Kuigi enamik meie aedades kasvatatavatest enelasortidest on suurepärase külmakindlusega ja saavad Eesti muutlikes talveoludes hästi hakkama ka ilma erilise katteta, aitab mõningane ettevalmistus neil talveperioodi edukamalt läbida. Korralik talveks ettevalmistus ei taga mitte ainult taime ellujäämist, vaid loob ka paremad eeldused jõuliseks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks järgmisel hooajal. Erilist tähelepanu vajavad noored, äsja istutatud taimed ja mõned õrnemad sordid, mis võivad olla vastuvõtlikumad talvekülmadele ja kahjustustele. Läbimõeldud tegevused sügisel on investeering aia tervisesse ja ilusasse välimusse.
Talveks valmistumine algab juba suve teises pooles. Üks olulisemaid samme on lõpetada lämmastikku sisaldavate väetiste andmine hiljemalt augusti alguses. Hilissuvine lämmastikuga väetamine stimuleerib uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade saabumist piisavalt puituda. Sellised puitumata võrsed on külmaõrnad ja saavad talvel kergesti kahjustada, mis mitte ainult ei riku põõsa välimust, vaid võib avada ka tee haigustekitajatele. Selle asemel võib sügisel anda kaaliumirikast sügisväetist, mis aitab võrsetel paremini puituda ja suurendab taime üldist talvekindlust.
Enne püsivate külmade saabumist on oluline tagada, et muld taime ümber oleks piisavalt niiske. Eriti oluline on see siis, kui sügis on olnud kuiv. Korralik sügiskastmine aitab taimel varuda vett talveks ja vähendada talvise kuivamise ohtu. Talvine kuivamine tekib, kui taime maapealsed osad kaotavad päikese ja tuule mõjul niiskust, kuid juured ei saa külmunud pinnasest vett kätte. See on eriti suur oht igihaljastele ja pooligihaljastele taimedele, kuid mõjutab ka heitlehiseid põõsaid.
Sügisene lehtede riisumine põõsaste alt on samuti oluline ennetav tegevus. Kuigi mahalangenud lehed võivad pakkuda mõningast kaitset juurtele, võivad need olla ka ideaalseks talvitumispaigaks haigustekitajatele ja kahjurite munadele. Hoides põõsa ümbruse puhtana, vähendad oluliselt riski, et probleemid kanduvad edasi järgmisse aastasse. Puhas ümbrus tagab ka parema õhuringluse ja aitab vältida niiskuse kogunemist tüve ümber, mis võiks soodustada koorehaigusi.
Noorte taimede kaitsmine
Noored, esimesel või teisel aastal pärast istutamist olevad enelad on talvekahjustustele vastuvõtlikumad kui vanemad, hästi juurdunud põõsad. Nende juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud ja asub maapinnale lähemal, olles seetõttu tundlikum külma suhtes. Nende kaitsmiseks on väga tõhus meetod juurestiku multšimine. Pärast esimeste kergete öökülmade saabumist, kui maapind on hakanud kergelt tahenema, tuleks laotada põõsa ümber 5-10 sentimeetri paksune kiht multši.
Rohkem artikleid sel teemal
Multšimiseks sobivad hästi kuiv turvas, kompost, puukoorepuru või kuivad puulehed. Multšikiht toimib isolatsioonina, mis aitab kaitsta juuri suurte temperatuurikõikumiste eest ja hoiab ära sügava läbikülmumise. Samuti aitab see hoida mullas niiskust. Kevadel, kui maapind on sulanud ja suurem külmaoht möödas, tuleks multšikiht osaliselt eemaldada või laiali ajada, et muld saaks kiiremini soojeneda ja õhku.
Lisaks multšimisele võib noori ja õrnemaid sorte kaitsta kuuseokstega. Kuuseoksad aitavad koguda lund, mis on parim looduslik isolatsioonimaterjal. Samuti kaitsevad nad taime varakevadise ereda päikese eest, mis võib koos öiste miinuskraadidega põhjustada koore lõhenemist ja kahjustusi. Oksad tuleks asetada ümber taime püramiidikujuliselt, toetades neid üksteise vastu.
