Bacopa valgusvajadus

Valgus on taimede elus üks fundamentaalsemaid ja kriitilisemaid tegureid, olles fotosünteesi protsessi peamiseks energiaallikaks. Bacopa, nagu ka enamik teisi rikkalikult õitsvaid taimi, on valguse suhtes üsna nõudlik. Piisav valguse hulk on otseselt seotud taime kasvukiiruse, kompaktsuse, lehtede värvi ja mis kõige olulisem – õite rohkusega. Ebapiisavates valgustingimustes jääb bacopa kiduraks, venib välja ning toodab vähe õisi, kaotades seeläbi suure osa oma dekoratiivsest väärtusest. Seetõttu on taimele sobiva, valgusküllase kasvukoha leidmine tema eduka kasvatamise vundamendiks.

Fotosüntees on protsess, mille käigus taimed kasutavad päikesevalguse energiat, et muuta süsihappegaas ja vesi glükoosiks ehk suhkruks, mis on taime peamine energiaallikas. See energia on vajalik kõikideks elutähtsateks protsessideks, alates juurte ja lehtede kasvust kuni õite ja seemnete moodustamiseni. Mida rohkem valgust taim saab (kuni teatud piirini), seda rohkem energiat suudab ta toota. Rikkalik õitsemine on eriti energiamahukas tegevus, mistõttu vajavadki õitsvad taimed nagu bacopa palju valgust.

Valguse puudus, mida nimetatakse ka etiolatsiooniks, põhjustab taimedel iseloomulikke sümptomeid. Varred venivad välja ja muutuvad pikaks ning peenikeseks, kuna taim üritab “sirutuda” valguse poole. Lehesõlmede vahed pikenevad, andes taimele hõreda ja räsitud välimuse. Lehed jäävad väiksemaks ja on kahvatumat rohelist värvi, kuna klorofülli tootmine on pärsitud. Kõige märgatavam on aga õitsemise vähenemine või täielik lakkamine, kuna taimel lihtsalt ei ole piisavalt energiat õiepungade moodustamiseks.

Teisest küljest võib ka liiga intensiivne valgus olla kahjulik. Eriti tugev ja kõrvetav keskpäevapäike, eriti kuumadel suvepäevadel, võib põhjustada lehtede põletust. Lehtedele tekivad heledad, kollakad või pruunid laigud ning leheservad võivad kuivada ja kärbuda. Liigne päike kiirendab ka vee aurustumist nii lehtedelt kui ka mullast, mis suurendab oluliselt läbikuivamise ohtu ja nõuab sagedasemat kastmist. Seega on bacopa jaoks oluline leida tasakaal piisava valguse ja kaitse vahel kõige intensiivsema päikese eest.

Optimaalne asukoht aias ja rõdul

Bacopa jaoks on ideaalne kasvukoht selline, mis pakub rikkalikult valgust, kuid on kaitstud kõige karmima keskpäevase päikeselõõsa eest. Parim valik on ida- või läänekaarde avatud asukoht. Idapoolsel rõdul või aiaosas saab taim nautida pehmet ja virgutavat hommikupäikest, mis ei ole liiga intensiivne. Läänepoolne asukoht pakub pärastlõunast päikest, mis on küll tugevam, kuid tavaliselt talutav, eriti kui taim on hästi kastetud.

Lõunapoolne asukoht, mis saab päikest kogu päeva vältel, võib olla bacopale liiga intensiivne, eriti kuumadel suvekuudel. Sellises kohas kasvades vajab taim kindlasti kaitset keskpäevase päikese eest. Selleks võib olla näiteks suurema taime, aiamööbli või varikatuse pakutav kerge vari. Kui kasvatate bacopat lõunapoolsel aknalaual, võib olla vajalik akent keskpäeval kardina või ruloo abil kergelt varjutada, et vältida lehtede põletust.

Põhjapoolne asukoht on bacopa jaoks tavaliselt liiga varjuline. Kuigi taim võib seal ellu jääda, on tema kasv tõenäoliselt aeglane, taim ise hõre ja õitsemine väga napp. Varjulises kohas on ka suurem oht seenhaiguste tekkeks, kuna lehestik ei kuiva pärast vihma või kastmist piisavalt kiiresti. Seega, kui soovite nautida bacopa lopsakat õitemerd, vältige täisvarjulisi kasvukohti.

Valguse vajadust hinnates tuleb arvestada ka taime ümbritsevat keskkonda. Näiteks heleda seinapinna lähedal kasvav taim saab lisaks otsesele päikesele ka seinalt peegelduvat valgust, mis võib valguse hulka oluliselt suurendada. Samuti on oluline jälgida, et teised, kiiremini ja kõrgemaks kasvavad taimed ei hakkaks bacopat hooaja jooksul varjama. Vajadusel korrigeerige taimede paigutust, et tagada kõigile piisav valgus.

