Aaloe on oma olemuselt vähenõudlik sukulent, mis on kohastunud kasvama toitainevaestes ja kuivades tingimustes. See tähendab, et võrreldes paljude teiste toataimedega on selle toitainevajadus suhteliselt tagasihoidlik. Siiski ei tähenda see, et aaloe ei vajaks üldse väetamist. Eriti potis kasvatamisel, kus mullas olevad toitained ajapikku ammenduvad, on regulaarne ja tasakaalustatud väetamine oluline, et tagada taime tervislik kasv, tugev juurestik ja ergas värv. Üleväetamine on aaloele aga sama ohtlik kui ülekastmine, seega on võtmetähtsusega leida õige tasakaal ja järgida põhimõtet “vähem on rohkem”.
Aaloe toitainevajadus on kõige suurem aktiivsel kasvuperioodil, mis kestab tavaliselt kevadest sügiseni. Sel ajal kasutab taim energiat uute lehtede ja juurte kasvatamiseks ning vajab selleks piisavalt makro- ja mikroelemente. Peamised makroelemendid on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik soodustab lehtede kasvu, fosfor on oluline juurte arenguks ja õitsemiseks ning kaalium tugevdab taime üldist vastupanuvõimet haigustele ja stressile. Aaloe puhul on oluline valida väetis, kus lämmastikusisaldus ei ole liiga domineeriv, kuna liigne lämmastik võib muuta taime nõrgaks ja vesiseks.
Talvel, kui päevad on lühemad ja valguse intensiivsus madalam, siseneb aaloe puhkeperioodi. Sel ajal aeglustub taime ainevahetus ja kasv praktiliselt peatub. Puhkeperioodil ei suuda taim toitaineid tõhusalt omastada ning väetamine on mitte ainult ebavajalik, vaid ka kahjulik. Mullas kasutamata jäänud väetisesoolad võivad koguneda, kahjustada tundlikke juuri ja põhjustada keemilist põletust. Seetõttu tuleks väetamine sügisel lõpetada ja alustada uuesti alles järgmisel kevadel, kui ilmuvad esimesed uue kasvu märgid.
Mulla kvaliteet mängib samuti olulist rolli toitainete kättesaadavuses. Aaloe vajab hästi kuivendavat ja õhulist mulda, mis on spetsiaalselt mõeldud kaktustele ja sukulentidele. Need mullasegud on tavaliselt toitainevaesemad kui tavalised toalillemullad, mis jäljendab aaloe looduslikku kasvukeskkonda. Värskesse mulda istutatud aaloe ei vaja esimese poole aasta kuni aasta jooksul tavaliselt üldse lisaväetamist, kuna mullas on piisavalt toitaineid.
Lisaks põhilistele makroelementidele vajab aaloe ka mitmesuguseid mikroelemente, nagu raud, mangaan, tsink ja vask, kuigi väga väikestes kogustes. Need elemendid on olulised erinevate ensüümide ja klorofülli tootmiseks. Kvaliteetsed kaktustele mõeldud väetised sisaldavad tavaliselt kõiki vajalikke mikroelemente tasakaalustatud vahekorras. Seega, valides spetsiaalse sukulendiväetise, tagad oma taimele kõik vajalikud toitained.
Väetise valik
Aaloe jaoks on parim valik spetsiaalselt kaktustele ja sukulentidele mõeldud vedelväetis. Need väetised on formuleeritud arvestades sukulentide spetsiifilisi vajadusi – need on madalama lämmastikusisaldusega ja kõrgema fosfori- ja kaaliumisisaldusega. Otsi väetist, mille N-P-K suhe on näiteks 5-10-10 või sarnane. Tasakaalustatud väetis, nagu 10-10-10, sobib samuti, kuid seda tuleb kindlasti lahjendada rohkem kui pakendil soovitatud.
Vedelväetised on hea valik, kuna neid on lihtne doseerida ja need imenduvad kiiresti. Alati tuleb väetist lahjendada veega vastavalt juhistele. Aaloe puhul on isegi soovitatav kasutada pool tootja poolt soovitatud kontsentratsioonist, et vältida juurte põletamise ohtu. Ohutum on alati pigem alaväetada kui üleväetada. Väetada tuleks ainult aktiivsel kasvuperioodil, umbes kord kuus.
Teine võimalus on kasutada aeglaselt vabanevaid väetisegraanuleid. Neid segatakse mulda ümberistutamise ajal ja need vabastavad toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul iga kord, kui taime kastetakse. See on mugav valik, kuid selle puhul on vähem kontrolli toitainete vabanemise üle. Kui kasutad seda tüüpi väetist, vali samuti spetsiaalselt sukulentidele mõeldud toode ja järgi hoolikalt pakendil olevaid koguseid.
Lisaks mineraalväetistele võib kasutada ka orgaanilisi alternatiive. Näiteks lahjendatud kompostitee või merevetikaekstrakt on head orgaanilised väetised, mis on juurtele leebemad ja parandavad ka mulla struktuuri. Need ei ole küll nii kontsentreeritud kui mineraalväetised, kuid pakuvad laia spektrit mikroelemente. Ka orgaaniliste väetiste puhul on oluline mitte liialdada ja kasutada neid ainult kasvuperioodil.
Väetamise tehnika
Õige väetamistehnika on sama oluline kui õige väetise valik. Kõige tähtsam reegel on see, et väetist tohib anda ainult niiskele mullale. Ära kunagi väeta täiesti kuiva taime. Kui muld on kuiv, on taime juured veidi dehüdreerunud ja kontsentreeritud väetiselahus võib neid kergesti kahjustada. Seetõttu kasta taime esmalt puhta veega, lase sel potist läbi voolata ja alles seejärel, kas samal päeval hiljem või järgmisel päeval, anna lahjendatud väetiselahust.
Väetades vala lahus otse mullale, vältides selle sattumist taime lehtedele või leheroseti keskele. Nagu ka vee puhul, võib lehtede vahele kogunenud väetiselahus põhjustada põletusi või mädanikku. Pärast väetamist veendu, et liigne lahus saaks poti põhjast vabalt välja voolata. Ära lase taimel seista väetiselahuse sees, kuna see võib viia soolade kogunemiseni ja juurte kahjustumiseni.
Väetamise sagedus sõltub taime kasvukiirusest ja tingimustest. Üldine soovitus on väetada kord kuus kevadest sügiseni. Kui sinu aaloe kasvab väga aeglaselt või asub vähese valgusega kohas, võib piisata ka väetamisest kord kahe kuu jooksul. Jälgi oma taime – kui see on terve ja roheline, siis tõenäoliselt saab ta piisavalt toitaineid. Kui lehed muutuvad kahvatuks või kollakaks (ja oled välistanud muud põhjused, nagu ülekastmine või valgusepuudus), võib see olla märk toitainete puudusest.
Äsja ostetud või ümberistutatud aaloed ei vaja väetamist vähemalt 6 kuud kuni aasta. Aianduskeskustes kasutatav muld sisaldab tavaliselt juba aeglaselt vabanevat väetist ja värske potimuld pakub taimele piisavalt toitaineid pikaks ajaks. Anna taimele aega kohaneda ja uude mulda juurduda, enne kui hakkad lisatoitaineid andma. Samuti ei tohiks väetada haigeid või stressis taimi, kuna see võib nende seisundit halvendada.
Üleväetamise tunnused ja ravi
Üleväetamine on aaloe jaoks tõsine probleem, mis võib põhjustada püsivaid kahjustusi või isegi taime surma. Üleväetamise tunnused võivad sarnaneda teiste probleemide sümptomitega, mis teeb diagnoosimise keeruliseks. Üks märk on kasvu peatumine või kidur kasv, hoolimata näiliselt headest tingimustest. Taime juured võivad olla kahjustatud ja ei suuda enam vett ja toitaineid omastada.
Teine sümptom on lehtede otste või servade pruuniks ja kuivaks muutumine. See on märk soolade kogunemisest taime kudedesse. Mulla pinnale võib tekkida valge või kollakas soolade koorik. Rasketel juhtudel võivad lehed muutuda kollaseks, pehmeks ja taim võib tunduda närbunud, isegi kui muld on niiske. See juhtub siis, kui juured on juba tugevalt kahjustatud.
Kui kahtlustad üleväetamist, on esimene samm lõpetada kohe igasugune väetamine. Järgmine samm on proovida liigsed soolad mullast välja uhtuda. Selleks vii taim kraanikaussi või õue ja lase toasoojal veel mitu minutit aeglaselt läbi poti voolata. See aitab lahustada ja eemaldada kogunenud väetisesoolad. Lase potil pärast protseduuri korralikult nõrguda.
Kui mulla läbipesemine ei aita ja taime seisund ei parane, võib olla vajalik see ümber istutada värskesse mulda. Võta taim ettevaatlikult potist välja ja kontrolli juuri. Eemalda kõik mustad, pehmed või kahjustatud juured. Istuta taim uude, spetsiaalselt sukulentidele mõeldud mulda. Pärast ümberistutamist ära väeta taime vähemalt kuus kuud, et anda sellele aega taastumiseks.
Toitainepuuduse märgid
Kuigi aaloe puhul on üleväetamine sagedasem probleem, võib pikaajaliselt väetamata jäänud taimedel tekkida ka toitainepuudus. Toitainepuuduse sümptomid on sageli vähem dramaatilised ja arenevad aeglaselt. Üks levinumaid märke on aeglane või seiskunud kasv. Taim ei tooda uusi lehti või on uued lehed oluliselt väiksemad kui vanad.
Lehtede värvuse muutused võivad samuti viidata toitainete puudusele. Kahvatu roheline või kollakas värvus võib viidata lämmastikupuudusele. Kui vanemad, alumised lehed muutuvad kollaseks ja surevad, võib see samuti olla märk lämmastikuvaegusest. Punakad või lillakad toonid lehtedel võivad mõnikord viidata fosforipuudusele, eriti kui taim on stressis ka madalate temperatuuride tõttu.
Raudupuudus, mis on sukulentidel harvem, võib põhjustada uute, noorte lehtede kollaseks muutumist, samal ajal kui leherood jäävad roheliseks. Üldine elujõuetus ja vastuvõtlikkus haigustele ja kahjuritele võivad samuti olla seotud toitainete ebapiisava kättesaadavusega. Taim, millel puuduvad olulised toitained, ei suuda end tõhusalt kaitsta.
Kui märkad neid sümptomeid ja tead, et pole oma aaloed pikka aega väetanud, on lahendus lihtne. Alusta taime väetamist lahjendatud ja tasakaalustatud sukulendiväetisega vastavalt eespool toodud soovitustele. Ära proovi kaotatud aega tasa teha, andes korraga suurt annust väetist. Alusta ettevaatlikult ja järjepidevalt ning taime seisund peaks paari nädala või kuu jooksul paranema. Regulaarne, kuid mõõdukas väetamine on parim viis hoida oma aaloe terve ja õnnelikuna.
