Aed-rebasesaba, see omanäoliste kerajate õisikutega suvelill, on tänuväärne lisand igasse aeda, pakkudes värvi ja tekstuuri suve algusest kuni esimeste sügiskülmadeni. Tema kasvatamine seemnest on jõukohane ka algajale aednikule ning pakub suurt rahuldust, kui pisikesest seemnest sirgub tugev ja rikkalikult õitsev taim. Eduka kasvatamise aluseks on õige ajastus, kvaliteetne seeme ja sobivate tingimuste loomine nii külviks kui ka hilisemaks istutamiseks. See protsess algab hoolika planeerimisega juba varakevadel, kui päevad hakkavad pikemaks venima ja aedniku süda igatseb esimesi märke uuest elust. Aed-rebasesaba paljundatakse peamiselt seemnetega, mis on laialdaselt kättesaadavad ning pakuvad laia valikut erinevaid sorte ja värve. Seemnete idanemine nõuab soojust ja valgust, mistõttu on taimede ettekasvatamine toatingimustes kõige levinum ja kindlam viis tugevate istikute saamiseks. Kuigi otsekülv avamaale on samuti võimalik soojemates piirkondades, annab ettekasvatamine meie kliimas olulise edumaa, tagades varasema ja pikema õitsemisperioodi. Taimede istutamine avamaale toimub alles pärast öökülmaohu möödumist, kui noored taimed on piisavalt tugevad, et välistingimustega kohaneda.
Enne seemnete külvamist on oluline läbi mõelda ajastus ja ette valmistada vajalikud vahendid. Aed-rebasesaba seemned külvatakse tavaliselt siseruumidesse umbes 6-8 nädalat enne viimast oodatavat öökülma, mis meie kliimas tähendab tavaliselt märtsi lõppu või aprilli algust. Varasem külv ei pruugi anda paremat tulemust, sest valgusepuuduses võivad noored taimed välja venida ja nõrgaks jääda. Külviks sobivad hästi madalad külvikastid, turbatabletid või väiksemad potid. Oluline on kasutada spetsiaalset külvimulda, mis on steriilne, kerge ja hästi vett läbilaskev, et vältida noorte tõusmete haigestumist tõusmepõletikku.
Külviprotsess ise on lihtne. Külvinõu täidetakse mullaga, tihendatakse kergelt ja niisutatakse. Aed-rebasesaba seemned on üsna väikesed, seega tuleks neid külvata võimalikult ühtlaselt mulla pinnale. Pärast külvi kaetakse seemned väga õhukese mulla- või vermikuliidikihiga, kuna idanemiseks vajavad nad valgust. Seejärel piserdatakse külvi ettevaatlikult veega, et seemneid mitte paigast liigutada. Idanemise soodustamiseks ja niiskuse hoidmiseks võib külvinõu katta klaasi või kilega, mis tekitab minikasvuhoone efekti. Oluline on tagada piisav õhutus, et vältida hallituse teket, kergitades katet iga päev mõneks ajaks.
Seemnete idanemine toimub kõige paremini soojas, temperatuuril 21-24 kraadi. Külvikast tuleks paigutada valgesse kohta, näiteks aknalauale, kuid vältida tuleks otsest kõrvetavat päikest. Esimeste idude ilmumine võib võtta aega 1-2 nädalat. Niipea kui esimesed rohelised võrsed on tärganud, tuleb kate eemaldada, et tagada hea õhuringlus. Selles etapis on kõige olulisem tagada noortele taimedele piisavalt valgust, et nad ei veniks välja. Vajadusel võib kasutada spetsiaalseid taimelampe, eriti kui loomulikku valgust on vähe. Taimi tuleks kasta mõõdukalt, hoides mulla niiske, kuid mitte läbimärja.
Taimede pikeerimine ja karastamine
Kui noortele taimedele on kasvanud esimesed pärislehed (mitte idulehed), on aeg nad ümber istutada ehk pikeerida. Pikeerimine on oluline etapp, mis annab igale taimele piisavalt ruumi juurestiku ja lehestiku arenguks. Selleks valmistatakse ette väiksemad potid või kassetid, mis täidetakse toitainerikkama istutusmullaga. Vana külvinõu kastetakse hoolikalt, et taimi oleks lihtsam mullast kätte saada. Tõusmeid eemaldatakse ettevaatlikult, kasutades spetsiaalset pikeerimispulka või mõnda muud väikest abivahendit, püüdes juuri võimalikult vähe vigastada.
