Talv oma karge ilu ja väljakutsetega on proovikivi kogu aia elustikule, sealhulgas ka väärikale atlase seedrile. Kuigi see Põhja-Aafrika mägedest pärit okaspuu on oma olemuselt üsna vastupidav ja kohanenud karmide oludega, nõuab edukas talvitumine, eriti meie kliimas ja eriti noorte puude puhul, hoolikat ettevalmistust ja teadlikku lähenemist. Talvised ohud, nagu käre pakane, kuivatav tuul, raske lumi ja ere kevadpäike, võivad jätta oma jälje ka kõige tugevamale puule. Selles artiklis süveneme atlase seedri talveks ettevalmistamise kunsti, et saaksid aidata oma rohelisel hoolealusel külma perioodi edukalt üle elada ja kevadele vastu minna terve ja elujõulisena.
Atlase seedri talvekindlus sõltub suuresti tema vanusest, tervislikust seisundist ja kasvukoha tingimustest. Täiskasvanud ja hästi juurdunud isendid on üldjuhul piisavalt vastupidavad, et tulla toime tavapäraste talviste tingimustega ilma erilise kaitseta. Nende sügavale ulatuv juurestik on kaitstud pinnase pealmise kihi läbikülmumise eest ning paksenenud koor pakub kaitset tüvele. Siiski on oluline meeles pidada, et isegi täiskasvanud puud võivad kannatada erakordselt külmade talvede, jäite või raske lumekoorma tõttu.
Noored, äsja istutatud seedrid on aga talviste ohtude suhtes palju haavatavamad. Nende juurestik on veel pindmine ja seetõttu vastuvõtlikum külmakahjustustele. Ka nende õrn koor ja okastik ei paku veel piisavat kaitset kuivatava tuule ja päikesepõletuse eest. Seetõttu on esimesel paaril-kolmel aastal pärast istutamist talvine kaitse hädavajalik, et tagada noore puu ellujäämine ja terve areng. Korralik ettevalmistus sügisel on investeering, mis tasub end kuhjaga ära kevadel, kui puu alustab uut kasvuperioodi ilma talvekahjustusteta.
Talveks valmistumine algab juba sügisel, ammu enne esimeste külmade saabumist. Üks olulisemaid samme on tagada, et puu läheks talvele vastu piisava veevaruga. Kui sügis on kuiv, on hädavajalik puid põhjalikult kasta enne maa külmumist. Igihaljaste puudena aurustavad seedrid vett läbi okaste ka talvel ning kui juured ei saa külmunud pinnasest vett kätte, tekib füsioloogiline põud, mis on üks peamisi talvekahjustuste põhjuseid. Piisav sügisene niiskus aitab seda vältida.
Samuti tuleks sügisel lõpetada lämmastikku sisaldavate väetiste andmine, kuna need soodustavad uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja on seega külmale väga vastuvõtlikud. Selle asemel võib kasutada spetsiaalseid sügisväetisi, mis sisaldavad rohkem kaaliumi ja fosforit. Need elemendid aitavad tugevdada taime kudesid, soodustavad juurestiku arengut ja parandavad üldist talvekindlust, aidates puul valmistuda eelseisvaks puhkeperioodiks.
Rohkem artikleid sel teemal
Juurestiku kaitsmine
Juurestik on puu elutähtis osa ja selle kaitsmine külma eest on talveks valmistumisel esmatähtis, eriti noorte puude puhul. Külmumata pinnas isoleerib juuri, kuid kui maapind sügavalt läbi külmub, võivad õrnad juured saada kahjustada või isegi hukkuda. Parim ja lihtsaim viis juurte kaitsmiseks on kasutada multši. Sügisel, pärast viimast põhjalikku kastmist, tuleks puu alune ala katta paksu, 10-15 sentimeetri paksuse orgaanilise multši kihiga.
Multšimiseks sobivad hästi näiteks männikoor, puulehed, turvas või kompost. Multšikiht toimib nagu tekk, mis isoleerib maapinda, aeglustades selle jahtumist ja takistades sügavat läbikülmumist. See aitab hoida juurte ümber stabiilsemat temperatuuri ja kaitsta neid äärmuslike külmade eest. Lisaks aitab multš hoida mullas niiskust, mis on oluline ka talvel, ning kevadel lagunedes rikastab see mulda väärtuslike toitainetega.
