Balkani kelluka talvitumine

Balkani kellukas on tänu oma päritolule mägistest ja karmidest piirkondadest erakordselt hea talvekindlusega püsik, mis on suurepäraselt kohanenud ka Eesti heitlike talvedega. See tähendab, et enamasti ei vaja see taim erilist hoolt ega katmist, et külm periood edukalt üle elada. Siiski on mõned olulised aspektid, eelkõige seoses niiskusega, mis määravad tema talvise heaolu. Eduka talvitumise võti ei peitu niivõrd soojapidamises, kuivõrd just liigniiskuse vältimises. Just märg ja külm pinnas on selle taime jaoks talvel suurim oht, mitte niivõrd miinuskraadid. See artikkel annab põhjaliku ülevaate sellest, kuidas tagada oma balkani kellukale parimad tingimused talve üleelamiseks, et ta saaks kevadel taas jõuliselt ja tervena kasvama hakata.

Kõige olulisem samm eduka talvitumise tagamiseks tehakse juba taime istutamisel. Valides taimele kasvukoha, mis on kergelt kõrgemal, kallakul või kõrgpeenras, tagad loomuliku vee äravoolu. Muld peab olema kerge ja hästi kuivendatud. Raskete savimuldade puhul on drenaaži parandamine liiva või peene kruusaga hädavajalik. Kui need tingimused on täidetud, on suurim riskifaktor – talvine liigniiskus, mis põhjustab juurte lämbumist ja mädanemist – juba eos maandatud.

Sügisel, kui taim on oma õitsemise lõpetanud, võib tekkida küsimus, kas taime maapealne osa tagasi lõigata või mitte. Mõlemal lähenemisel on omad eelised. Taime varte ja lehtede tagasilõikamine umbes 5 sentimeetri kõrguselt maapinnast annab aiale korrastatuma ilme ja aitab vähendada seenhaiguste leviku riski, mis võivad talvituda vanades taimejäänustes. See on eriti soovitatav, kui taimel oli hooaja jooksul probleeme näiteks jahukastega.

Teisest küljest pakub talveks alles jäetud kuivanud lehestik taime juurekaelale ja juurestikule täiendavat looduslikku kaitset külma ja tuule eest. Kuivanud varred aitavad ka lund koguda, mis on parim võimalik talvekate, pakkudes suurepärast isolatsiooni. Seega, kui aia üldilme sind ei häiri, võib tagasilõikamise jätta ka varakevadeks, tehes seda enne uue kasvu algust. See on suuresti isikliku eelistuse küsimus.

Erilist tähelepanu vajavad noored, samal hooajal istutatud taimed. Nende juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud ja nad on külma ning niiskuse suhtes tundlikumad. Esimesel talvel on soovitatav katta noorte taimede juurepiirkond kerge multšikihiga. Selleks sobivad hästi kuivad puulehed, kuuseoksad või õhuline kompost. Kate aitab stabiliseerida mulla temperatuuri ja kaitsta juuri külmakergituse eest. Kevadel, kui muld hakkab soojenema, tuleb kate kindlasti eemaldada.

Sügisene ettevalmistus

Sügisene ettevalmistus talveks algab juba suve lõpus. Augustist alates tuleks lõpetada igasugune väetamine, eriti lämmastikku sisaldavate väetistega. Hiline väetamine stimuleerib uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade tulekut piisavalt puituda. Sellised võrsed on külmakahjustustele väga vastuvõtlikud ja võivad kahjustada kogu taime tervist. Lase taimel rahulikult kasvuperiood lõpetada ja valmistuda puhkuseks.

Sügisel on oluline jälgida ka mulla niiskustaset. Kuigi taim ei vaja enam aktiivseks kasvuks palju vett, ei tohiks ta minna talvele vastu ka täiesti kuiva juurepalliga, eriti kui sügis on olnud põuane. Kui pikalt pole sadanud, võib enne püsivate külmade saabumist teha veel ühe põhjaliku kastmise. See aitab vältida taime kuivamist talviste kuivatavate tuulte ja päikese käes, eriti perioodidel, mil maapind on külmunud, aga lund ei ole.

Enne talve on hea mõte teha peenras viimane suurpuhastus. Eemalda langenud lehed ja muu praht taime ümbert. See vähendab tigude ja teiste kahjurite talvitumisvõimalusi ning aitab ennetada haiguste levikut. Kui otsustad taime tagasi lõigata, tee seda pärast esimeste kergete öökülmade möödumist, kui taim on juba loomulikult puhkefaasi sisenenud. Lõika varred tagasi umbes 5-10 cm kõrgusele.

