Laukapuu talvitumine

Laukapuu on meie kliimavöötmes täielikult külmakindel ja hästi kohanenud taim, mis üldjuhul ei vaja talveks erilisi ettevalmistusi ega katmist. Tema looduslik vastupidavus ja pikk kohanemisperiood on teinud temast ühe kõige muretuma taime aias, mis suudab edukalt üle elada ka karmimad talved ilma inimese sekkumiseta. Siiski on teatud olukordi ja vanusegruppe, mille puhul läbimõeldud ettevalmistus sügisel võib oluliselt kaasa aitada taime heaolule ja vähendada võimalikke talvekahjustusi. Eriti haavatavad on noored, äsja istutatud taimed, mille juurestik ei ole veel piisavalt sügavale arenenud, ning samuti võivad ohtu sattuda hilissügisel istutatud või erakordselt ebasoodsatesse tingimustesse sattunud põõsad. Selles artiklis käsitleme põhjalikult laukapuu talveks ettevalmistamise aspekte, selgitades, millised taimed vajavad rohkem tähelepanu ning millised on parimad praktikad nende kaitsmiseks külma, lume, tuule ja näriliste eest.

Kuigi täiskasvanud laukapuu on robustne ja vastupidav, on noored istikud esimesel paaril talvel pärast istutamist oluliselt õrnemad. Nende juurestik on alles pindmine ja seetõttu vastuvõtlikum maapinna läbikülmumisele, eriti lumeta talvede korral. Lumi on taimedele parim looduslik isolatsioonikiht, mis kaitseb juuri suurte temperatuurikõikumiste eest. Kui aga lund on vähe või see sulab vahepeal ära, võib sügavale ulatuv pakane kahjustada noori juuri ja seada ohtu kogu taime elujõu. Seetõttu on just noorte taimede puhul oluline rakendada täiendavaid kaitsemeetmeid.

Lisaks noortele taimedele vajavad tähelepanu ka need laukapuud, mis on istutatud sügisel. Hilissügisesel istutamisel ei pruugi taimel olla piisavalt aega korralikult juurduda enne suurte külmade saabumist. Sellised taimed on talvekahjustustele eriti vastuvõtlikud. Seetõttu on alati soovitatav eelistada varasügisest istutamist, mis annab taimele piisavalt aega uues kohas kohanemiseks. Kui istutamine jääb siiski hilja peale, on talveks ettevalmistamine ja kaitsemeetmete rakendamine lausa kohustuslik.

Talvised ohud ei piirdu ainult külmaga. Raske ja märg lumi võib murda oksi, eriti kui tegemist on laiuvate ja tihedate põõsastega. Samuti võivad talvel toidupuuduses vaevlevad metsloomad, eriti jänesed ja kitsed, noorte puude ja põõsaste koorest suurt kahju teha, närides selle kuni puiduni maha. See võib taime tugevalt kahjustada või isegi tappa. Seetõttu hõlmab korrektne talveks ettevalmistus mitte ainult külmakaitset, vaid ka kaitset mehaaniliste vigastuste ja loomade eest.

Sügisene ettevalmistus

Edukas talvitumine algab juba sügisestest hooldustöödest, mis aitavad taimel valmistuda eelseisvaks puhkeperioodiks. Üks olulisemaid tegevusi on lõpetada õigeaegselt igasugune väetamine, eriti lämmastikku sisaldavate väetistega. Hilissuvine või sügisene lämmastikväetis stimuleerib uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade tulekut puituda. Sellised puitumata võrsed on külmaõrnad ja külmuvad talvel kergesti ära, mis kurnab taime ja loob sissepääsutee haigustekitajatele. Viimane lämmastikväetis tuleks anda hiljemalt juuli keskel.

Sügisel, pärast saagikoristust ja enne suuremaid külmasid, on soovitatav teha sanitaarlõikus. Selle käigus eemaldatakse kõik kuivanud, haiged, murdunud või kahjuritest puretud oksad. See vähendab haigustekitajate ja kahjurite talvitumisvõimalusi ning parandab taime üldist tervislikku seisundit. Pärast lehtede langemist on äärmiselt oluline riisuda kokku ja eemaldada põõsa alt kogu mahalangenud lehestik. See on üks tõhusamaid ennetusmeetmeid seenhaiguste vastu, kuna nende eosed talvituvad just vanades lehtedes.

