Alpi kanarbik on oma olemuselt vähenõudlik taim, mis on kohastunud kasvama toitainevaestel mägipinnastel. See tähendab, et selle taime toitainevajadus on suhteliselt tagasihoidlik ning intensiivne väetamine on pigem kahjulik kui kasulik. Liigne toitainete pakkumine võib rikkuda taime loomuliku tasakaalu, soodustades lopsakat, kuid nõrka kasvu õitsemise arvelt ja muutes taime vastuvõtlikumaks haigustele. Seetõttu on alpi kanarbiku väetamisel võtmesõnaks mõõdukus. Õige lähenemine toitainete tagamisele keskendub peamiselt tervisliku mullakeskkonna loomisele, mitte niivõrd taime pidevale “toitmisele” kunstlike väetistega. See tagab taime pikaajalise heaolu ja stabiilse arengu.
Enamikul juhtudel saab alpi kanarbik kõik vajalikud toitained kätte tavalisest aiamullast, eriti kui see on rikastatud orgaanilise ainega. Istutamisel komposti lisamine parandab mulla struktuuri ja pakub taimedele aeglaselt vabanevaid toitaineid pikemaks perioodiks. Ka iga-aastane multšimine orgaanilise materjaliga, näiteks koorepuru või lehekõduga, aitab säilitada mulla viljakust. Need materjalid lagunevad aeglaselt, vabastades toitaineid ja parandades mulla elurikkust, mis on taime tervisele kasulik.
Väetamise vajadus tekib tavaliselt siis, kui pinnas on erakordselt liivane ja toitainevaene või kui taim näitab selgeid puudujäägi sümptomeid. Sellisteks märkideks võivad olla aeglane või kängunud kasv, lehtede kollaseks muutumine (kloroos) või märgatavalt vähenenud õitsemine. Enne väetama asumist on siiski oluline veenduda, et probleem ei ole tingitud muudest teguritest, nagu vale pH-tase, liigniiskus või haigused, sest väetamine võib neid probleeme süvendada.
Kui väetamine osutub siiski vajalikuks, on parim aeg selleks varakevadel, just enne uue kasvu algust. See annab taimele vajaliku tõuke hooaja alustamiseks. Sügisene väetamine ei ole soovitatav, kuna see võib stimuleerida uut kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja on seetõttu külmakahjustustele vastuvõtlik. Üldreeglina piisab ühest väetamiskorrast aastas, kui sedagi vaja on.
Sobiva väetise valimine
Alpi kanarbikule sobiva väetise valimisel tuleks eelistada aeglaselt vabanevaid orgaanilisi või mineraalseid väetisi. Kiiretoimelised, kõrge lämmastikusisaldusega väetised on selle taime jaoks sobimatud. Liigne lämmastik soodustab kiiret, kuid nõrka ja väljaveninud lehemassi kasvu, mis toimub õiepungade moodustumise arvelt. Lisaks on sellised pehmed koed vastuvõtlikumad lehetäide rünnakutele ja seenhaigustele. Seetõttu tuleks valida tasakaalustatud koostisega väetis.
Heaks valikuks on spetsiaalselt kanarbikulistele, rododendronitele või teistele happelembestele taimedele mõeldud väetised, isegi kui alpi kanarbik eelistab neutraalsemat mulda. Need väetised on tavaliselt madalama lämmastikusisaldusega ja sisaldavad vajalikke mikroelemente, nagu raud ja magneesium, mis on happelises keskkonnas paremini kättesaadavad. Sellised väetised on sageli graanulite või pulbri kujul, mis vabastavad toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul.
Orgaanilised alternatiivid on alati hea ja turvaline valik. Hästi lagunenud kompost või kõdusõnnik, mis laotatakse õhukese kihina taime ümber, pakub laia spektrit toitaineid ja parandab oluliselt mulla struktuuri. Samuti võib kasutada kondijahu, mis on hea fosforiallikas ja soodustab juurte arengut ning õitsemist, või verejahu, mis annab lämmastikku, kuid seda tuleks kasutada väga mõõdukalt. Orgaanilised väetised on taimele kergemini omastatavad ja vähendavad üleväetamise ohtu.
Vältida tuleks värske sõnniku kasutamist, kuna see on liiga kange ja võib “põletada” taime õrnu juuri. Samuti tuleks olla ettevaatlik puutuha kasutamisega alpi kanarbiku ümbruses. Kuigi puutuhk on hea kaaliumiallikas, on see tugevalt aluseline ja võib tõsta mulla pH-taset liiga kõrgele, mis takistab teiste oluliste toitainete, eriti raua, omastamist.
Väetamise tehnika ja ajastus
Nagu mainitud, on parim aeg väetamiseks varakevad, kui taim ärkab talveunest ja alustab aktiivset kasvu. Väetis tuleks laotada ühtlaselt mullapinnale ümber taime, vältides selle sattumist otse lehtedele või vartele. Granuleeritud väetise puhul tuleks järgida pakendil olevaid koguseid, sest üleväetamine on alati suurem risk kui alaväetamine. Pärast väetise laotamist on soovitatav see kergelt mulla sisse rehitseda.
Pärast väetise mulda segamist on oluline ala korralikult kasta. Kastmine aitab väetisel lahustuda ja liikuda mullas allapoole juurte tsooni, kus taim saab selle kätte. Ilma piisava niiskuseta ei saa taim toitaineid omastada ja väetisegraanulid võivad jääda mullapinnale, kaotades oma toime või kahjustades isegi taime juurekaela. Ärge kunagi väetage kuiva mulda, sest see võib põhjustada juurte põletust; kastke taimi alati enne ja pärast väetamist.
