Argentiina raudürt on oma kodumaal Lõuna-Ameerikas mitmeaastane taim, kuid meie jahedamas kliimas käitub ta sageli üheaastase või lühiealise püsikuna. Tema talvekindlus on piiripealne ja sõltub suuresti talve karmusest ning kasvukoha mikrokliimast. Edukas talvitamine nõuab aednikult teadlikku lähenemist ja hoolikat ettevalmistust sügisel. Õigete võtetega on võimalik suurendada tõenäosust, et see elegantne taim elab talve üle ja rõõmustab oma õitega ka järgmistel aastatel. Talvitamise strateegia valik sõltub sellest, kas taim kasvab avamaal või konteineris, ning piirkonna spetsiifilistest ilmastikutingimustest.
Avamaal kasvava taime jaoks on peamine eesmärk kaitsta tema juurestikku ja juurekaela tugeva külma ja liigse talvise niiskuse eest. See saavutatakse tavaliselt multšimise ja talvekatte abil. Oluline on ajastada need tegevused õigesti – liiga vara paigaldatud kate võib soodustada haudumist ja seenhaiguste arengut, liiga hilja paigaldades ei pruugi see aga enam piisavat kaitset pakkuda. Talvitamise edukus sõltub ka sellest, kui hästi on taim hooaja jooksul kasvanud ja kui tugevaks on ta muutunud.
Konteineris kasvavate taimede talvitamine on mõnevõrra erinev, kuna nende juured on külmale palju vastuvõtlikumad kui avamaal kasvavatel taimedel. Poti seinad ei paku piisavat isolatsiooni ning juurepall võib kergesti läbi külmuda. Seetõttu on kõige kindlam viis konteinertaimede talvitamiseks tuua nad siseruumidesse, jahedasse ja valgusküllasesse kohta, kus temperatuur püsib stabiilselt üle nulli.
Argentiina raudürt paljuneb sageli ka isekülvi teel. Mõnikord, isegi kui emataim talve üle ei ela, võivad kevadel tärgata uued seemikud, mis on sügisel maha langenud seemnetest idanenud. See on taime loomulik viis oma liigi säilitamiseks jahedamas kliimas. Seega, isegi kui talvitamine ebaõnnestub, ei pruugi see tähendada taime lõplikku kadumist aiast.
Taime talvekindlus ja kliimatingimused
Argentiina raudürdi talvekindlus on teema, mis tekitab aednike seas sageli arutelu. Üldiselt peetakse teda vastupidavaks USDA tsoonides 7-11, mis tähendab, et ta talub temperatuure kuni umbes -15 kuni -17 kraadi Celsiuse järgi. Eesti asub peamiselt tsoonides 5 ja 6, mis tähendab, et meie talved võivad olla taime jaoks liiga karmid, eriti lumeta ja pakaselistel perioodidel. Seetõttu ei saa tema talvitumisele avamaal alati kindel olla.
Talvekindlust ei mõjuta aga ainult miinuskraadid. Olulist rolli mängib ka talvine niiskus. Argentiina raudürt on eriti tundlik talvel seisva vee ja liigniiskuse suhtes, mis võib põhjustada juurte mädanemist. Seetõttu on hästi kuivendatud pinnas eduka talvitumise absoluutne eeldus. Rasketes ja niisketes muldades on taime hukkumise tõenäosus talvel palju suurem, isegi kui temperatuurid ei lange kriitilise piirini.
Kasvukoha mikrokliima on samuti oluline tegur. Seina ääres, kaitstud ja soojas aiasopis võib taim talve üle elada palju paremini kui avatud ja tuulisel põllul. Paks ja püsiv lumikate on parim looduslik talvekate, mis isoleerib maapinda ja kaitseb taime juuri tugeva pakase eest. Lumeta talved koos tugeva külmaga on aga taimedele kõige ohtlikumad.
Aastate jooksul on aretatud ka sorte, mis võivad olla veidi vastupidavamad, kuid üldiselt kehtib reegel, et meie kliimas on Argentiina raudürdi talvitamine avamaal alati teatud riskiga seotud. Aednikud, kes soovivad olla kindlad taime säilimises, peaksid kaaluma seemnete kogumist sügisel või pistikute tegemist suvel, et kasvatada igal aastal uued taimed, juhuks kui vanad talve üle ei ela.
Ettevalmistused talveks avamaal
Ettevalmistused Argentiina raudürdi talvitamiseks avamaal algavad juba hilissuvel. Augusti keskpaigast tuleks lõpetada igasugune väetamine, et vältida uute, õrnade võrsete teket, mis talvele vastu ei peaks. Samuti tuleks sügise poole vähendada kastmist, et taim saaks aeglustada oma ainevahetust ja valmistuda puhkeperioodiks. Terve ja tugev taim, mis pole sügisel liigselt stimuleeritud, on talve katsumusteks paremini valmis.
Üks oluline küsimus on sügisene tagasilõikus. Mõned aednikud eelistavad jätta varred talveks püsti. Need püüavad lund, mis moodustab täiendava isoleeriva kihi taime juurte kohale. Samuti pakuvad püsti jäetud varred koos oma kuivanud seemnepeadega talvises aias struktuuri ja ilu ning toitu lindudele. Kui varred jäetakse alles, lõigatakse need tagasi alles varakevadel, enne uue kasvu algust.