Kontrolli ka drenaaži toimimist. Veendu, et vesi ei saaks koguneda taime ümber lohkudesse. Vajadusel tee väikesed kraavid vee eemalejuhtimiseks. See on eriti oluline raskema pinnasega aedades. Hea drenaaž on korduvalt mainitud, kuid see on tõepoolest balkani kelluka eduka talvitumise kõige olulisem eeldus, mis kaalub üles igasuguse katmise vajaduse.

Talvekate: kas ja millal?

Nagu juba mainitud, on hästi juurdunud ja terve balkani kellukas täielikult külmakindel ning ei vaja reeglina spetsiaalset talvekatet. Looduslik lumikate on parim isolaator, mis kaitseb taime juuri suurte temperatuurikõikumiste ja külma tuule eest. Paks lumi hoiab maapinna temperatuuri stabiilselt nulli lähedal, isegi kui õhutemperatuur langeb sügavale miinusesse. Seega, kui talv on lumine, on taimed hästi kaitstud.

Probleemid võivad tekkida lumeta talvedel, eriti kui külmaperioodid vahelduvad suladega. Sellistes tingimustes võib maapind korduvalt külmuda ja sulada, mis võib põhjustada külmakergitust – protsessi, kus jääkristallid mullas tõstavad taime koos juurtega ülespoole. See kahjustab juuri ja võib jätta need külma ja tuule kätte. Selliste talvede puhul on kerge multšikiht kasulik ka vanematele taimedele.

Kui otsustad kasutada katet, siis parim aeg selle paigaldamiseks on pärast seda, kui maapind on juba kergelt külmunud. Liiga varajane katmine võib hoida mulla sooja ja niiskena, mis meelitab ligi hiiri ja teisi närilisi, kes võivad taime juuri kahjustada. Samuti võib see soodustada seenhaiguste arengut. Kataimena sobivad kõige paremini õhulised ja vett mitte siduvad materjalid, nagu kuuseoksad, kuivad puulehed või õled.

Väldi raskete ja vettivate materjalide, nagu turba või saepuru, kasutamist paksu kihina otse taime peal. Need võivad muutuda märjaks ja külmuda jääkamakaks, mis lämmatab taime ja soodustab mädanike teket. Eesmärk on luua õhuline kiht, mis püüab lund ja kaitseb tuule eest, mitte taime hermeetiliselt sulgeda. Kevadel, kui suurem külmaoht on möödas, tuleb kate aegsasti eemaldada, et taim saaks valgust ja õhku.

Erilised olukorrad: konteinerid ja noored taimed

Konteinerites ja rõdukastides kasvavad taimed on talviste tingimuste suhtes palju haavatavamad kui avamaal kasvavad taimed. Potis olev väike mullakogus külmub oluliselt kiiremini ja sügavamalt läbi kui peenramuld. See seab taime juured suuremasse ohtu. Seetõttu vajavad konteinerites kasvavad balkani kellukad talveks kindlasti täiendavat kaitset.

Lihtsaim viis konteineris oleva taime kaitsmiseks on kaevata pott koos taimega sügisel maasse. See võib olla köögiviljapeenar või mõni muu vaba koht aias. Mullapind potis peaks jääma ümbritseva maapinnaga tasa. Seejärel kata mullapind potis ja selle ümbruses lehtede või kuuseokstega. Maapind isoleerib poti külgi ja hoiab ära juurepalli täieliku läbikülmumise.

Kui poti maasse kaevamine ei ole võimalik, võib selle paigutada külma, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži, keldrisse või kuuri. Ruumi temperatuur peaks olema jahe, ideaalis 0 kuni +5 kraadi Celsiuse järgi, et taim püsiks puhkeolekus. Talve jooksul tuleb taime aeg-ajalt väga vähesel määral kasta, et vältida juurepalli täielikku läbikuivamist, kuid muld peab enamuse ajast olema pigem kuiv kui niiske.

Teine võimalus on isoleerida pott väljastpoolt. Selleks võib asetada poti suuremasse kasti ja täita tühimikud isolatsioonimaterjaliga, näiteks kuivade lehtede, õlgede, mullikile või polüstüreeniga. Oluline on isoleerida ka poti põhi, asetades selle näiteks puitplaadile. Ka pealt tuleks taime juureala katta kuuseokste või lehtedega. Selliselt kaitstud pott tuleks paigutada hoone seina äärde tuulevaiksesse kohta.