taimeosad tuleks kohe nakatumise ilmnemisel eemaldada ja põletada. Tugeva nakkuse korral võib olla vajalik kasutada fungitsiide, kuid seda tuleks teha rangelt vastavalt juhistele.
Jahukaste on teine levinud seenhaigus, mis ilmub tavaliselt suve teises pooles, kui päevad on soojad ja ööd jahedad. Haiguse tunnuseks on valge, jahujas kirme lehtede ülemisel pinnal. Kuigi jahukaste ei ole taimele surmav, pärsib see fotosünteesi, nõrgestab taime ja rikub tema dekoratiivset välimust. Mõned sordid on jahukastele vastuvõtlikumad kui teised. Ka siin on parimaks ennetuseks hea õhuringluse tagamine ja lehtede kuivana hoidmine, vältides kastmist õhtuti.
Jahukaste tõrjeks võib proovida pritsida taimi looduslike vahenditega, näiteks sooda (1 tl söögisoodat, paar tilka nõudepesuvahendit ja 1 l vett) või kaaliumvesinikkarbonaadi lahusega. Oluline on pritsida nii lehtede ülemist kui ka alumist külge. Eemalda tugevalt nakatunud lehed, et vähendada haiguse levikut. Tavaliselt ei ole jahukaste puhul keemiliste fungitsiidide kasutamine vajalik, kui ennetusmeetmed on piisavad.
Teised haigused ja füsioloogilised probleemid
Lehelaiksused on grupp erinevate seente poolt põhjustatud haigusi, mis tekitavad lehtedele erineva kuju ja värviga laike. Tavaliselt ilmuvad need suve teises pooles ja kuigi nad rikuvad taime välimust, ei ole nad enamasti taimele ohtlikud. Ennetusmeetmed on samad, mis teiste seenhaiguste puhul: hea õhuringlus, taimejäänuste eemaldamine ja lehtede märjaks tegemise vältimine. Haigestunud lehtede eemaldamine aitab vähendada nakkusallikat järgmiseks aastaks.
Rohkem artikleid sel teemal
Juuremädanik on tõsine probleem, mida põhjustab liigniiskus ja halb drenaaž. Nagu varem mainitud, on pojengi juured hapnikupuuduse suhtes väga tundlikud ja pidevalt märjas mullas hakkavad seened neid lagundama. Taim närbub, lehed muutuvad kollaseks ja lõpuks taim hukkub. Ainus lahendus on ennetus: tagada väga hea drenaažiga kasvukoht. Kui kahtlustad juuremädanikku, tuleb taim üles kaevata, haiged juured eemaldada ja istutada kuivemasse, paremini ettevalmistatud kohta.
Mõnikord võivad pojengi pungad muutuda pruuniks ja kuivada enne avanemist, mis ei pruugi alati olla hahkhallituse süü. Põhjuseks võib olla ka hiline öökülm, mis kahjustab arenevaid pungi. Samuti võib põhjuseks olla veepuudus kriitilisel pungade arengu perioodil või toitainete, eriti kaaliumi puudus. Oluline on analüüsida kasvutingimusi, et leida tegelik põhjus ja vältida probleemi kordumist tulevikus.
Õitsemise puudumine on samuti levinud mure, millel võib olla mitu põhjust. Kõige sagedasem on liiga sügavale istutamine, mistõttu pungad ei saa piisavalt soojust. Teised põhjused võivad olla liiga varjuline kasvukoht, toitainete puudus (eriti fosfori), liigne lämmastikuga väetamine, veepuudus eelmisel suvel või liiga noor või hiljuti ümber istutatud taim. Enne drastiliste meetmete rakendamist tuleks hoolikalt läbi mõelda kõik need võimalikud tegurid.
Kahjurid ja nende tõrje
Sipelgad on pojengipungadel väga tavalised külalised, keda meelitab ligi pungadest erituv magus nektar. Levinud on eksiarvamus, et sipelgad on vajalikud õite avanemiseks või et nad kahjustavad pungi. Tegelikult ei tee sipelgad pojengile mingit kahju ja neid ei ole vaja tõrjuda. Nad lihtsalt naudivad magusat einet ja lahkuvad, kui õied avanevad. Kui soovid tuppa lõigata õisi ilma sipelgateta, raputa õit õrnalt või kasta see korraks jahedasse vette.