Kuiva sügise korral on oluline tagada taimele piisav veevaru enne talve tulekut. Niinimetatud sügisene varustuskastmine aitab mullal ja taimel end niiskusega laadida, mis parandab talvekindlust. Eriti oluline on see okaspuude ja igihaljaste taimede puhul, kuid ka heitlehine laukapuu on tänulik, kui ta ei pea minema talvele vastu kuivas mullas. Põhjalik kastmine enne maapinna külmumist aitab vältida talvist kuivamist, mis võib tekkida, kui külmunud pinnasest ei saa juured vett kätte, kuid päike ja tuul aurustavad niiskust okstelt.

Noorte taimede puhul, mis on istutatud samal aastal, on eriti tähtis aidata neil valmistuda esimeseks talveks. Nende juurestik on veel nõrk ja vajab kaitset. Pärast esimeste kergete öökülmade saabumist on õige aeg multšida taime juurte piirkond. See aitab hoida stabiilsemat temperatuuri mullas ja kaitseb juuri sügava läbikülmumise eest. Multšimine on üks lihtsamaid ja tõhusamaid viise noore laukapuu talvekindluse parandamiseks.

Multšimine ja juurestiku kaitsmine

Multšimine on noorte ja õrnade laukapuude talveks ettevalmistamisel kõige olulisem tegevus. Multšikiht toimib isolaatorina, mis kaitseb juurestikku järskude temperatuurikõikumiste ja sügava läbikülmumise eest. See on eriti oluline lumeta talvede korral, kui puudub looduslik kaitsev lumikate. Parim aeg multšimiseks on hilissügisel, pärast seda, kui maapind on juba kergelt külmunud, kuid enne püsivate suurte külmade saabumist. Liiga varajane multšimine soojas ja niiskes mullas võib meelitada ligi närilisi, kes teevad multši alla oma pesad ja võivad kahjustada taime juuri ja tüve.

Multšimiseks sobivad mitmesugused orgaanilised materjalid. Üks parimaid valikuid on kuiv turvas, mis on suurepärane soojusisolaator. Samuti sobivad hästi kuivad puulehed (näiteks tammelehed, mis lagunevad aeglaselt), põhk, kompost, männikoor või kuuseoksad. Multšikiht tuleks laotada ümber taime tüve 10-20 cm paksuselt, kattes ära kogu juurte piirkonna, mis ulatub umbes võra laiuseni. Oluline on jätta tüve ümber mõni sentimeeter vaba ruumi, et vältida tüve haudumist ja mädanemist.

Kuuseoksad on multšina eriti head, kuna lisaks soojapidavusele aitavad need eemale peletada ka närilisi, nagu hiired ja mügrid. Samuti aitavad kuuseoksad kinni hoida lund, mis on parim looduslik isolaator. Kui lund sajab, võib seda põõsa ümber juurde kuhjata, et tekitada veelgi paksem ja tõhusam kaitsekiht. Lumekuhil kaitseb taime mitte ainult külma, vaid ka külmade ja kuivatavate tuulte eest.

Kevadel, kui maapind hakkab sulama ja suurem külmaoht on möödas, tuleb talvine multšikiht eemaldada või laiali laotada. Kui seda mitte teha, takistab paks multšikiht maapinna soojenemist, mis omakorda aeglustab taime kasvu algust. Eemaldatud multši võib lisada kompostihunnikusse või kasutada teiste taimede ümber suvise multšina. Korralikult teostatud multšimine on kindlaim viis tagada noore laukapuu edukas talvitumine ja jõuline start uuel kevadel.

Kaitse näriliste ja metsloomade eest

Talvel, kui toitu napib, muutuvad noorte viljapuude ja -põõsaste tüved ja oksad ahvatlevaks toidulauaks jänestele, kitsedele ja hiirtele. Nende tekitatud kahjustused võivad olla väga tõsised, ulatudes koore närimisest kuni noorte taimede täieliku hävitamiseni. Seetõttu on kaitsemeetmete rakendamine eriti oluline noorte, kuni 3-4 aasta vanuste laukapuude puhul, mille koor on veel õhuke ja pehme. Vanemate põõsaste paks ja kare koor ei ole närilistele enam nii meelepärane.