Teine lähenemine on lõigata taim sügisel, pärast esimesi kergeid külmi, tagasi umbes 10-15 cm kõrguseks maapinnast. See meetod teeb talvekatte paigaldamise lihtsamaks ja vähendab riski, et tuul ja lumi varsi murravad. Mõlemal meetodil on oma pooldajad ja sageli sõltub valik aedniku isiklikest eelistustest ja kogemustest. Oluline on, et kui lõigata, siis mitte liiga vara, vaid lasta taimel loomulikult oma kasvutsükkel lõpetada.
Enne püsivate külmade saabumist on oluline veenduda, et taime ümbrus on puhas haigestunud taimeosadest ja prahist, mis võiksid olla talvitumispaigaks haigustekitajatele. Viimane põhjalik rohimine aitab vältida umbrohtude konkurentsi kevadel. Need lihtsad sammud aitavad luua taimele parimad tingimused talve üleelamiseks.
Talvekate ja selle kasutamine
Talvekate on meie kliimas Argentiina raudürdi avamaal talvitumisel sageli hädavajalik. Katmise peamine eesmärk on kaitsta taime juurestikku ja juurekaela külma, kuivatavate tuulte ja eriti külma ja niiskuse koosmõju eest. Parim aeg katte paigaldamiseks on pärast esimeste püsivate külmade saabumist, kui maapind on juba kergelt külmunud. Liiga varajane katmine võib põhjustada taime haudumist ja soodustada seenhaiguste arengut sooja ja niiske katte all.
Kõige levinum ja tõhusam meetod on multšimine. Pärast taime tagasilõikamist (või ka püsti jäetud varte ümber) laotatakse juurepiirkonnale paks, 15-20 cm paksune kiht õhulist ja kuiva materjali. Selleks sobivad suurepäraselt kuivad puulehed (eriti tammelehed, mis ei vaju nii kergesti kokku), männi- või kuuseoksad, koorepuru, turvas või isegi põhk. Oluline on, et materjal oleks vett mitteläbilaskev ja ei tiheneks raskeks, märjaks massiks.
Kuuseoksad on eriti hea valik, kuna need ei vaju tihedalt kokku, lasevad õhku läbi ja hoiavad eemal ka närilisi. Samuti aitavad need koguda lund, mis on parim looduslik isolaator. Lehekihi peale võib asetada kuuseoksi, et tuul lehti laiali ei kannaks. Väldi materjale nagu saepuru, mis imab endasse palju niiskust ja võib külmuda üheks suureks jääkamakaks.
Kevadel, kui lumi on sulanud ja maapind hakkab soojenema, tuleb talvekate eemaldada. Seda tuleks teha järk-järgult, et taim saaks aeglaselt harjuda muutuvate tingimustega. Kate eemaldatakse tavaliselt siis, kui suuremad öökülmad on möödas, kuid pilves ilmaga, et vältida ereda kevadpäikese tekitatud päikesepõletust äsja paljastatud taimeosadele.
Konteinertaimede talvitamine siseruumides
Konteineris kasvava Argentiina raudürdi talvitamine õues on väga riskantne. Poti seinad ei paku juurtele piisavat kaitset külma eest ja isegi kui maapinnal on temperatuur talutav, võib potis muld täielikult läbi külmuda, mis tapab taime juured. Seetõttu on kõige kindlam viis konteineris kasvava taime säilitamiseks selle toomine siseruumidesse.
Ideaalne talvituskoht on jahe, kuid külmavaba ruum, kus temperatuur püsib vahemikus +2 kuni +10 kraadi Celsiuse järgi. Sobivad kohad on näiteks valgusrohke garaaž, kelder, klaasitud rõdu või veranda. Liiga soe ja pime ruum ei sobi, kuna see võib ajendada taime enneaegselt uusi, nõrku võrseid kasvatama. Valgus on oluline, kuid see ei pea olema nii intensiivne kui suvel.
Enne taime sissetoomist, mis peaks toimuma enne esimeste tugevamate öökülmade saabumist, tuleks teda veidi tagasi lõigata, umbes poole võrra või isegi rohkem. See muudab taime kompaktsemaks ja lihtsamini käsitletavaks. Samuti tuleks kontrollida taime kahjurite suhtes ja vajadusel teha tõrje, et vältida nende siseruumidesse toomist ja levikut teistele toataimedele.
Talve jooksul vajab taim väga vähe vett. Kasta tuleks vaid nii palju, et mullapall täielikult läbi ei kuivaks, võib-olla kord kuus või isegi harvemini, sõltuvalt ruumi temperatuurist ja niiskusest. Ülekastmine on talvel eriti ohtlik ja põhjustab kergesti juurte mädanemist. Kevadel, kui öökülmade oht on möödas, võib taime taas õue viia. Teda tuleks järk-järgult harjutada päikese ja välistingimustega, alustades varjulisemast kohast ja pikendades aegamööda päikese käes veedetud aega.