Rohkem artikleid sel teemal
Iga taim istutatakse oma potti, tehes mulda väikese augu ja asetades taime sinna nii sügavale, et idulehed jääksid mullapinnale. Pärast istutamist tihendatakse muld taime ümber kergelt ja kastetakse ettevaatlikult. Pikeeritud taimed asetatakse tagasi valgesse ja sooja kohta, kuid esimesed paar päeva tuleks neid kaitsta otsese päikesevalguse eest, et anda neile aega uue keskkonnaga kohanemiseks. Regulaarne kastmine ja piisav valgus on selles faasis endiselt üliolulised. Kui taimed on hästi juurdunud ja kasvama hakanud, võib neid hakata kord nädalas nõrga vedelväetise lahusega turgutama.
Enne taimede lõplikku avamaale istutamist on hädavajalik neid järk-järgult välistingimustega harjutada. See protsess, mida nimetatakse karastamiseks, aitab vältida istutusšokki ja tagab taimede parema kohanemise uues kasvukohas. Karastamist alustatakse umbes nädal kuni kümme päeva enne plaanitavat istutusaega. Esialgu viiakse taimed õue vaid mõneks tunniks päevas, valides selleks tuulevaikse ja poolvarjulise koha. Järk-järgult pikendatakse õuesoleku aega ja viiakse taimed ka päikese kätte. Viimastel päevadel enne istutamist võib taimed jätta õue ka ööseks, kui öökülmaohtu enam ei ole.
Karastamise perioodil tuleb hoolikalt jälgida taimede seisukorda ja ilmastikutingimusi. Tugev tuul ja otsene lõunapäike võivad noori ja harjumatuid taimi kahjustada. Samuti tuleb tagada, et muld pottides läbi ei kuivaks, kuna õhu ja tuule käes toimub aurustumine kiiremini. See hoolikas ettevalmistusperiood on investeering, mis tasub end ära tugevate ja elujõuliste taimede näol, mis on valmis aias oma täit potentsiaali näitama. Pärast edukat karastamist on aed-rebasesabad valmis oma lõplikule kasvukohale istutamiseks.
Istutamine avamaale
Aed-rebasesabade avamaale istutamiseks on parim aeg siis, kui öökülmaoht on kindlalt möödas ja muld on piisavalt soojenenud, mis meie kliimas on tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Istutamiseks tuleks valida soe ja päikesepaisteline päev, eelistatavalt pilves ilm või õhtupoolik, et vältida taimedele liigset stressi. Enne istutamist tuleb hoolikalt ette valmistada kasvukoht. Muld kaevatakse läbi, eemaldatakse umbrohi ja kivid ning rikastatakse seda komposti või kõdunenud sõnnikuga. See tagab taimedele hea stardi ja piisavalt toitaineid kogu hooajaks.
Rohkem artikleid sel teemal
Istutusaugud kaevatakse vastavalt taime poti suurusele ja arvestades sordi lõplikku kõrgust ja laiust. Madalakasvuliste sortide puhul võiks taimede vahekaugus olla umbes 15-20 sentimeetrit, kõrgemakasvuliste sortide puhul aga 25-30 sentimeetrit. Piisav vahekaugus tagab hea õhuringluse taimede vahel, mis on oluline seenhaiguste ennetamiseks. Enne taime pottist välja võtmist on soovitatav seda korralikult kasta, et juurepall tuleks kergemini välja ja ei laguneks laiali. Taim asetatakse istutusauku samale sügavusele, nagu see oli potis.
Pärast taime auku asetamist täidetakse see mullaga, tihendatakse muld taime ümber kergelt kätega ja kastetakse seejärel põhjalikult. Rohke kastmine aitab mullal tihedalt ümber juurte settida ja eemaldab õhutaskud, tagades hea kontakti juurte ja mulla vahel. Pärast istutamist on oluline hoida muld esimese nädala või paari jooksul ühtlaselt niiske, et aidata taimedel korralikult juurduda. Hiljem, kui taimed on kasvama läinud, võib kastmiskordi vähendada, kuid pikemate kuivaperioodide ajal vajavad nad endiselt regulaarset niisutamist.
Noorte taimede ümber võib laotada õhukese multšikihi, näiteks niidetud muru või koorepuru. Multš aitab säilitada mulla niiskust, pärsib umbrohu kasvu ja kaitseb juuri ülekuumenemise eest kuumadel suvepäevadel. Esimestel nädalatel pärast istutamist tuleks taimi regulaarselt jälgida, et veenduda nende heas kohanemises. Kui taimed on edukalt juurdunud ja uusi lehti kasvatama hakanud, võib kindel olla, et istutamine on õnnestunud ja peagi saab nautida nende kauneid õisi.
Otsekülv ja muud paljundusviisid
Kuigi aed-rebasesaba ettekasvatamine on kõige levinum ja kindlam meetod, on soojema kliimaga piirkondades või pikema suve korral võimalik ka otsekülv avamaale. Otsekülviga tuleks alustada alles siis, kui mullatemperatuur on püsivalt soe ja öökülmaoht on täielikult möödas. Külvi tegemiseks valmistatakse peenar ette sarnaselt istutamisele: muld kobestatakse, rikastatakse kompostiga ja tasandatakse. Seemned külvatakse ridadena või hajukülvina otse peenrale. Kuna seemned vajavad idanemiseks valgust, kaetakse need vaid väga õhukese mullakihiga või surutakse lihtsalt kergelt vastu mulda.
Pärast otsekülvi on ülioluline hoida peenar pidevalt niiskena kuni seemnete idanemiseni, mis võib võtta kauem aega kui toatingimustes. Kuivamine võib idanemisprotsessi peatada. Kui taimed on tärganud ja piisavalt suured, tuleb neid harvendada, jättes alles vaid tugevaimad isendid ja tagades neile piisava kasvuruumi vastavalt sordi soovitustele. Otsekülvi peamiseks puuduseks on hilisem õitsemise algus võrreldes ettekasvatatud taimedega, kuna taimed peavad oma elutsükli algusest peale hakkama saama muutlike ilmastikutingimustega.
Aed-rebasesaba on isekülvi teel paljunev taim. See tähendab, et kui sügisel jätta õisikud taimele alles, võivad neist pudenenud seemned järgmisel kevadel ise tärgata. See võib olla meeldiv üllatus, kuid tuleb arvestada, et isekülvist tärganud taimed ei pruugi olla sordiehtsad, eriti kui aias kasvab mitu erinevat sorti lähestikku. Samuti tärkavad nad siis, kui ilmad on piisavalt soojad, mis võib tähendada hilisemat õitsemist. Kui aga soovid lasta loodusel oma tööd teha, on see lihtne viis järgmiseks aastaks uusi taimi saada.
Kuigi seemnetega paljundamine on valdav meetod, on teoreetiliselt võimalik aed-rebasesaba paljundada ka pistikutega. Selleks tuleks suve alguses võtta taimelt umbes 10 sentimeetri pikkused ladvapistikud, eemaldada alumised lehed ja panna need niiskesse mulda või vette juurduma. Pistikutega paljundamine ei ole aga aed-rebasesaba puhul levinud praktika, kuna seemnetest kasvatamine on oluliselt lihtsam, kiirem ja annab suurema hulga taimi. Seemnetega paljundamine tagab ka geneetilise mitmekesisuse ja võimaluse igal aastal katsetada uute ja põnevate sortidega.
Seemnete kogumine ja säilitamine
Oma aias kasvanud aed-rebasesabadelt seemnete kogumine on suurepärane viis tagada järgmise aasta lilleilu ja säästa raha. Seemnete kogumiseks on parim aeg sügisel, kui õisikud on oma erksa värvi kaotanud, muutunud pruunikaks ja kuivaks. Oluline on valida seemnete kogumiseks kuiv ja päikesepaisteline päev, et vältida niiskuse sattumist seemnetele, mis võib põhjustada hallituse teket ja rikkuda nende idanevuse. Seemned asuvad sügaval õisiku sees, väikeste paberjate kattelehtede vahel.
Seemnete kättesaamiseks tuleb kuivanud õisikud taimelt ära lõigata ja asetada paberile või madalasse anumasse. Seejärel tuleb õisikuid sõrmede vahel hõõruda või pudistada, et eraldada seemned koos neid ümbritseva “vatja” materjaliga. Seemned ise on väikesed, mustad ja läikivad. Nende täielik eraldamine õisikuosadest võib olla aeganõudev, kuid see ei ole alati vajalik. Võib ka lihtsalt kogu kuivatatud ja pudistatud materjali koos seemnetega alles hoida. Enne lõplikku hoiulepanekut on oluline lasta seemnetel ja taimeosadel veel mõned päevad toatemperatuuril kuivas kohas järelkuivada.
Seemnete säilitamiseks on parimad paberkotid või -ümbrikud, mis lasevad õhku läbi ja takistavad niiskuse kondenseerumist. Plastikkotid või -karbid ei ole hea valik, kuna need võivad soodustada hallituse teket. Igale kotile tuleks kindlasti märkida taime sordi nimi ja kogumise aasta. See aitab hiljem meeles pidada, milliseid seemneid on kogutud ja kui vanad need on. Kuigi aed-rebasesaba seemned säilitavad oma idanevuse mitu aastat, on parimad tulemused tavaliselt värskete seemnetega.
Säilitamiseks tuleb valida jahe, pime ja kuiv koht, näiteks kapp, sahver või kelder. Vältida tuleks kohti, kus temperatuur ja niiskus kõiguvad, näiteks aknalaud või garaaž. Õigetes tingimustes hoitud seemned on kevadel valmis uueks külviks, et alustada taas kord rõõmustavat teekonda pisikesest seemnest kuni lopsaka ja värvikireva õitemereni. Omaenda kogutud seemnetest taimede kasvatamine pakub erilist sidet oma aiaga ja on osa aianduse maagilisest ringkäigust.
