Selleks, et atlase seeder saaks sirguda oma täies hiilguses, arendades tiheda, hõbedaselt sinava võra ja tugeva tüve, vajab ta lisaks päikesele ja veele ka tasakaalustatud toitumist. Muld, milles ta kasvab, on tema toidulaud, kuid sageli ei sisalda see kõiki vajalikke toitaineid optimaalses koguses, eriti aia kultuurmaastikul. Väetamine on seega oluline osa hooldusest, mis aitab täiendada mulla toitainete varusid ja tagada puu elujõulise kasvu ning vastupidavuse haigustele ja kahjuritele. See artikkel on pühendatud atlase seedri toitumise saladustele, aidates sul mõista, millal, millega ja kuidas oma majesteetlikku okaspuud toita, et ta püsiks terve ja kaunis aastakümneid.
Atlase seedri toitumisvajadused ei ole ülemäära suured, kuid stabiilse ja terve kasvu tagamiseks on oluline pakkuda talle tasakaalustatud menüüd. Nagu kõik taimed, vajab ka seeder peamiselt kolme makroelementi: lämmastikku (N), fosforit (P) ja kaaliumi (K). Lämmastik on hädavajalik okaste kasvu ja rohelise värvuse jaoks, soodustades üldist vegetatiivset arengut. Fosfor mängib olulist rolli juurestiku arengus, energia ülekandes ja õitsemises (kuigi seedri õied on tagasihoidlikud), olles eriti tähtis noortele puudele. Kaalium tugevdab taime rakuseinu, parandab vastupidavust haigustele, põuale ja külmale ning reguleerib vee liikumist taimes.
Lisaks nendele kolmele põhielemendile vajab seeder ka mitmeid mikroelemente, nagu magneesium, väävel, raud, mangaan ja tsink, kuigi palju väiksemates kogustes. Magneesium on klorofülli molekuli keskne osa ja selle puudus võib põhjustada okaste kollaseks muutumist (kloroosi), eriti vanematel okastel. Rauapuudus põhjustab samuti kloroosi, kuid tavaliselt ilmneb see kõigepealt noortel võrsetel. Terve ja viljakas muld sisaldab tavaliselt piisavas koguses mikroelemente, kuid vaesemates või leeliselistes muldades võib tekkida nende puudus.
Enne väetama asumist on alati soovitatav hinnata mulla seisukorda. Ideaaljuhul võiks teha mullaanalüüsi, mis annab täpse ülevaate olemasolevatest toitainetest ja mulla pH-tasemest. Atlase seeder eelistab kergelt happelist kuni neutraalset mulda (pH 6.0-7.0). Kui muld on liiga leeliseline, on teatud toitainete, eriti raua, omastamine raskendatud isegi siis, kui neid mullas leidub. Mullaanalüüsi tulemuste põhjal saab koostada täpse väetamisplaani, mis vastab konkreetse puu ja kasvukoha vajadustele.
Ilma mullaanalüüsita saab puu toitumisvajadust hinnata ka tema välimuse järgi. Aeglane kasv, kahvatud või kollakad okkad, lühikesed aastavõrsed ja üldine loid välimus võivad viidata toitainete puudusele. Siiski on oluline meeles pidada, et sarnaseid sümptomeid võivad põhjustada ka muud probleemid, nagu vale kastmine, halb drenaaž, haigused või kahjurid. Seetõttu tuleks enne väetama asumist välistada muud võimalikud põhjused.
Rohkem artikleid sel teemal
Millal väetada?
Õige ajastus on väetamisel sama oluline kui õige väetise valik. Atlase seedrit on kõige parem väetada aktiivse kasvuperioodi alguses, varakevadel, just siis, kui pungad hakkavad paisuma. Sel ajal vajab puu kõige rohkem energiat ja toitaineid uute võrsete ja okaste kasvatamiseks. Kevadine väetamine annab puule vajaliku tõuke kogu hooajaks, tagades terve ja jõulise kasvu. Teine sobiv aeg kergemaks väetamiseks on suve alguses, kuid hilissuvisest ja sügisesest väetamisest tuleks hoiduda.
Hilissuvel või sügisel antud lämmastikurikas väetis stimuleerib uut kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut puituda. Need õrnad ja puitumata võrsed on väga vastuvõtlikud külmakahjustustele, mis võivad puud oluliselt nõrgestada. Seetõttu tuleks sügisel kasutada ainult spetsiaalseid sügisväetisi, mis on madala lämmastikusisaldusega, kuid sisaldavad rohkem fosforit ja kaaliumi. Need elemendid aitavad puul valmistuda talveks, tugevdades juurestikku ja parandades külmakindlust.
Äsja istutatud noori puid ei ole tavaliselt vaja esimesel aastal väetada, eriti kui istutusauku lisati komposti või muud orgaanilist ainet. Esimesel aastal keskendub puu juurdumisele ja liigne väetamine võib õrna juurestikku hoopis kahjustada. Väetamisega võib alustada teisel aastal pärast istutamist, kasutades väiksemaid koguseid kui täiskasvanud puude puhul. Esimestel aastatel ongi kõige olulisem tagada hea juurestiku areng, mistõttu on fosforirikkamad väetised kasulikumad.
Täiskasvanud, heas kasvujõus seedrid, mis kasvavad viljakas mullas, ei pruugi igal aastal väetamist vajadagi. Piisab, kui väetada iga paari aasta tagant või siis, kui puul ilmnevad toitainete puuduse märgid. Liigne väetamine on alati kahjulikum kui kerge toitainete puudus. Üleväetamine võib “põletada” juuri, muuta puu vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjuritele ning põhjustada ebaloomulikult kiiret, kuid nõrka kasvu.
Rohkem artikleid sel teemal
Milliseid väetisi kasutada?
Atlase seedri jaoks on parimad spetsiaalselt okaspuudele või happelembelistele taimedele mõeldud väetised. Need väetised on tavaliselt tasakaalustatud NPK suhtega, mis vastab okaspuude vajadustele, ja sisaldavad ka vajalikke mikroelemente. Lisaks aitavad need säilitada kergelt happelist mulla pH-d, mida seeder eelistab. Väetisi on saadaval erineval kujul: graanulitena, vedelal kujul või pulbrina.
Aeglaselt vabanevad graanulväetised on väga mugav ja turvaline valik. Need graanulid jaotatakse ühtlaselt puu võra alusele alale ja segatakse kergelt mulla pealmise kihiga. Vesi ja mikroorganismid mullas lagundavad graanuleid aeglaselt, vabastades toitaineid järk-järgult mitme kuu jooksul. See tagab puule pideva ja ühtlase toitainete voo, välistades üleväetamise ohu. See on ideaalne lahendus kevadiseks põhiväetamiseks.
Vedelväetised on kiire toimega ja sobivad hästi olukordades, kus on vaja kiiret tulemust, näiteks kui puul on selged toitainepuuduse sümptomid. Neid segatakse kastmisveega ja antakse puule vastavalt pakendi juhistele. Vedelväetiste mõju on aga lühiajaline ja neid tuleb kasutada sagedamini. Samuti on nendega suurem oht juuri “põletada”, kui kasutada liiga kanget lahust. Seetõttu on oluline järgida täpselt doseerimisjuhiseid.
Orgaanilised väetised, nagu kompost, kõdunenud sõnnik, kondijahu või verejahu, on suurepärane alternatiiv mineraalväetistele. Need ei paku mitte ainult toitaineid, vaid parandavad ka mulla struktuuri, suurendavad mulla veepidavusvõimet ja soodustavad kasulike mikroorganismide tegevust. Komposti või kõdunenud sõnnikut võib laotada kevadel multšikihina puu alla. Orgaanilised väetised vabastavad toitaineid aeglaselt ja on väga turvalised, mistõttu on üleväetamise oht minimaalne.
Väetamise tehnikad
Väetise laotamisel on oluline tagada, et see jõuaks sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse – aktiivsete juurteni. Enamik vett ja toitaineid imendub peenikeste narmasjuurte kaudu, mis asuvad peamiselt puu võra välispiiril, mitte otse tüve ümber. Seetõttu tuleks väetis laotada laia ringina ümber puu, alustades umbes poole meetri kauguselt tüvest ja ulatudes veidi üle võra piiri. Väetise kandmine otse vastu tüve on kasutu ja võib isegi tüve kahjustada.
Graanulväetise puhul mõõdetakse vastavalt puu suurusele vajalik kogus ja jaotatakse see ühtlaselt eelpool kirjeldatud alale. Pärast laotamist tuleks graanulid kergelt mulla sisse rehitseda, et tagada parem kontakt mullaga ja vältida nende ära uhtumist vihmaga. Seejärel tuleks ala põhjalikult kasta. Kastmine aitab väetisel lahustuda ja liikuda juurteni ning aktiveerib toitainete vabanemise protsessi.
Vedelväetise kasutamisel segatakse see vastavalt juhistele kastmisveega ja kantakse samuti laia ringina puu alla. Oluline on jaotada lahus ühtlaselt, et kõik juurte piirkonnad saaksid piisavalt toitaineid. Pärast vedelväetise andmist ei ole tavaliselt vaja täiendavalt kasta, kuna väetis antakse juba koos veega. Tuleb veenduda, et muld oleks enne vedelväetise andmist kergelt niiske, sest kuivale mullale väetise andmine võib juuri kahjustada.
Orgaanilise materjali, nagu komposti, laotamisel tuleks see jaotada 5-10 sentimeetri paksuse kihina puu alla, jättes tüve ümber väikese vaba ruumi. Komposti ei pea mulla sisse segama, kuna vihmaussid ja muud mullaorganismid teevad selle töö aja jooksul ise ära. See meetod on väga tõhus mulla viljakuse pikaajalisel parandamisel ja on kõige loodussõbralikum viis oma seedri toitmiseks.
Levinumad vead ja nende vältimine
Suurim viga väetamisel on üleväetamine. Liiga palju väetist, eriti lämmastikku, võib põhjustada juurte kahjustusi, soodustada haiguste teket ja viia nõrga, väljaveninud kasvuni, mis on vastuvõtlik tuulele ja lumele. Alati on parem väetada pigem vähem kui rohkem. Järgi alati väetisepakendil olevaid juhiseid ja ära suurenda soovitatud koguseid, lootes kiiremale kasvule. Terve ja stabiilne kasv on alati parem kui ebaloomulikult kiire kasv.
Teine viga on väetamine valel ajal. Nagu eelnevalt mainitud, tuleks vältida lämmastikurikaste väetiste andmist hilissuvel ja sügisel. See võib põhjustada külmakahjustusi ja nõrgestada puud. Samuti ei tohiks väetada põua ajal, kui puu on stressis. Väetis on taimele toit, kuid stressis taim ei suuda seda korralikult omastada ja see võib olukorda hoopis halvendada. Enne väetamist tuleks puud korralikult kasta ja oodata, kuni ta on taastunud.
Kolmas viga on väetise vale paigutamine. Väetise kuhjamine otse vastu puu tüve on kasutu ja potentsiaalselt kahjulik. Toitaineid imendavad juured asuvad kaugemal, võra piiril. Samuti on oluline jaotada väetis ühtlaselt, et vältida toitainete kontsentreerumist ühte kohta, mis võib põhjustada juurte “põlemist”. Ühtlane laotamine tagab, et kogu juurestik saab vajalikest ainetest osa.
Lõpetuseks, oluline on meeles pidada, et väetamine ei ole imerohi, mis lahendab kõik probleemid. See on vaid üks osa terviklikust hooldusest. Kui puu kasvab vales kohas, kannatab liigniiskuse või põua all või on nakatunud haigustesse, ei suuda ka parim väetis teda päästa. Seega on kõige olulisem tagada esmalt puu põhivajaduste rahuldamine – õige asukoht, hea drenaaž ja piisav kastmine. Väetamine on vaid täiendav abinõu, mis aitab tervel puul veelgi paremini kasvada.
