Atlase seedri majesteetlik ja loomulikult harmooniline kuju on üks tema suurimaid väärtusi, mis lisab aiale struktuuri ja väärikust. Erinevalt paljudest lehtpuudest ja põõsastest ei vaja see elegantne okaspuu regulaarset ja tugevat tagasilõikamist, et säilitada oma ilu. Vastupidi, liigne või oskamatu lõikamine võib tema loomuliku võlu rikkuda ja puud isegi kahjustada. Siiski on olukordi, kus kääride kasutamine on vajalik ja põhjendatud – olgu selleks siis kuivanud okste eemaldamine, noore puu kuju suunamine või kahjustuste parandamine. See artikkel juhatab sind läbi atlase seedri lõikamise peente nüansside, õpetades, millal, miks ja kuidas seda teha, et säilitada puu tervis ja loomupärane ilu.
Põhireegel atlase seedri lõikamisel on: vähem on rohkem. Puu arendab aja jooksul ise välja oma kauni, püramiidja või laiuva võra ning parim, mida aednik teha saab, on seda loomulikku protsessi austada ja mitte liigselt sekkuda. Enamik lõikustöid piirdubki sanitaarlõikusega, mis tähendab surnud, haigete või murdunud okste eemaldamist. See on oluline nii puu esteetilise välimuse kui ka tervise seisukohalt, kuna surnud puit võib olla sisenemisväravaks kahjuritele ja haigustekitajatele ning takistada õhuringlust võra sees.
Sanitaarlõikust võib teha igal ajal aastas, kui märkad kahjustatud oksa, kuid parim aeg suuremate okste eemaldamiseks on hilistalvel või varakevadel, kui puu on veel puhkeseisundis. Sel ajal on haavade paranemine kiirem ja haiguste leviku oht väiksem. Lõikamisel on ülioluline kasutada teravaid ja puhtaid tööriistu – väiksemate okste jaoks oksakääre, suuremate jaoks oksasaagi. Nürid tööriistad rebivad koort ja jätavad sakilised haavad, mis paranevad halvasti. Pärast haige oksa lõikamist tuleks tööriist desinfitseerida, et vältida haigustekitajate edasikandmist tervetele okstele.
Üks olulisemaid asju, mida atlase seedri lõikamisel meeles pidada, on see, et ta ei talu lõikamist vanasse, okasteta puitu. Erinevalt paljudest lehtpuudest ei ole vanal seedrioksal uinuvaid pungi, mis võiksid pärast lõikamist uusi võrseid ajada. Kui lõigata oks tagasi punkti, kus okkaid enam ei ole, jääb see oksatüügas tühjaks ja ei kasva enam kunagi roheliseks. Seetõttu peab igasugune kujundav lõikus piirduma nooremate, okastega kaetud okste osaga.
Sellest reeglist tulenevalt on atlase seedri suuruse oluline vähendamine või tema kuju radikaalne muutmine väga keeruline, kui mitte võimatu, ilma puu välimust rikkumata. Kui puu on kasvanud liiga suureks oma asukoha jaoks, on sageli parem kaaluda tema eemaldamist ja asendamist sobivama suurusega puuga, kui püüda teda ebaloomulikku vormi suruda. Seetõttu on äärmiselt oluline juba istutamisel arvestada puu lõpliku suurusega ja valida talle piisavalt avar kasvukoht.
Rohkem artikleid sel teemal
Noore puu kujundamine
Kuigi täiskasvanud seeder vajab minimaalset lõikust, võib noore puu puhul olla vajalik kerge kujundamine, et suunata tema kasvu ja luua tugev ning terve struktuur tulevikuks. See esmane kujunduslõikus on kõige olulisem sekkumine, mida sa oma seedri eluea jooksul teed. Peamine eesmärk on tagada, et puul areneks üks tugev ja domineeriv latv ehk peaharu. Mõnikord võivad noortel puudel tekkida konkureerivad ladvad, mis kasvavad peaaegu vertikaalselt ja võistlevad peaharuga.