Multši laotamisel on oluline jätta puu tüve ümber mõne sentimeetri laiune vaba ala. Kui multš kuhjatakse otse vastu tüve, võib see hoida koore niiskena, mis loob soodsad tingimused seenhaiguste arenguks ja võib meelitada ligi närilisi, kes talvel koore all peavarju otsivad ja seda kahjustada võivad. Seega tuleks multš laotada ringikujuliselt ümber puu, nagu sõõrik, mitte nagu vulkaan.
Konteineris kasvavate seedrite puhul on juurestiku kaitsmine veelgi olulisem, kuna mullapall potis on külmale täielikult avatud ja võib läbi külmuda palju kiiremini ja sügavamalt kui avamaal. Väiksemaid potte võib talveks viia külma, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži või keldrisse. Suuremate konteinerite puhul, mida ei saa liigutada, tuleks pott mässida mitme kihi soojustusmaterjali sisse, näiteks mullikile, pakasekaitsekanga või kookosmattide abil. Samuti võib konteineri kaevata maasse või kuhjata selle ümber lehti või lund, mis pakuvad täiendavat isolatsiooni.
Rohkem artikleid sel teemal
Võra kaitsmine
Lisaks juurestikule vajab kaitset ka puu maapealne osa ehk võra, eriti noortel isenditel. Üks suurimaid ohte on talvine päikesepõletus, mis tekib tavaliselt hilistalvel või varakevadel. Sel ajal on päike juba ere ja intensiivne ning lumelt peegeldudes veelgi tugevam. Päike soojendab okkaid ja tüve, eriti lõunapoolsel küljel, põhjustades rakkude enneaegset ärkamist ja vee aurustumist. Öösel langeb temperatuur aga taas järsult, mis võib kahjustada ärganud kudesid ja põhjustada koore lõhenemist ja okaste pruunistumist.
Päikesepõletuse ja koore lõhenemise vältimiseks on mitmeid võimalusi. Noorte puude tüvesid võib valgendada spetsiaalse tüvevalgendiga või mässida need heledat värvi jõupaberi, kotiriide või spetsiaalse tüvekaitse spiraaliga. See peegeldab päikesekiirgust tagasi ja aitab hoida tüve temperatuuri stabiilsemana. Kogu võra kaitsmiseks päikese ja kuivatava tuule eest võib noore puu katta spetsiaalse pakasekaitsekanga või varjutusvõrguga. Oluline on, et kattematerjal oleks õhku läbilaskev, et vältida haudumist ja niiskuse kogunemist.
Raske ja märg lumi on veel üks oht, mis võib põhjustada okste deformeerumist või murdumist. Atlase seedril on sageli laiad ja horisontaalsed oksad, millele lumi kergesti koguneb. Pärast tugevat lumesadu on soovitatav lumi õrnalt okstelt maha raputada, kasutades selleks pehmet harja või luuda. Seda tuleks teha ettevaatlikult, lükates lund alt ülespoole, et vältida okste murdmist. Ennetava meetmena võib sügisel siduda pikemad ja laiemad oksad kergelt nööriga kinni, et need lume raskuse all laiali ei vajuks.
Jäide on eriti ohtlik, kuna see moodustab okstele raske jääkihi, mida on raske eemaldada ilma oksi kahjustamata. Jäite korral ei tohiks jääd okstelt maha raputada ega murda, kuna see võib põhjustada okste murdumist. Parim on oodata, kuni ilm soojeneb ja jää ise ära sulab. Kui mõni oks on siiski murdunud, tuleks see kevadel teravate oksakääridega puhtalt tagasi lõigata.