Valguse intensiivsus ja kestus

Bacopa vajab rikkalikuks õitsemiseks vähemalt 6 tundi otsest päikesevalgust päevas. See ei pea olema järjestikune periood; ka mitu lühemat päikese käes veedetud aega päeva jooksul on sobiv. Oluline on just valguse koguhulk, mida taim päeva jooksul saab. Mida rohkem valgust, seda rohkem energiat suudab taim toota ja seda rikkalikum on ka õitsemine. Optimaalseks võib pidada 6-8 tundi päikesevalgust päevas.

Valguse intensiivsus muutub päeva ja aastaaegade lõikes. Hommikune ja hilisõhtune päike on madalama intensiivsusega ja jahedam kui keskpäevane päike. Just seetõttu talub bacopa hästi hommikupäikest, kuid võib kannatada keskpäevase päikese käes. Pilves ilmaga on valguse intensiivsus oluliselt madalam kui selge ilmaga, mis tähendab, et pilvistel päevadel toodab taim vähem energiat. Pikaajalised pilvised ja vihmased perioodid võivad õitsemist ajutiselt pärssida.

Valguse kestus ehk päeva pikkus on samuti oluline tegur, mis mõjutab õitsemist. Paljud taimed, sealhulgas bacopa, reageerivad päeva pikkuse muutustele. Suve pikad päevad stimuleerivad rikkalikku õitsemist. Sügise poole, kui päevad lühenevad, hakkab õitsemine loomulikult vähenema, isegi kui temperatuur on veel soe. See on taime loomulik reaktsioon aastaaegade vaheldumisele.

Siseruumides taime ületalve hoides on valguse tagamine sageli kõige suurem väljakutse. Talvised päevad on lühikesed ja päikesevalgus on oluliselt madalama intensiivsusega kui suvel. Isegi kõige valgusküllasem aken ei pruugi pakkuda taimele piisavalt valgust, et teda heas vormis hoida. Seetõttu on talvitumisel sageli vajalik kasutada lisavalgustust taimelampide näol, et kompenseerida loomuliku valguse puudust ja tagada taime ellujäämine.

Taimelampide kasutamine

Kui loomulikku valgust napib, eriti taimede ettekasvatamisel kevadel või ületalve hoidmisel, on taimelambid asendamatuks abivahendiks. Tänapäeval on saadaval lai valik erinevaid taimelampe, alates lihtsatest luminofoorlampidest kuni spetsiaalsete LED-paneelideni. LED-lambid on muutunud eriti populaarseks tänu oma energiatõhususele, pikale elueale ja võimalusele pakkuda taimele just vajaliku lainepikkusega valgust.

Taimed kasutavad fotosünteesiks peamiselt sinist ja punast valgust. Sinine valgus (lainepikkus 400-500 nm) on oluline lehtede ja varte kasvuks ning aitab hoida taime kompaktsena. Punane valgus (lainepikkus 600-700 nm) on aga kriitilise tähtsusega õitsemise ja viljumise stimuleerimisel. Kaasaegsed LED-taimelambid on sageli “täisspektriga”, mis tähendab, et nad pakuvad laia valikut erinevaid lainepikkusi, imiteerides loomulikku päikesevalgust.

Taimelambi paigutamisel on oluline selle kaugus taimest. Lamp peaks olema piisavalt lähedal, et pakkuda piisavat intensiivsust, kuid mitte nii lähedal, et see taime lehti põletaks. Üldreeglina hoitakse lampe umbes 15-30 sentimeetri kaugusel taime ladvast. Jälgige taime reaktsiooni ja kohandage lambi kõrgust vastavalt vajadusele. Kui taim venib välja, on lamp liiga kaugel; kui lehtedele tekivad põletuslaigud, on see liiga lähedal.

Lisavalgustuse kestus sõltub loomuliku valguse hulgast. Talvel, kui taimi hoitakse jahedas puhkerežiimis, piisab 10-12 tunnist lisavalgusest päevas. Kevadel taimi ette kasvatades või aktiivses kasvuhoos olevale taimele lisavalgust andes võib olla vajalik 14-16 tundi valgust päevas. Oluline on tagada taimele ka pime periood (vähemalt 8 tundi), kuna pimeduses toimuvad samuti olulised ainevahetusprotsessid. Taimeri kasutamine aitab valguse ja pimeduse tsüklit mugavalt automatiseerida.

_{📷: Deavmi, CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons}