Ahtalehise pojengi lopsakas kasv, elujõud ja rikkalik õitsemine sõltuvad suuresti tasakaalustatud toitumisest, mis hõlmab nii makro- kui ka mikroelemente. Kolm kõige olulisemat makroelementi, mida taimed vajavad suurtes kogustes, on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on hädavajalik lehtede ja varte kasvuks, andes taimele rohelise värvuse. Fosfor mängib võtmerolli juurestiku arengus, õiepungade moodustamisel ja energia ülekandes. Kaalium aga reguleerib vee liikumist taimes, tugevdab rakuseinu ning parandab vastupanuvõimet haigustele, põuale ja külmale.
Kuigi lämmastik on oluline, tuleb ahtalehise pojengi puhul olla sellega ettevaatlik. Liigne lämmastik soodustab küll lopsakat lehekasvu, kuid teeb seda õitsemise arvelt. Tulemuseks on suur roheline puhmas väheste või hoopis puuduvate õitega. Lisaks muudab ülemäärane lämmastik taime koed pehmeks ja vesiseks, mis teeb need vastuvõtlikumaks seenhaigustele, nagu hahkhallitus. Seetõttu peaksid pojengidele mõeldud väetised olema suhteliselt madala lämmastiku-, kuid kõrgema fosfori- ja kaaliumisisaldusega.
Lisaks peamistele makroelementidele vajab ahtalehine pojeng ka mitmeid mikroelemente, kuigi palju väiksemates kogustes. Nende hulka kuuluvad raud, mangaan, boor, tsink ja vask, mis on olulised ensüümide aktiveerimisel ja mitmetes ainevahetusprotsessides. Terve ja viljakas aiamuld sisaldab tavaliselt piisavas koguses mikroelemente. Nende puudus võib ilmneda lehtede värvimuutustes, näiteks kloroosina (lehtede kollaseks muutumine, samal ajal kui rood jäävad roheliseks), mis viitab rauapuudusele leeliselises mullas.
Parim viis tagada tasakaalustatud toitumine on rikastada mulda regulaarselt orgaanilise ainega, nagu kompost või kõdusõnnik. Orgaaniline aine mitte ainult ei vabasta aeglaselt ja ühtlaselt laia spektrit toitaineid, vaid parandab ka mulla struktuuri, veepidavusvõimet ja soodustab kasulike mikroorganismide tegevust. Need mikroorganismid aitavad muuta toitained taimele kättesaadavasse vormi. Seega on terve mulla elustik pojengi hea toitumise aluseks.
Orgaanilised väetised
Orgaaniliste väetiste kasutamine on ahtalehise pojengi kasvatamisel väga soovitatav, kuna need pakuvad aeglaselt vabanevat ja tasakaalustatud toitumist ning parandavad pikaajaliselt mulla tervist. Üks parimaid orgaanilisi väetisi on hästi laagerdunud kompost, mis on tõeline “aedniku kuld”. Kompost sisaldab laia valikut makro- ja mikroelemente, parandab mulla struktuuri, suurendab selle vee- ja toitainete hoidmise võimet ning rikastab mulda kasulike mikroorganismidega. Komposti võib laotada kevadel õhukese kihina ümber taime.
Teine suurepärane orgaaniline väetis on kõdusõnnik, eriti veise- või hobusesõnnik. Oluline on kasutada ainult täielikult laagerdunud sõnnikut, kuna värske sõnnik on liiga kange ja võib “ära põletada” taime juured. Kõdusõnnik, sarnaselt kompostile, parandab oluliselt mulla füüsikalisi omadusi ja lisab sinna väärtuslikke toitaineid. Ka kõdusõnnikut on kõige parem anda kevadel, segades seda kergelt mulla pindmise kihiga.
Spetsiifilisemate toitainevajaduste katmiseks võib kasutada ka teisi orgaanilisi väetisi. Näiteks kondijahu on suurepärane aeglaselt vabaneva fosfori allikas, mis on hädavajalik tugeva juurestiku ja rikkaliku õitsemise jaoks. Puutuhk on hea kaaliumiallikas, mis tugevdab taime ja parandab talvekindlust, lisaks aitab see neutraliseerida liiga happelist mulda. Puutuhaga väetamisel tuleb olla mõõdukas, kuna liigne kogus võib muuta mulla liiga aluseliseks ja takistada teiste toitainete omastamist.
Orgaaniliste väetiste peamine eelis on nende pikaajaline toime ja ohutus. Nad vabastavad toitaineid aeglaselt, vastavalt mulla niiskusele ja temperatuurile, mis vähendab üleväetamise ja toitainete leostumise ohtu. Lisaks toetavad nad mulla elurikkust, luues terve ja vastupidava kasvukeskkonna. Orgaaniliste väetiste regulaarne kasutamine muudab mulla viljakamaks ja vähendab vajadust mineraalväetiste järele.
Mineraalväetiste kasutamine
Kuigi orgaanilised väetised on suurepärane alus, võib mõnikord olla vajalik täiendada taime toidulauda mineraalväetistega, eriti kui mullas esineb konkreetseid toitainete puudujääke või kui soovitakse anda taimele kiiret energiasüsti. Mineraalväetised pakuvad kontsentreeritud kujul spetsiifilisi toitaineid, mis on taimedele kiiresti kättesaadavad. Pojengide puhul tuleks eelistada väetisi, millel on madal lämmastiku (N) sisaldus ning kõrgem fosfori (P) ja kaaliumi (K) sisaldus, näiteks NPK suhtega 5-10-10.
Mineraalväetisi on saadaval erinevates vormides, sealhulgas graanulitena ja vedelväetistena. Aeglaselt vabanevad graanulid on mugav valik, kuna need tuleb mulda segada vaid kord hooaja alguses ja need vabastavad toitaineid järk-järgult mitme kuu jooksul. See tagab taimele ühtlase toitainetega varustatuse ja vähendab üleväetamise riski. Graanulid tuleks laotada ümber taime puhmiku, mitte otse vartele, ja seejärel kergelt mulda rehitseda.
Vedelväetised pakuvad kiiret lahendust, kui taim näitab ilmseid puudujäägi märke või vajab lisaturgutust enne õitsemist. Neid manustatakse tavaliselt kastmisveega ja nende mõju on kiire, kuna toitained on koheselt juurtele kättesaadavad. Vedelväetistega tuleb olla eriti ettevaatlik, et mitte ületada pakendil soovitatud koguseid, kuna see võib kergesti viia juurte põletamiseni. Taimi tuleks alati väetada niiskele mullale, mitte kunagi kuivale.
Mineraalväetiste kasutamisel on oluline järgida põhimõtet “vähem on rohkem”. Liigne väetamine teeb rohkem kahju kui kasu, põhjustades toitainete tasakaalustamatust mullas, kahjustades juuri ja saastades keskkonda. Enne mineraalväetiste kasutuselevõttu on alati hea mõte lasta teha mulla analüüs, et teha kindlaks, milliseid toitaineid on tegelikult vaja lisada. Mõistlikult kasutatuna võivad mineraalväetised olla kasulikuks täienduseks orgaanilisele väetamisprogrammile.
Väetamiskalender
Efektiivne väetamisplaan arvestab ahtalehise pojengi muutuvate toitainevajadustega kogu kasvuperioodi vältel. Väetamist tuleks alustada varakevadel, kui esimesed punakad võrsed mullast ilmuvad. See on aeg, mil taim vajab energiat intensiivseks kasvuks. Sel perioodil on ideaalne anda taimele tasakaalustatud, aeglaselt vabanevat väetist, mis on rikas fosfori ja kaaliumi poolest. Sobib nii orgaaniline väetis, nagu kompost või kondijahu, kui ka mineraalväetis NPK suhtega umbes 5-10-10.
Teine oluline väetamise aeg on vahetult pärast õitsemise lõppu, tavaliselt suve alguses. Kuigi maapealne kasv on selleks ajaks peatunud, hakkab taim aktiivselt koguma varuaineid juurtesse järgmise aasta kasvu ja õitsemise tarbeks. Sel ajal antud väetis toetab seda protsessi ja aitab kaasa tugevate õiepungade moodustumisele. Ka siin on sobiv madala lämmastikusisaldusega väetis, mis keskendub fosforile ja kaaliumile.
Väetamist tuleks vältida õitsemise ajal, kuna see ei too kaasa rohkem ega suuremaid õisi, kuid võib lühendada nende eluiga. Samuti on väga oluline lõpetada igasugune väetamine hiljemalt augusti keskpaigaks. Hilisem väetamine, eriti lämmastikurikka väetisega, võib stimuleerida uut kasvu, mis ei jõua enne külmade saabumist puituda. Sellised noored ja õrnad võrsed on külmakahjustustele väga vastuvõtlikud, mis nõrgestab kogu taime.
Värskelt istutatud taimi ei ole tavaliselt vaja esimesel aastal väetada, eeldusel, et istutusauk valmistati ette viljaka ja kompostirikka mullaga. Noored taimed peaksid esmalt suunama oma energia juurestiku arendamisele ja liigne väetamine võib seda protsessi häirida. Alates teisest kasvuaastast võib hakata järgima tavapärast väetamiskalendrit, alustades tagasihoidlike kogustega ja suurendades neid järk-järgult, kui taim kasvab suuremaks.
Väetamisvead ja nende vältimine
Üks levinumaid vigu ahtalehise pojengi väetamisel on liiga lämmastikurikka väetise kasutamine. Paljud universaalsed aiaväetised või muruväetised on kõrge lämmastikusisaldusega, mis soodustab küll rohelist kasvu, kuid pärsib õitsemist. See on peamine põhjus, miks pojeng kasvatab lopsaka lehestiku, kuid õisi ei moodusta. Alati tuleks valida spetsiaalselt õitsvatele püsililledele mõeldud väetis või segada see ise kokku, tagades madala lämmastiku ja kõrge fosfori ning kaaliumi taseme.
Teine sagedane viga on üleväetamine, mis võib taimele saatuslikuks saada. Liiga suur väetisekontsentratsioon mullas võib kahjustada ja “põletada” taime tundlikke juuri, mis häirib vee ja toitainete omastamist. Selle tagajärjel võib taim närbuda, leheservad muutuda pruuniks ja taim lõpuks hukkuda. Alati tuleb järgida väetisepakendil olevaid juhiseid ja kahtluse korral pigem väetada vähem kui rohkem.
Väetise vale paigutamine on samuti probleem. Väetisegraanulid ei tohi kunagi sattuda otse taime vartele või lehtedele, kuna see võib põhjustada keemilisi põletusi. Väetis tuleks laotada ühtlaselt mullale ümber taime, nn tilgapiirile (ala, mis jääb otse lehestiku välisserva alla), kus asub enamik aktiivseid toitaineid omastavaid juuri. Pärast väetise laotamist tuleks see kergelt mulda kobestada ja seejärel taime põhjalikult kasta, et aidata toitainetel lahustuda ja liikuda juurte tsooni.
Samuti on viga väetada kuiva mulda. Enne väetise andmist tuleks muld alati korralikult läbi kasta. Väetamine kuivale mullale võib samuti põhjustada juurte põletamist, kuna väetisekontsentratsioon juurte ümber muutub liiga kõrgeks. Niiske muld aitab väetisel ühtlasemalt jaotuda ja lahjendab seda, muutes selle taimele ohutumaks ja kättesaadavamaks. Teadlik ja mõõdukas lähenemine väetamisele on võti terve ja rikkalikult õitsva ahtalehise pojengi kasvatamisel.