Kui konkureerivaid latvu ei eemaldata, võib see tulevikus viia mitmeharulise tüve tekkeni, mis on nõrgem ja vastuvõtlikum tuule- või lumekahjustustele. Kahest konkureerivast ladvast tuleks valida tugevam ja sirgem ning teine eemaldada. Lõige tuleks teha võimalikult tüve lähedalt, kuid mitte kahjustades oksakraed (paksenenud ala oksa ja tüve ühinemiskohas). See aitab puul haava kiiremini kinni kasvatada. Parim aeg selleks on siis, kui puu on veel noor ja oksad on väikesed.
Lisaks konkureerivate latvade eemaldamisele võib olla vajalik eemaldada mõned alumised oksad, et luua kõrgem tüvi (nn tüve tõstmine). See on sageli vajalik, kui puu kasvab kõnnitee ääres või kohas, kus on vaja ruumi puu all liikumiseks. Alumisi oksi tuleks eemaldada järk-järgult, paari aasta jooksul, mitte kõiki korraga, et vältida puule liigse stressi tekitamist. Korraga ei tohiks eemaldada rohkem kui veerandi võra massist.
Samuti tuleks noorel puul eemaldada risti-rästi kasvavad või üksteist hõõruvad oksad. Sellised oksad võivad tekitada haavu, mis on nakkusallikaks. Valides, kumba kahest hõõrduvast oksast eemaldada, tuleks alles jätta see, mis on parema asetusega ja tugevam. Eesmärk on luua avatud ja hästi ventileeritud võra, kus oksad on ühtlaselt jaotunud ümber tüve.
Rohkem artikleid sel teemal
Kuidas õigesti lõigata?
Õige lõiketehnika on haavade kiireks paranemiseks ja puu tervise säilitamiseks ülioluline. Väiksemate okste eemaldamisel, mis on kuni paari sentimeetri jämedused, tuleks kasutada teravaid oksakääre. Lõige tehakse peaharu või -oksa suhtes kerge nurga all, umbes poole sentimeetri kaugusel pungast, mis on suunatud väljapoole. See suunab uue kasvu võrast eemale, aidates säilitada avatud kuju. Lõige peaks olema puhas ja sile.
Suuremate okste eemaldamisel tuleb kasutada kolme lõike meetodit, et vältida koore rebenemist. Esimene lõige tehakse oksa alla, umbes 20-30 sentimeetri kaugusel tüvest, ja see läbib umbes kolmandiku oksa paksusest. See takistab oksa raskusel koort tüve küljest lahti rebimast, kui oks langeb. Teine lõige tehakse oksa peale, esimesest lõikest veidi kaugemal tüvest. Selle lõikega saetakse oks täielikult läbi. Oksa raskus langeb nüüd ära, jättes järele vaid lühikese oksatüüka.
Kolmas ja viimane lõige on see, millega eemaldatakse järelejäänud oksatüügas. See lõige tehakse otse oksakrae kõrvalt. Oksakrae on kergelt paksenenud ala, kus oks ühineb tüvega, ja see sisaldab spetsiaalseid kudesid, mis aitavad haaval kiiresti kinni kasvada. Lõige ei tohi minna krae sisse, aga samas ei tohi jätta ka liiga pikka tüügast. Õige lõige on kergelt kaldu, järgides oksakrae joont. Suurte lõikehaavade katmine haavapeitsiga ei ole tänapäeval enam soovitatav, kuna uuringud on näidanud, et see võib pigem takistada loomulikku paranemist ja hoida niiskust, soodustades mädaniku teket. Puu suudab terve olles oma haavad ise kõige paremini sulgeda.
