Alpi kanarbik on oma olemuselt külmakindel ja vastupidav taim, mis on kohastunud ellu jääma karmides mäestikutingimustes. See teeb temast suurepärase valiku ka meie kliimasse, kus ta suudab talve edukalt üle elada, pakkudes sageli esimesi õisi juba läbi sulava lume. Siiski ei tähenda taime loomupärane vastupidavus, et ta ei vajaks talveks valmistumisel ja selle üleelamisel mingit tähelepanu. Korralik ettevalmistus sügisel ja teadlikkus talvistest ohtudest aitab tagada, et sinu alpi kanarbikud väljuvad kevadest tervete ja elujõulistena, valmis uueks kasvuperioodiks. Edukas talvitumine on kombinatsioon taime enda vastupidavusest ja aedniku läbimõeldud hoolitsusest.
Alpi kanarbiku talvekindlus sõltub mitmest tegurist, sealhulgas konkreetsest sordist, taime vanusest ja üldisest tervislikust seisundist. Noored, äsja istutatud taimed on külma suhtes tundlikumad kui juba aastaid samal kohal kasvanud ja hästi juurdunud isendid. Samuti on oluline taime asukoht aias. Lagedal väljal tuulte käes kasvav taim on talviste tingimuste suhtes haavatavam kui hoone seina ääres või teiste taimede varjus kasvav puhmik. Kõige olulisem on aga tagada, et taim läheks talvele vastu heas konditsioonis – hästi niisutatud, kuid mitte läbimärjas mullas.
Peamine oht alpi kanarbikule talvel ei ole niivõrd madal temperatuur, kuivõrd talvine kuivamine ehk füsioloogiline põud. See tekib olukorras, kus päikesepaistelised ja tuulised ilmad panevad igihalja taime lehed vett aurustama, kuid juured ei saa külmunud pinnasest vett kätte. Tulemuseks on taime kuivamine, mis väljendub lehtede ja võrsete pruuniks muutumises kevadel. Seetõttu on sügisene korralik kastmine enne maapinna külmumist üks olulisemaid talveks ettevalmistavaid tegevusi.
Vältida tuleks hilissügisest väetamist, eriti lämmastikurikaste väetistega. See stimuleerib uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut piisavalt puituda. Sellised võrsed on külma suhtes äärmiselt tundlikud ja saavad talvel kergesti kahjustada. Viimane väetamine peaks toimuma hiljemalt suve keskel, et taimel oleks piisavalt aega uue kasvu tugevnemiseks.
Talvekaitse avamaal
Kuigi hästi kohanenud alpi kanarbikud ei vaja enamasti avamaal spetsiaalset talvekatet, võib see olla kasulik noorte taimede puhul või eriti karmide talvedega piirkondades. Kaitse eesmärk ei ole niivõrd taime soojendamine, kuivõrd selle kaitsmine kuivatava talvetuule ja ereda kevadpäikese eest. Parim ja kõige loomulikum talvekate on paks lumekiht, mis toimib suurepärase isolaatorina. Kui aga lund on vähe, tuleks kaaluda muid kaitsemeetmeid.
Hea viis juurestiku kaitsmiseks on sügisel taimede ümbruse multšimine. Paks, umbes 5–10 sentimeetri paksune kiht koorepuru, turvast või kuivi lehti aitab isoleerida maapinda, vähendades külma tungimist sügavamale pinnasesse ja kaitstes juuri järskude temperatuurikõikumiste eest. Multšida tuleks pärast esimesi kergeid öökülmi, kui maapind on hakanud kergelt külmuma. Liiga vara paigaldatud paks multšikiht võib hoida pinnase liiga soojana ja niiskena, mis võib soodustada hiirte ja teiste näriliste tegevust.
Maapealsete osade kaitsmiseks on parimaks materjaliks kuuseoksad. Need varjutavad taime ereda päikese eest, kaitsevad tuule eest ja aitavad koguda lund, kuid samas lasevad õhku läbi, vältides haudumist. Kuuseoksad tuleks paigaldada pärast püsivate külmade saabumist. Vältida tuleks kile või muude õhku mitteläbilaskvate materjalide kasutamist, kuna nende all võib niiskus kondenseeruda ja tekkida haudumine ning seenhaigused.
