Aaloe, olles sukulentne taim, on tuntud oma võime poolest taluda kuivust, säilitades vett oma paksudesse, lihavatesse lehtedesse. See kohastumus muudab selle küllaltki vähenõudlikuks toataimeks, kuid samal ajal tekitab ka kõige suurema ohu – ülekastmise. Paljude algajate aednike jaoks on just õige kastmisrežiimi leidmine kõige keerulisem ülesanne. Liigne vesi on aaloe jaoks palju ohtlikum kui selle puudus, põhjustades sageli juuremädanikku, mis on selle taime peamine surmapõhjus. Seetõttu on ülioluline mõista aaloe veevajaduse põhimõtteid ja õppida selgeks õiged kastmisvõtted, et tagada taime pikaajaline tervis ja heaolu.
Aaloe veevajadus sõltub otseselt mitmest keskkonnategurist. Nende hulka kuuluvad valguse intensiivsus, õhutemperatuur, õhuniiskus, poti suurus ja materjal ning mulla tüüp. Mida rohkem valgust ja soojust taim saab, seda aktiivsem on tema ainevahetus ja seda kiiremini ta vett tarbib. Seega vajab suvel päikeselisel aknalaual kasvav aaloe sagedasemat kastmist kui talvel jahedamas ja hämaras toas olev taim. Samuti kuivab muld kiiremini väiksemas potis ja poorsest materjalist, näiteks terrakotast, valmistatud potis.
Kõige olulisem reegel aaloe kastmisel on lasta mullal kastmiskordade vahel täielikult läbi kuivada. See ei tähenda ainult mulla pealispinna kuivamist, vaid ka sügavamate kihtide kuivaks muutumist. Parim viis mulla niiskusesisalduse kontrollimiseks on pista sõrm paari sentimeetri sügavusele mulda. Kui tunned niiskust, on veel liiga vara kasta. Teine võimalus on hinnata poti raskust – kuiva mullaga pott on oluliselt kergem kui niiske mullaga.
Vältida tuleks kindla graafiku alusel kastmist, näiteks “kord nädalas”. See lähenemine ei arvesta taime tegelikke vajadusi, mis muutuvad vastavalt aastaajale ja kasvutingimustele. Selle asemel tuleks regulaarselt kontrollida mulla seisukorda ja kasta ainult siis, kui see on vajalik. Selline lähenemine aitab vältida kõige suuremat ohtu, milleks on mulla pidev niiskena hoidmine ja sellest tulenev juurte lämbumine.
Aktiivsel kasvuperioodil, mis kestab tavaliselt kevadest sügiseni, vajab aaloe rohkem vett. Sel perioodil võib kastmine olla vajalik iga kahe kuni nelja nädala tagant, sõltuvalt eelnevalt mainitud teguritest. Talvel, kui taim on puhkeseisundis ja kasv aeglustub, väheneb ka tema veevajadus drastiliselt. Talvisel perioodil piisab sageli kastmisest vaid kord kuus või isegi harvemini. Oluline on jälgida taime ja mulla seisukorda ning kohandada kastmist vastavalt.
Õige kastmistehnika
Kui oled veendunud, et on aeg oma aaloed kasta, on oluline teha seda õigesti. Parim meetod on põhjalik kastmine. See tähendab, et taime tuleb kasta nii kaua, kuni vesi hakkab poti põhjas olevatest drenaažiavadest välja voolama. See tagab, et kogu mullapall saab ühtlaselt niiskeks ja kõik juured saavad veele ligi. Pärast kastmist on aga ülioluline lasta liigsel veel täielikult ära nõrguda ja tühjendada alustaldrik. Seisev vesi alustaldrikul on kindel viis juuremädaniku tekitamiseks.
Kastmisel tuleks vältida vee sattumist taime lehtede vahele, eriti leheroseti keskele. Sinna kogunenud vesi võib põhjustada mädanikku, mis võib taimele saatuslikuks saada. Seetõttu on kõige parem kasta otse mulda, kasutades pika tilaga kastekannu. Kui vett satub siiski lehtede vahele, võib selle õrnalt pabersalvrätikuga ära kuivatada või taime kallutada, et vesi välja voolaks.
Vee kvaliteet on samuti oluline. Aaloe eelistab toasooja vett. Külm vesi otse kraanist võib taime juurtele šokki põhjustada. Kui kasutad kraanivett, on soovitatav lasta sellel enne kastmist mõned tunnid seista. See võimaldab klooril aurustuda ja veel soojeneda toatemperatuurini. Vihmavesi või destilleeritud vesi on samuti head valikud, eriti piirkondades, kus kraanivesi on väga kare.
Alternatiivne kastmismeetod on altkastmine. Selleks aseta pott veega täidetud anumasse, näiteks kraanikaussi või suuremasse kaussi. Lase mullal vett imada läbi drenaažiavade umbes 15-30 minutit, kuni mulla pealispind on niiske. Seejärel tõsta pott veest välja ja lase sellel korralikult nõrguda. See meetod tagab juurte ühtlase niisutamise ja väldib vee sattumist lehtedele, kuid on oluline meeles pidada, et ka sel juhul tuleb alustaldrikule kogunenud vesi eemaldada.
Üle- ja alakastmise märgid
Oskus ära tunda üle- ja alakastmise märke on aaloe eduka kasvatamise võti. Ülekastmine on palju levinum ja ohtlikum probleem. Esimesed märgid on sageli pehmed, vesised ja kollaseks muutuvad lehed, eriti taime alumises osas. Muld võib tunduda pidevalt niiske ja ebameeldivalt lõhnata. Rasketel juhtudel muutub vars pehmeks ja mustaks ning taim vajub kokku. Kui märkad neid sümptomeid, lõpeta kohe kastmine.