Kõige kindlam viis tüvede kaitsmiseks on kasutada spetsiaalseid plastikust või metallist tüvekaitseid, mida müüakse aianduspoodides. Need spiraalsed või võrgukujulised kaitsed paigaldatakse sügisel ümber tüve ja eemaldatakse kevadel. Need on korduvkasutatavad ja pakuvad tõhusat füüsilist barjääri näriliste hammaste vastu. Oluline on veenduda, et kaitse oleks piisavalt kõrge, et jänesed ei ulatuks ka paksu lumikatte korral üle selle oksi närima.

Alternatiivina spetsiaalsetele tüvekaitsetele võib kasutada ka kodusemaid vahendeid. Tüve ümber võib mähkida kuuseoksi, pilliroogu, jõupaberit või kotiriidest ribasid. Oluline on, et materjal oleks õhku läbilaskev ega soodustaks niiskuse kogunemist tüvele, mis võib põhjustada koorehaigusi. Tuleb vältida kilet ja muid mitteläbilaskvaid materjale. Samuti on oluline, et mähis ei oleks liiga tihedalt ümber tüve, et mitte takistada selle kasvu.

Lisaks tüvede kaitsmisele on oluline tõrjuda ka hiiri ja mügrisid, kes võivad kahjustada juuri. Nagu eelnevalt mainitud, aitab kuuseokste kasutamine multšis neid eemale peletada. Samuti tuleks vältida rohu ja umbrohu jätmist sügisel põõsa ümber, kuna see pakub närilistele head varjevõimalust. Mõned aednikud kasutavad ka spetsiaalseid närilisi peletava lõhnaga preparaate ehk repellente, millega määritakse tüvesid, või paigaldavad aeda hiirelõkse.

Kaitse lume ja jää eest

Kuigi lumi on üldiselt taimedele kasulik, kaitstes neid külma eest, võib raske ja märg lumi põhjustada ka kahju. Suur lumekoorem võib painutada ja murda oksi, eriti tiheda ja laiuvama võraga laukapõõsastel. Selle vältimiseks on soovitatav pärast tugevaid lumesadusid ja eriti sula ajal, kui lumi muutub raskeks, kergelt raputada põõsaste oksi, et liigne lumi eemaldada. Seda tuleks teha ettevaatlikult, näiteks pehme harjaga pühkides, et mitte vigastada pungi ja koort.

Teine võimalus okste murdumise vältimiseks on siduda sügisel põõsa võra kergelt kokku. Selleks võib kasutada nööri või spetsiaalseid sidumislinti. Võra kokkusidumine muudab selle kompaktsemaks ja vähendab pindala, kuhu lumi saab koguneda, ning toetab oksi üksteise vastu. See on eriti oluline noorte ja painduvate okstega põõsaste puhul. Kevadel, pärast lume sulamist, tuleb sidemed kindlasti eemaldada, et mitte takistada taime kasvu.

Jäävihm on veel üks ohtlik ilmastikunähtus, mis võib oksi tugevalt koormata. Oksad kattev jääkiht võib olla väga raske ja põhjustada ulatuslikke murde. Jää eemaldamine okstelt on väga keeruline ja seda tehes võib taimele veelgi rohkem kahju teha. Seetõttu on parim strateegia lasta jääl ise ära sulada. Kui mõni oks siiski murdub, tuleks see kevadel tagasi lõigata kuni terve puiduni, tehes puhta ja sileda lõikepinna.

Talvel on oluline ka jälgida, et katustelt langev lumi ja jää ei kukuks otse laukapõõsastele. Juba maja planeerimisel või istutuskoha valikul tuleks sellega arvestada. Kui põõsas asub siiski ohtlikus kohas, võib selle kaitseks ehitada ajutise puidust varjualuse või kilbi, mis suunab langeva lume ja jää taimest eemale. See lihtne ettevaatusabinõu võib päästa põõsa tõsistest mehaanilistest vigastustest.