Kevadel, kui suurem külmaoht on möödas ja maapind hakkab sulama, tuleb talvekate eemaldada. Seda tuleks teha järk-järgult ja pilves ilmaga, et taim saaks aeglaselt harjuda intensiivsema valguse ja õhutemperatuuriga. Liiga vara eemaldatud kate võib jätta taime kaitsetuks hiliste öökülmade eest, samas kui liiga kauaks peale jäetud kate võib soodustada haiguste arengut soojenevas ja niiskes keskkonnas.
Konteineritaimede talvitumine
Konteinerites ja pottides kasvavad alpi kanarbikud on talviste tingimuste suhtes palju haavatavamad kui avamaal kasvavad taimed. Potis olev mullakogus on väike ja see külmub kiiresti läbi, mis tähendab, et juured on külmale palju rohkem eksponeeritud. Seetõttu ei tohiks konteineritaimi jätta talveks lageda taeva alla ilma täiendava kaitseta. Lihtsalt poti jätmine terrassile või rõdule toob kaasa suure tõenäosusega taime hukkumise.
Üks võimalus konteineritaimede talvitamiseks on viia need jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži, keldrisse või klaasitud rõdule, kus temperatuur püsib nulli lähedal. Ruum peaks olema piisavalt valge, et igihaljas taim saaks ellu jääda. Talve jooksul tuleb taime aeg-ajalt kasta, et vältida mullapalli täielikku läbikuivamist. Kastmisvajadus on talvel minimaalne, kuid seda ei tohi unustada.
Kui sobivat siseruumi ei ole, võib potid kaevata maasse. Selleks valitakse aias varjulisem ja tuulevaiksem koht, kaevatakse auk ja asetatakse pott sinna sisse nii, et poti serv jääb maapinnaga tasa. Seejärel kaetakse pott ja selle ümbrus mulla, lehtede või multšiga. Maapind toimib isolaatorina ja kaitseb juuri läbikülmumise eest. Kevadel kaevatakse pott jälle välja.
Kolmas võimalus on jätta pott õue, kuid see tuleb korralikult isoleerida. Potid võib koguda kokku hoone seina äärde, kus on soojem ja tuulevaiksem. Seejärel ehitatakse nende ümber soojustav “kast”, kasutades näiteks põhku, kuivi lehti, vahtplasti või mullakotte. Oluline on isoleerida pott igast küljest, kaasa arvatud alt. Pealt võib taimed katta kuuseokstega. See meetod nõuab hoolikust, kuid võimaldab taimi edukalt õues talvitada.
Kevadine hooldus pärast talve
Kevadel, kui lumi on sulanud ja maapind tahenenud, on aeg hinnata talvekahjustusi ja alustada taimede ettevalmistamist uueks hooajaks. Esimene samm on talvekatte eemaldamine, nagu eelnevalt kirjeldatud. Seejärel tuleks taimi hoolikalt inspekteerida. On täiesti normaalne, kui mõned oksatipud või lehed on pruuniks muutunud. Need on tavaliselt talvise kuivamise või külmakahjustuse tagajärg.
Kõik kuivanud, murdunud või kahjustunud oksad tuleks teravate kääridega välja lõigata. See sanitaarlõikus aitab parandada taime välimust ja suunata energia uute, tervete kasvude arendamisse. Pärast puhastuslõikust võib teostada ka iga-aastase kujunduslõikuse, eemaldades vanad õisikud ja kärpides veidi eelmise aasta kasve, et soodustada puhmiku tihenemist. Seda tehakse aga alles pärast õitsemise lõppu.
Pärast talve võib maapind taime ümber olla tihenenud. Mulla õrnalt kobestamine aitab parandada õhustatust ja vee imendumist. Samuti on see hea aeg uuendada multšikihti, mis aitab hoida niiskust ja pärssida umbrohu kasvu algaval hooajal. Kui taim näeb välja kahvatu ja kurnatud, võib anda talle kerge kevadise väetise, et anda kasvule hoogu juurde.
Kevadine päike võib olla väga intensiivne ja ohtlik talvevarjust välja tulnud taimedele. Kui talvekate on eemaldatud, kuid ööd on veel külmad ja päevad päikeselised, võib tekkida päikesepõletuse oht. Järkjärguline kohanemine või ajutine varjutamine kõige intensiivsema keskpäevase päikese eest aitab taimel uute tingimustega harjuda. Hoolikas kevadine hooldus aitab taimel talvisest stressist kiiresti taastuda ja paneb aluse edukale kasvuaastale.
