Kokardlill ehk Gaillardia on aednike seas armastatud oma erksate õite ja märkimisväärse vastupidavuse poolest, mis hõlmab ka tema tagasihoidlikku toitainevajadust. See taim pärineb Põhja-Ameerika preeriatest, kus pinnas on sageli pigem kasin kui viljakas, ning on seetõttu kohastunud toime tulema vähemaga. Paradoksaalsel kombel võib liigne hoolitsus ja üleväetamine sellele taimele hoopis kahjuks tulla, pärssides tema kõige kaunimat omadust – rikkalikku õitsemist. Seetõttu on oluline mõista kokardlille spetsiifilisi vajadusi ja läheneda väetamisele teadlikult ja mõõdukalt. Käesolev artikkel käsitlebki kokardlille toitainevajadust ja annab juhiseid, kuidas ja millal teda väetada, et saavutada terve ja lopsakalt õitsev taim.
Kokardlille peamine reegel on, et vähem on rohkem. See taim õitseb kõige paremini keskmise viljakusega või isegi toitainevaeses mullas. Liiga rammus ja eriti lämmastikurikas pinnas paneb taime kogu oma energia suunama lopsaka lehestiku kasvatamisse, kuid teeb seda õite arvelt. Tulemuseks on küll suur ja roheline puhmas, kuid väheste ja kidurate õitega, mis on aedniku jaoks suur pettumus. Seega, kui su aiamuld on juba loomulikult viljakas, ei pruugi kokardlill vajada lisaväetamist üldse.
Enne istutamist on siiski hea mõte parandada mulla struktuuri, eriti kui tegemist on raske savimulla või väga liivase pinnasega. Orgaanilise aine, näiteks hästi kõdunenud komposti, lisamine on parim viis mulla ettevalmistamiseks. Kompost mitte ainult ei lisa mullale aeglaselt vabanevaid toitaineid tasakaalustatud kujul, vaid parandab ka mulla drenaaži ja veepidavusvõimet. Ühekordne komposti lisamine istutusauku on sageli piisav, et tagada taimele hea start ja piisavalt toitaineid terveks hooajaks.
Väetamise vajaduse hindamisel tuleks lähtuda eelkõige taime välimusest. Terve kokardlill on ergasroheliste lehtedega ja õitseb rikkalikult. Kui aga lehed muutuvad kollakaks (ja see ei ole tingitud ülekastmisest), kasv on kidur ja õitsemine jääb napiks, võib see olla märk toitainepuudusest. Sellisel juhul võib kerge väetamine olla õigustatud. Oluline on vältida kiirustavaid järeldusi ja enne väetise järele haaramist kontrollida ka teisi võimalikke põhjuseid, nagu valguse puudus või vale mulla niiskusrežiim.
Konteinerites kasvatatavad kokardlilled on erandiks, kuna potis olev mullasubstraat ammendub kiiremini ja toitained uhutakse regulaarse kastmisega välja. Potitaimed vajavad seetõttu sagedasemat, kuid siiski tagasihoidlikku väetamist. Nende puhul võib kasutada tasakaalustatud vedelväetist poole lahjema kontsentratsiooniga umbes iga nelja kuni kuue nädala tagant kasvuperioodil, et hoida neid tervena ja õitsvana.
Rohkem artikleid sel teemal
Õige väetise valik
Kui oled otsustanud, et su kokardlill vajab siiski lisatoiduaineid, on ülioluline valida õige tüüpi väetis. Nagu mainitud, tuleks vältida kõrge lämmastikusisaldusega (N) väetisi. Lämmastik soodustab vegetatiivset kasvu ehk lehtede ja varte arengut, mis ei ole õitsva püsiku puhul esmatähtis. Otsida tuleks hoopis väetist, mis on rikkam fosfori (P) ja kaaliumi (K) poolest. Fosfor mängib võtmerolli juurestiku arengus ja õiepungade moodustumisel, samas kui kaalium tugevdab taime üldist vastupanuvõimet haigustele, põuale ja külmale ning aitab kaasa erksavärviliste õite tekkele.
Ideaalne valik on spetsiaalselt õitsvatele püsikutele mõeldud kompleksväetis, mille N-P-K suhe on näiteks 5-10-10 või sarnane, kus esimene number (lämmastik) on teistest madalam. Sellised väetised on saadaval nii graanulitena kui ka vedelal kujul. Pikatoimelised graanulväetised, mis vabastavad toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul, on hea valik, kuna need nõuavad vaid ühekordset kasutamist kevadel. Need segatakse kergelt taime ümbritsevasse pinnasesse, vältides kontakti taime vartega.
Vedelväetised on kiirema toimega ja sobivad hästi olukordades, kus taim näitab selgeid puudujäägi märke ja vajab kiiret turgutust. Neid manustatakse koos kastmisveega vastavalt pakendil olevale juhendile. Vedelväetiste puhul on eriti oluline mitte ületada soovitatud koguseid, kuna see võib põhjustada juurte “põletamist” ja taimele rohkem kahju kui kasu. Pigem kasuta lahjemat segu kui tootja poolt soovitatud.
Orgaanilised alternatiivid on alati hea ja ohutu valik. Lisaks kompostile võib kasutada ka näiteks kondijahu, mis on hea fosforiallikas, või puutuhka, mis sisaldab rohkelt kaaliumi. Orgaanilised väetised parandavad lisaks toitainete andmisele ka mulla struktuuri ja soodustavad kasulike mikroorganismide tegevust, mis on pikas perspektiivis taime tervisele väga kasulik. Nende mõju on aeglasem, kuid pikaajalisem ja taimedele loomulikum.