Hekiks või vormipuuks pügamine
Kuigi atlase seeder on kõige kaunim oma loomulikus vormis, kasutatakse teda mõnikord ka pügatud hekkides või vormipuudena. See on võimalik, kuid nõuab regulaarset ja hoolikat pügamist ning teadmist, et see on eluaegne kohustus. Kui pügamisega alustatakse, tuleb seda jätkata igal aastal, et säilitada soovitud kuju ja suurust. Pügamist taluvad paremini noored ja tihedad taimed, millest alustatakse heki või vormi kujundamist varakult.
Heki või vormipuu pügamisel on oluline järgida reeglit, et lõigata tohib ainult noori, rohelisi võrseid. Pügamine peaks toimuma üks kord aastas, suve alguses, pärast uue kasvu lõppemist. Sel ajal lõigatakse tagasi umbes pool kuni kaks kolmandikku uuest kasvust. See soodustab taime tihenemist ja hoiab teda soovitud suuruses. Oluline on mitte kunagi lõigata vanasse, okasteta puitu, kuna sealt uut kasvu ei teki.
Heki pügamisel tuleks jälgida, et hekk oleks alt laiem ja ülalt kitsam. See trapetsikujuline vorm tagab, et ka alumised oksad saavad piisavalt päikesevalgust ega jää ülemiste varju. Kui hekk on ülalt laiem, hakkavad alumised oksad valgusepuuduses laasuma ja hekk muutub alt hõredaks. Pügamiseks on kõige parem kasutada teravaid hekikääre.
Vormipuude, näiteks bonsai-stiilis või topiary-kujundite loomine on veelgi spetsiifilisem kunst, mis nõuab palju teadmisi ja kannatlikkust. See hõlmab lisaks regulaarsele pügamisele ka okste traatimist ja painutamist soovitud kuju saavutamiseks. See on pigem spetsialistide pärusmaa ja ei ole soovitatav algajatele aednikele, kuna oskamatu tegutsemine võib puud kauni kuju asemel rikkuda.
Levinumad vead lõikamisel
Üks levinumaid vigu on liiga tugev tagasilõikamine. Paljud aednikud püüavad liiga suureks kasvanud puud drastiliselt vähendada, lõigates oksad tagasi vanasse puitu. Nagu eelnevalt selgitatud, on see atlase seedri puhul hukatuslik, kuna see jätab inetud tühimikud ja paljad oksatüükad, mis ei kasva enam kunagi roheliseks. Enne puu istutamist tuleks alati uurida tema lõplikku suurust ja valida talle sobiv koht, et vältida selliseid olukordi tulevikus.
Teine viga on vale lõiketehnika kasutamine, eriti suurte okste eemaldamisel. Oksakrae sisse lõikamine kahjustab tüve kudesid ja aeglustab haava paranemist, suurendades nakkusohtu. Liiga pika tüüka jätmine takistab samuti haava kinnikasvamist ja tüügas võib hakata mädanema. Kolme lõike meetodi kasutamine ja oksakrae anatoomia mõistmine on olulised oskused igaühele, kes soovib suuremaid oksi eemaldada.
Kolmas viga on lõikamine valel ajal. Kuigi väiksemaid kuivanud oksi võib eemaldada igal ajal, tuleks suuremad lõikused jätta puhkeperioodile. Aktiivsel kasvuperioodil, eriti kevadel, on mahlajooks intensiivne ja lõikamine võib puud nõrgestada. Samuti on suvel suurem oht haiguste ja kahjurite levikuks läbi värskete lõikehaavade. Hilistalv on enamasti parim aeg, kuna puu on uinunud ja haigustekitajad ei ole veel aktiivsed.
Lõpetuseks, oluline on meeles pidada, et igasugune lõikamine on puu jaoks haav ja stressiallikas. Seetõttu tuleks seda teha ainult siis, kui see on tõesti vajalik puu tervise, ohutuse või struktuuri parandamiseks. Iga lõige peaks olema läbimõeldud. Austades atlase seedri loomulikku kasvuviisi ja sekkudes minimaalselt, tagad, et see kaunis puu pakub sulle silmailu oma täies hiilguses veel paljudeks aastateks.