Konteinerites kasvatatavad enelad vajavad talveks erilist hoolt, kuna nende juured on täielikult külma meelevallas. Kõige kindlam on viia konteinerid talveks külma, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži või keldrisse. Kui see ei ole võimalik, tuleks konteiner maasse kaevata või soojustada. Soojustamiseks võib kasutada näiteks mullikilet, džuutkotti või spetsiaalseid termokatteid, mässides selle ümber poti. Samuti tuleks pott tõsta maapinnalt kõrgemale, näiteks puitklotsidele, et vältida põhja alt külmumist.
Lumekaitse
Kuigi lumi on suurepärane soojusisolaator, võib raske ja märg lumi olla enelatele ka ohuks. Lumekoorma all võivad oksad painduda, murduda või põõsas laiali vajuda, rikkudes selle kuju. Eriti vastuvõtlikud on püstise ja laiuva kasvukujuga sordid, millel on pikad ja peenemad oksad. See on probleemiks eriti just sulailmade ja uute lumesadude vaheldumisel.
Selle vältimiseks on lihtne ja tõhus meetod põõsa okste kerge kokkusidumine enne talve saabumist. Selleks võib kasutada aianööri, takunööri või spetsiaalset elastset sidumislinti. Oksad tuleks koguda kokku ja siduda mitmest kohast lõdvalt kinni, moodustades kompaktsema kuju. Oluline on mitte siduda liiga tugevalt, et mitte kahjustada koort. See aitab põõsal taluda lumekoormust ja vältida laialivajumist.
Pärast tugevat lumesadu, eriti kui tegemist on märja ja raske lumega, on soovitatav lumi põõsastelt maha raputada. Seda tuleks teha ettevaatlikult, näiteks harja või kepiga kergelt oksi koputades, et vältida nende murdumist. See vähendab koormust okstele ja aitab säilitada põõsa loomulikku kuju. Regulaarne lumest puhastamine on eriti oluline just nooremate ja hapramate taimede puhul.
Kevadel, kui suurem lumeoht on möödas ja ilmad soojemaks lähevad, tuleb sidemed kindlasti eemaldada. Kui see ununeb, hakkab sidumismaterjal peagi kasvavatesse okstesse sisse soonima, kahjustades neid ja takistades normaalset arengut. Sidemete eemaldamine on oluline osa kevadisest hooldusest, mis annab taimele vabaduse kasvada ja areneda.
Kevadine ärkamine
Pärast talve on oluline enelapõõsad üle vaadata ja hinnata võimalikke talvekahjustusi. Esimene samm on eemaldada kõik talvekatted, nagu kuuseoksad, ja ajada laiali multšikiht, et maapind saaks soojeneda. Ka lumekaitseks kasutatud sidemed tuleb eemaldada. See on parim aeg teha ka sanitaarlõikus, eemaldades kõik talve jooksul murdunud, kuivanud või muul moel kahjustada saanud oksad.
Talvekahjustuste hindamiseks võib teha väikese proovilõike oksa koorde. Kui koore all on kude roheline ja elus, on oks talve hästi üle elanud. Kui see on pruun ja kuiv, on oks surnud ja tuleks tagasi lõigata kuni terve puiduni. Enamik enelaid taastub talvekahjustustest hästi, eriti kui need ei ole ulatuslikud.
Kevadine ere päike võib olla ohtlik, eriti kui maapind on veel külmunud. Päikesekiirgus soojendab taime tüve ja oksi, põhjustades rakkudes elutegevuse algust, kuid öised külmad võivad need taas külmutada, tekitades koorele lõhesid. Varjutuskanga kasutamine esimeste eredate kevadpäikese päevadel võib aidata seda riski vähendada, eriti noorte ja õrnemate taimede puhul. See on sarnane probleem, mis ohustab ka okaspuid ja viljapuid.
Kui maapind on sulanud, on õige aeg anda taimedele kevadine väetis, et toetada uut kasvu. Tasakaalustatud kompleksväetis või kiht komposti annab enelale vajaliku energia hooaja alustamiseks. Samuti on oluline jälgida mulla niiskust ja vajadusel alustada kastmisega, eriti kui kevad on kuiv. Korralik stardiabi kevadel tagab, et enelas taastub talvest kiiresti ja rõõmustab peagi taas oma iluga.