Rohkem artikleid sel teemal
Väetamise ajastus
Õige ajastus on väetamisel sama oluline kui õige väetise valik. Kokardlillede puhul on parim aeg väetamiseks varakevadel, just siis, kui taim alustab aktiivset kasvu. Sel ajal vajab taim energiat uute võrsete ja lehtede arendamiseks ning valmistub eelseisvaks õitsemisperioodiks. Ühekordne väetamine hooaja alguses on enamasti täiesti piisav, et rahuldada taime vajadused kuni sügiseni, eriti kui kasutada pikatoimelist väetist.
Vältida tuleks väetamist hilissuvel või sügisel. Sel ajal antud lisatoitained, eriti lämmastik, võivad stimuleerida uut kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut piisavalt puituda. Sellised õrnad ja uued võrsed on külmaõrnad ja saavad talvel kergesti kahjustada, mis omakorda nõrgestab kogu taime ja muudab selle vastuvõtlikumaks haigustele. Sügisene väetamine võib segada taime loomulikku puhkeperioodiks valmistumise protsessi.
Istutamise ajal võib väetada, kuid seda tuleks teha ettevaatlikult. Nagu mainitud, on parim viis lisada istutusauku peotäis komposti või spetsiaalset püsikutele mõeldud istutusväetist. Vältida tuleks kontsentreeritud keemiliste väetiste asetamist otse juurte alla, kuna see võib põhjustada juurte põletuskahjustusi. Väetis tuleks segada hoolikalt istutusmullaga, et see jaotuks ühtlaselt.
Kui kasutad hooaja jooksul vedelväetist, näiteks konteineritaimede puhul, lõpeta väetamine umbes augusti keskel. See annab taimele piisavalt aega oma kasvutsükkel lõpetada ja valmistuda talveks. Jälgi alati taime reaktsiooni väetamisele. Kui taim reageerib hästi, jätka mõõduka režiimiga. Kui aga märkad liigse lehekasvu või muid negatiivseid märke, vähenda väetamist või lõpeta see sootuks.
Toitainepuuduse tunnused
Kuigi kokardlill on vähenõudlik, võib väga toitainevaeses pinnases siiski ilmneda puudujääke, mida on hea osata ära tunda. Kõige levinumad tunnused on seotud taime üldise loiduse ja värvimuutustega lehtedel. Oluline on eristada neid märke teistest probleemidest, nagu haigused või vale kastmine, et rakendada õiget lahendust.
Lämmastikupuudus avaldub tavaliselt vanemate, alumiste lehtede kahvatuks muutumises ja kollaseks tõmbumises. Kogu taim võib tunduda kidur ja kängunud. Kuigi kokardlille puhul on lämmastikuga liialdamine ohtlikum, võib täielik puudus siiski kasvu pidurdada. Sellisel juhul võib väga lahja, tasakaalustatud väetis aidata olukorda parandada.
Fosforipuudus mõjutab eelkõige juurte arengut ja õitsemist. Taim võib olla normaalse rohelise värvusega, kuid õitseb väga vähe või üldse mitte. Mõnikord võivad lehed omandada lillaka tooni. Fosforipuuduse leevendamiseks sobivad hästi fosforirikkad väetised või orgaanilised allikad nagu kondijahu.
Kaaliumipuudus avaldub sageli lehtede servade ja tippude kollaseks või pruuniks muutumises, mis näeb välja nagu kuivamine. Taime varred võivad olla nõrgad ja vastuvõtlikkus haigustele suureneb. Kaaliumipuuduse vastu aitab kaaliumirikas väetis või orgaaniline allikas nagu puutuhk. Tuleb aga olla ettevaatlik, sest puutuhk tõstab ka mulla pH-taset, muutes selle aluselisemaks.
Üleväetamise ohud
Nagu korduvalt rõhutatud, on üleväetamine kokardlille puhul suurem oht kui toitainepuudus. Liigse väetise, eriti lämmastiku, tagajärjed võivad olla mitmesugused ja taimele kahjulikud. Oluline on neid ohte teadvustada, et vältida taimele heade kavatsustega kahju tegemist.
Kõige ilmsem tagajärg on lopsakas lehestik ja vähene õitsemine. Taim suunab kogu energia rohelise massi tootmisesse, jättes õiepungade moodustamise tagaplaanile. Tulemuseks on küll suur, kuid dekoratiivsuselt tagasihoidlik taim, mis ei paku seda värvikirevat õitemerd, mida kokardlillelt oodatakse. See on kõige sagedasem viga, mida algajad aednikud teevad.
Teiseks muudab liigne lämmastik taime koed pehmeks ja vesiseks. Sellised taimed on palju vastuvõtlikumad seenhaigustele, nagu jahukaste ja juuremädanik. Samuti meelitavad need õrnad ja mahlakad võrsed ligi kahjureid, näiteks lehetäisid. Seega, püüdes taime tugevamaks muuta, saavutatakse hoopis vastupidine efekt, muutes ta nõrgemaks ja haigemaks.
Liiga kontsentreeritud keemiliste väetiste kasutamine võib põhjustada soolade kogunemist pinnasesse. See võib “põletada” taime tundlikke juuri, kahjustades nende võimet vett ja toitaineid omastada. Tulemuseks on närbumine, lehtede pruunistumine ja halvemal juhul taime hukkumine. See oht on eriti suur konteinerites kasvatatavate taimede puhul, kus sooladel ei ole kuhugi hajuda.