Vedelväetiste kasutamisel, näiteks kui on vaja kiiresti leevendada mõnda toitainepuudust, tuleb lahus valmistada vastavalt juhendile ja sageli isegi veidi lahjemana, kui pakendil soovitatud. Vedelväetist antakse tavaliselt kastmisveega. Ka siin kehtib reegel, et väetada tuleks niisket mulda. Vedelväetamine on kiirema toimega, kuid selle mõju on ka lühiajalisem võrreldes aeglaselt vabanevate graanulitega.
Konteinerites kasvavad alpi kanarbikud vajavad regulaarsemat väetamist kui avamaal kasvavad taimed. Potimullast uhutakse toitained sagedase kastmisega kiiremini välja. Sellegipoolest tuleks ka potitaimi väetada mõõdukalt. Kasutada võib spetsiaalset pikaajalist potilillede väetist või anda kasvuperioodil iga 4–6 nädala tagant lahjendatud vedelväetist. Oluline on jälgida taime seisundit ja väetada vaid siis, kui see on vajalik.
Toitainepuuduse sümptomite äratundmine
Kuigi haruldane, võib alpi kanarbikul esineda toitainepuuduse märke, eriti väga kehval pinnasel. Üks levinumaid probleeme on rauapuudusest tingitud kloroos, mis tekib sageli liiga aluselises mullas (kõrge pH). Rauapuuduse tunnuseks on noorte lehtede kollaseks muutumine, samal ajal kui leherood jäävad roheliseks. See muster on üsna iseloomulik ja aitab eristada rauapuudust teistest kollasuse põhjustest.
Lämmastikupuudus avaldub üldise kasvu aeglustumisena ja vanemate, alumiste lehtede kahvatuks või kollaseks muutumisena. Taim näeb välja kängunud ja elutu. Erinevalt rauapuudusest mõjutab lämmastikupuudus esmalt vanemaid lehti, kuna lämmastik on taimes liikuv element ja taim suunab selle vanematelt lehtedelt noorematele kasvudele. Väga väike kogus tasakaalustatud väetist kevadel aitab seda probleemi tavaliselt lahendada.
Fosforipuudus on harvem, kuid võib avalduda lehtede lillakas või punakas toonis ning nõrgas juurestiku arengus. Fosfor on oluline energia ülekandeks, juurte kasvuks ja õitsemiseks. Kondijahu lisamine mulda on hea orgaaniline viis fosfori taseme tõstmiseks. Kaaliumipuudus võib muuta leheservad kollaseks või pruuniks ning taimed on vastuvõtlikumad põuale ja haigustele.
Enne mis tahes puuduse diagnoosimist ja spetsiifilise väetisega sekkumist on alati mõistlik kontrollida mulla pH-d. Sageli ei ole probleem mitte toitaine puudumises mullas, vaid selles, et vale pH takistab taimel seda omastada. Mulla pH korrigeerimine vastavalt taime vajadustele on pikaajalisem ja tõhusam lahendus kui pidev spetsiifiliste toitainete lisamine.
Üleväetamise ohud
Üleväetamine on alpi kanarbiku jaoks oluliselt suurem oht kui toitainepuudus. Liigne väetis, eriti sünteetilised soolad, võivad kahjustada ja “põletada” taime juuri, mis takistab vee ja toitainete omastamist. See võib viia taime närbumise, lehtede pruuniks tõmbumise ja isegi hukkumiseni. Sümptomid võivad sarnaneda põuakahjustusega, mis võib aedniku eksiteele viia ja panna teda veelgi rohkem kastma, mis teeb olukorra hullemaks.
Nagu eelnevalt mainitud, soodustab liigne lämmastik nõrkade ja väljaveninud võrsete kasvu. Need võrsed on vastuvõtlikud kahjuritele, nagu lehetäid, ja haigustele, nagu jahukaste. Lisaks kulutab taim oma energia lehtede kasvatamisele ja õitsemine jääb tagasihoidlikuks või võib üldse ära jääda. Üleväetamine rikub taime loomuliku kasvutsükli ja vähendab selle vastupidavust keskkonnastressile, näiteks põuale ja külmale.
Kui kahtlustad, et oled taime üleväetanud, on parim lahendus proovida liigsed soolad mullast välja uhta. Selleks tuleb taime ümbrust kasta pikalt ja põhjalikult puhta veega, lastes veel sügavale pinnasesse imbuda ja liigsed soolad endaga kaasa viia. Konteinerites kasvavate taimede puhul tuleks potti kasta nii kaua, kuni vesi hakkab poti põhjast ohtralt välja voolama. Pärast läbipesu tuleks taime mõnda aega mitte väetada ja lasta tal taastuda.
Kokkuvõttes on alpi kanarbiku puhul parim strateegia “vähem on rohkem”. Keskendu terve ja elurikka mulla loomisele läbi komposti ja orgaanilise multši kasutamise. Väeta ainult siis, kui selleks on selge vajadus, ja kasuta alati aeglaselt vabanevaid, tasakaalustatud väetisi mõõdukates kogustes. Selline lähenemine tagab terve, vastupidava ja rikkalikult õitseva taime, mis pakub rõõmu paljudeks aastateks.