Näriliste ja ulukite tõrje
Talvel, kui toitu on napilt, võivad närilised, nagu hiired ja jänesed, ning ulukid, näiteks metskitsed, aias suurt kahju teha. Noorte puude õrn koor on neile ahvatlev toiduallikas. Närilised närivad koort sageli maapinna lähedalt, lume alt, samas kui jänesed ja metskitsed ulatuvad kõrgemale. Kui koor näritakse ära ringikujuliselt ümber tüve, on puu vee- ja toitainete transport häiritud ning puu hukkub tõenäoliselt kevadel.
Parim kaitse näriliste ja ulukite vastu on füüsiline barjäär. Noore seedri tüve ümber tuleks paigaldada spetsiaalne plastikust või metallvõrgust tüvekaitse. See peaks olema piisavalt kõrge, et ulatuda üle oodatava lumepiiri, ja maapinnale piisavalt lähedal või isegi veidi maa sisse surutud, et närilised ei pääseks alt ligi. Oluline on, et tüvekaitse ei oleks liiga tihedalt ümber tüve, et mitte takistada selle kasvu, ja et see oleks valmistatud materjalist, mis laseb õhku läbi.
Lisaks füüsilistele tõketele võib kasutada ka erinevaid peletusvahendeid ehk repellente. Need on ained, mille lõhn või maitse ei meeldi loomadele ja hoiavad nad eemal. Repellente on saadaval nii vedelal kujul pritsimiseks kui ka graanulitena puistamiseks. Nende mõju on aga ajutine ja neid tuleb regulaarselt uuesti kasutada, eriti pärast vihma või lumesadu. Mõned aednikud kasutavad ka koduseid vahendeid, näiteks seebilaaste või verejahu, kuid nende tõhusus võib olla kõikuv.
Aia korrashoid on samuti oluline osa näriliste tõrjest. Sügisel tuleks puude ümbrusest eemaldada kõrge rohi, lehehunnikud ja muu praht, mis võiks närilistele talvel varju pakkuda. Kui aias on probleeme metskitsedega, võib olla vajalik kogu aia ümber ehitada piisavalt kõrge aed. Terve ja tugev puu suudab ka väiksematest närimiskahjustustest paremini taastuda, seega on üldine hea hooldus ka siin oluline.
Kevadine üleminek
Kui talv hakkab lõpuks taanduma ja kevad läheneb, ei ole oht veel möödas. Varakevad on sageli kõige kriitilisem aeg talvekahjustuste tekkeks. Päevad muutuvad pikemaks ja päike intensiivsemaks, kuid ööd on endiselt külmad ja maapind võib olla külmunud. See on aeg, mil tekib kõige sagedamini päikesepõletus ja füsioloogiline põud. Seetõttu ei tohiks talvekatteid eemaldada liiga vara.
Talvekatted, nagu varjutuskangas ja tüvekaitsed, tuleks eemaldada alles siis, kui öökülmade oht on möödas ja maapind on täielikult sulanud. Katete eemaldamiseks on parim valida pilvine päev, et anda puule aega järk-järgult intensiivsema valgusega harjuda. Liiga järsk üleminek varjust täispäikese kätte võib põhjustada šokki ja päikesepõletust.
Pärast talve tuleks puu hoolikalt üle vaadata, et hinnata võimalikke kahjustusi. Lume ja jää tõttu murdunud või kahjustatud oksad tuleks puhtalt tagasi lõigata. Kui okastel on märke talvisest kuivamisest (pruunid okkad), ei tasu kohe heituda. Mõnikord võivad puud sellistest kahjustustest taastuda, eriti kui pungad on jäänud terveks. Tuleb anda puule aega ja vaadata, kas ta hakkab uusi võrseid kasvatama.
Kui maapind on sulanud, on hea puud kergelt väetada spetsiaalse okaspuuväetisega, et anda talle energiat uueks kasvuperioodiks. Samuti tuleks eemaldada talvine paks multšikiht tüve ümbert, et maapind saaks kiiremini soojeneda. Kerge multšikihi võib siiski alles jätta, et hoida niiskust ja pärssida umbrohu kasvu. Hoolikas üleminek talvelt kevadele aitab tagada, et sinu atlase seeder jätkab oma majesteetlikku kasvu ja rõõmustab sind oma iluga ka tuleval hooajal.