Lehetäid on väikesed putukad, kes imevad taimemahla, kogunedes tavaliselt noorte võrsete tippudesse ja lehtede alumistele külgedele. Suur koloonia võib taime kasvu pidurdada ja lehti deformeerida. Lehetäide tõrjeks võib kasutada tugevat veejuga, et nad taimelt maha pesta, või pritsida rohelise seebi lahuse või neemõliga. Oluline on soodustada aias looduslike vaenlaste, nagu lepatriinude, kiilassilmade ja sirelaste vastsete tegevust, kes on väga tõhusad lehetäide hävitajad.
Kilptäid ja villtäid on vähem levinud, kuid võivad samuti pojenge rünnata. Need putukad kinnituvad vartele ja lehtedele ning imevad taimemahla, olles kaetud kaitsva kilbi või vahaja kihiga. Nende vastu on raskem võidelda, kuna tavalised insektitsiidid ei pruugi nende kaitsekihist läbi tungida. Väiksema nakkuse korral võib neid proovida eemaldada käsitsi, kasutades piiritusse kastetud vatitikku. Suurema koloonia puhul võib abi olla süsteemsetest insektitsiididest või õlipõhistest preparaatidest, mis lämmatavad kahjurid.
Nematoodid on mikroskoopilised ussid, kes võivad kahjustada pojengi juuri, põhjustades kasvupeetust, kloroosi ja närbumist. Juurtele tekivad iseloomulikud pahad või sõlmed. Nematoodikahjustus on tõsine probleem, millest on raske vabaneda. Ennetamiseks on oluline kasutada tervet istutusmaterjali ja vältida taimede istutamist saastunud pinnasesse. Saastunud pinnase tervendamiseks võib kasvatada seal mõne aasta peiulilli (Tagetes), mille juured eritavad nematoodidele mürgiseid aineid.
Integreeritud taimekaitse põhimõtted
Integreeritud taimekaitse on lähenemine, mis ühendab endas erinevaid meetodeid, et hoida kahjurid ja haigused kontrolli all, minimeerides samal ajal riske inimestele ja keskkonnale. See ei tähenda pestitsiididest täielikku loobumist, vaid nende kasutamist läbimõeldult ja ainult siis, kui see on vältimatu. Prioriteediks on ennetus, bioloogiline tõrje ja kultuurilised meetodid. Eesmärk ei ole kõigi kahjurite täielik hävitamine, vaid nende populatsiooni hoidmine tasemel, mis ei põhjusta olulist majanduslikku või esteetilist kahju.
Bioloogiline tõrje tähendab kasulike organismide, nagu röövputukate (lepatriinud, kiilassilmad), parasiitide ja haigustekitajate kasutamist kahjurite populatsiooni reguleerimiseks. Aednik saab sellele kaasa aidata, luues aeda mitmekesise elukeskkonna, mis meelitab ligi ja pakub elupaiku nendele kasulikele abilistele. See hõlmab erinevate õistaimede kasvatamist, mis pakuvad nektarit ja õietolmu, ning pestitsiidide vältimist, mis võivad kahjustada ka kasulikke putukaid.
Kultuurilised meetodid hõlmavad kõiki agrotehnilisi võtteid, mis muudavad keskkonna kahjuritele ja haigustele ebasobivaks. Nagu juba mainitud, hõlmab see õiget kasvukoha valikut, viljavaheldust (kuigi pojengide puhul vähem oluline), tasakaalustatud väetamist, õiget kastmist ja sanitaarlõikust. Terve ja tugev taim on alati parim kaitse.
Kui kahjurite arvukus või haiguse levik ületab taluvuse piiri ja muud meetodid ei anna tulemusi, võib kaaluda pestitsiidide kasutamist. Alati tuleks eelistada looduslikke ja keskkonnasõbralikke preparaate, nagu neemõli, püretriinid või väävlipreparaadid. Keemilisi pestitsiide tuleks kasutada viimase abinõuna, valides hoolikalt toote, mis on suunatud konkreetsele probleemile ja kahjustab võimalikult vähe teisi organisme. Enne kasutamist tuleb alati hoolikalt läbi lugeda ja järgida kasutusjuhendit.