Kui kahtlustad ülekastmist, võta taim potist välja ja kontrolli juuri. Terved juured on valged ja tugevad. Mädanenud juured on aga pruunid või mustad, pehmed ja limased. Eemalda kõik kahjustatud juured terava ja steriilse noaga. Lase allesjäänud tervetel juurtel paar päeva õhu käes kuivada, enne kui istutad taime ümber värskesse, kuiva ja hästi kuivendavasse kaktusemulda. Pärast ümberistutamist oota vähemalt nädal enne esimest kastmist.
Alakastmine on aaloe puhul vähem levinud ja kergemini parandatav. Alakastmise tunnusteks on õhukesed, kortsulised ja sissepoole kaardunud lehed. Lehtede tipud võivad muutuda kuivaks ja pruuniks. Muld on potis täiesti kuiv ja võib olla poti servadest eemaldunud. Kuigi need sümptomid võivad tunduda murettekitavad, taastub aaloe alakastmisest tavaliselt väga hästi.
Kui sinu taimel on alakastmise märke, on lahendus lihtne – kasta seda põhjalikult. Kasuta eespool kirjeldatud põhjaliku kastmise meetodit, lastes veel läbi mulla voolata ja potil korralikult nõrguda. Pärast korralikku kastmist peaksid lehed paari päeva jooksul uuesti täidlaseks ja siledaks muutuma. Edaspidi proovi kastmiskordade vahelist aega veidi lühendada, kuid pea siiski meeles reeglit lasta mullal enne järgmist kastmist läbi kuivada.
Erinevate aaloe liikide veevajadus
Kuigi üldised kastmispõhimõtted kehtivad enamikele aaloe liikidele, võib erinevate sortide vahel esineda väikeseid erinevusi veevajaduses. Näiteks suuremad liigid, nagu harilik aaloe (Aloe vera) või puis-aaloe (Aloe arborescens), oma suurte ja paksude lehtedega suudavad säilitada rohkem vett ja taluvad pikemaid kuivaperioode. Nende puhul on eriti oluline vältida ülekastmist ja lasta mullal korralikult kuivada.
Väiksemad ja rosetikujulised aaloed, nagu tiiger-aaloe (Gonialoe variegata) või aristal-aaloe (Aristaloe aristata), võivad oma väiksema suuruse tõttu vajada veidi sagedasemat kastmist, eriti aktiivsel kasvuperioodil. Nende juurestik on samuti väiksem ja asub pindmisemalt, mistõttu võib muld kiiremini läbi kuivada. Siiski kehtib ka nende puhul kuldreegel – enne kastmist kontrolli alati mulla niiskust.
Mõned haruldasemad aaloe liigid, mis on pärit spetsiifilistest kliimatingimustest, võivad omada erinõudeid. Näiteks mõned Lõuna-Aafrika talvise vihmaperioodiga aladelt pärit liigid võivad olla suvel hoopis puhkeseisundis ja vajada siis vähem vett, samas kui nende aktiivne kasvuperiood on talvel. Kui kasvatad mõnda haruldasemat aaloe liiki, on alati hea mõte uurida selle spetsiifilisi vajadusi, et tagada parim hooldus.
Üldiselt võib aga öelda, et enamik kodudes kasvatatavaid aaloe sorte on üsna sarnaste vajadustega. Kõige olulisem on jälgida oma taime ja õppida lugema selle antavaid märke. Iga kodu keskkond on ainulaadne ja see, mis töötab ühe aedniku jaoks, ei pruugi sobida teisele. Ole tähelepanelik, kannatlik ja pea meeles, et aaloe andestab pigem alakastmise kui ülekastmise.
Nõuanded puhkuse ajaks
Paljud taimeomanikud muretsevad, kuidas nende aaloed saavad hakkama, kui nad on pikemat aega kodust ära, näiteks puhkusel. Aaloe puhul on see mure aga asjatu. Tänu oma võimele säilitada vett, on aaloe üks parimaid taimi, mida puhkuse ajaks üksi jätta. Terve ja hästi hooldatud aaloe peab ilma probleemideta vastu kaks, kolm või isegi neli nädalat ilma kastmata.
Enne puhkusele minekut kasta taime põhjalikult, järgides tavapäraseid juhiseid – lase liigsel veel korralikult ära nõrguda ja tühjenda alustaldrik. Ära tee seda viga, et kastad taime “tagavaraks” üle. See võib viia juuremädanikuni, eriti kui ruumis on soe ja õhuringlus halb. Pärast põhjalikku kastmist jäta taim lihtsalt rahule. See tuleb toime oma lehtedesse talletatud veevarudega.
Kui oled ära pikemalt kui kuu, võid paluda sõbral või naabril taime korra kasta, kuid anna talle väga selged juhised. Rõhuta, et kasta tohib ainult siis, kui muld on täiesti kuiv, ja et ülekastmine on ohtlik. Sageli teevad heatahtlikud abilised vea, kastes taimi liiga palju. Seetõttu on lühemate, kuni kuuajaliste puhkuste puhul sageli turvalisem jätta aaloe üldse kastmata.
Puhkuselt naastes kontrolli taime seisukorda. Tõenäoliselt on muld täiesti kuiv ja lehed võivad olla veidi õhemad. See on täiesti normaalne. Kasta taime põhjalikult ja see taastub kiiresti. Ära kasta mitu korda järjest, et “kaotatut tasa teha”. Üks korralik kastmiskord on täiesti piisav. Aaloe vastupidavus teeb sellest tõeliselt muretu kaaslase ka neile, kes armastavad reisida.
