Laukapuu haigused ja kärtevői

Laukapuu on üldiselt tuntud kui vastupidav ja elujõuline taim, mis on kohanenud paljude ebasoodsate tingimustega ning suudab enamasti edukalt vastu seista nii haigustele kui ka kahjuritele. Tänu oma looduslikule tugevusele ei vaja see pidevat keemilist kaitset ning on seetõttu suurepärane valik ökoloogilisse ja loodussõbralikku aeda. Siiski ei ole ka laukapuu täielikult immuunne ning teatud tingimustes, näiteks ebasobivate ilmastikutingimuste, vale agrotehnika või toitainete puuduse korral, võib selle vastupanuvõime nõrgeneda, muutes ta vastuvõtlikuks erinevatele patogeenidele ja kahjuritele. Selles artiklis anname põhjaliku ülevaate levinumatest laukapuud ohustavatest haigustest ja kahjuritest, kirjeldame nende sümptomeid ning pakume välja tõhusaid ja keskkonnasõbralikke ennetus- ja tõrjemeetodeid.

Ennetamine on alati parim strateegia laukapuu tervise hoidmisel. Terve ja tugev taim suudab haigustekitajate ja kahjurite rünnakutele palju paremini vastu panna. Seetõttu on äärmiselt oluline tagada taimele optimaalsed kasvutingimused: päikesepaisteline ja õhurikas kasvukoht, hästi kuivendatud pinnas ning tasakaalustatud toitainetega varustatus. Samuti on oluline vältida mehaanilisi vigastusi, mis võivad olla sissepääsuks mitmesugustele haigustekitajatele. Regulaarne hoolduslõikus, mille käigus eemaldatakse kuivanud, haiged ja üksteise vastu hõõrduvad oksad, aitab parandada õhuringlust põõsa sees ja vähendada niiskuse kogunemist, mis on paljude seenhaiguste arenguks soodne keskkond.

Regulaarne seire on teine oluline osa ennetustööst. Aednik peaks oma taimi regulaarselt, vähemalt kord nädalas, hoolikalt inspekteerima. Tähelepanu tuleks pöörata lehtede värvusele ja kujule, võrsete seisukorrale ning õite ja viljade arengule. Mida varem probleem avastada, seda lihtsam on seda kontrolli alla saada, kasutades leebemaid ja looduslikumaid tõrjevõtteid. Esmaste haigustunnuste või kahjurite ilmnemisel tuleks kahjustatud taimeosad kohe eemaldada ja hävitada, et takistada probleemi edasist levikut.

Lisaks agrotehnilistele võtetele on oluline ka aia üldine puhtus. Sügisel tuleks kindlasti riisuda kokku ja eemaldada kõik mahalangenud lehed ja viljad, kuna paljud haigustekitajad ja kahjurite munad talvituvad just taimejäänustel. See lihtne tegevus vähendab oluliselt järgmise aasta nakkusohtu. Samuti aitab mitmekesise ja elurikka aia loomine kaasa looduslike vaenlaste, nagu lepatriinude, kiilassilmade ja lindude, arvukuse suurenemisele, kes on tõhusad abimehed kahjurite, näiteks lehetäide, populatsiooni kontrolli all hoidmisel.

Levinumad seenhaigused

Üks levinumaid seenhaigusi, mis võib laukapuud tabada, on ploomipuu-kottseen (Taphrina pruni), mis põhjustab niinimetatud “narrataskute” teket. Haigus nakatab noori arenevaid vilju, mistõttu need deformeeruvad, kasvavad piklikuks ja tühjaks, ilma luid moodustamata. Kahjustatud vili kattub hallikasvalge kirmega, mis koosneb seene eostest, ja variseb enneaegselt. Haiguse levikut soodustavad jahedad ja niisked kevadilmad õitsemise ajal. Tõhusaimaks tõrjeks on haigestunud viljade võimalikult varajane eemaldamine ja hävitamine enne, kui eosed levima hakkavad.

Teine potentsiaalne probleem on jahukaste, mis on kergesti äratuntav valge, jahuse kirme järgi lehtedel, noortel võrsetel ja mõnikord ka viljadel. Jahukaste pärsib fotosünteesi, nõrgestab taime ja võib tugeva nakkuse korral põhjustada lehtede deformeerumist ja enneaegset varisemist. Haiguse arengut soodustavad soojad ja kuivad päevad, millele järgnevad jahedad ja niisked ööd. Ennetamiseks on oluline tagada hea õhuringlus põõsas. Tõrjeks võib kasutada looduslikke vahendeid, näiteks põldosjaleotist või sooda ja rohelise seebi lahust.

Lehelaiksused on samuti seenhaiguste grupp, mis võib laukapuul esineda, põhjustades lehtedele erineva kuju ja värviga laike. Aja jooksul võivad laigud suureneda ja kokku sulada ning tugeva nakkuse korral võib toimuda enneaegne lehtede langemine. See nõrgestab taime ja vähendab selle talvekindlust. Nagu teistegi seenhaiguste puhul, on parimaks ennetuseks hea agrotehnika ja aia puhtus. Sügisel tuleb kõik langenud lehed hoolikalt kokku koguda ja hävitada, et vähendada haigustekitaja talvitumisvõimalusi.

Harvemini võib laukapuud kahjustada ka monilioos ehk viljapuu-mädanik. See haigus võib avalduda kahel viisil: kevadel õite ja noorte võrsete närbumise ja kuivamisena ning suvel viljade mädanemisena. Mädanema hakanud viljale tekivad iseloomulikud hallikad või pruunikad kontsentrilised ringid, mis on seeneeoslate kogumikud. Haigestunud viljad, mis jäävad puule rippuma (“muumiad”), on peamine nakkusallikas järgmiseks aastaks. Seetõttu on äärmiselt oluline kõik sellised viljad ja ka kuivanud oksad eemaldada ja hävitada.

Peamised kahjurid

Lehetäid on ühed kõige levinumad kahjurid laukapuul, kes kogunevad suurte kolooniatena noorte võrsete tippudesse ja lehtede alumistele külgedele. Nad imevad taimemahla, põhjustades lehtede keerdumist, deformeerumist ja kasvu pidurdumist. Lisaks eritavad lehetäid magusat mesinestet, mis soodustab tahmliku seenhaiguse arengut ja meelitab ligi sipelgaid. Lehetäide tõrjeks on mitmeid looduslikke meetodeid: nende mahauhtumine tugeva veejoaga, pritsimine rohelise seebi või nõgeseleotise lahusega ning kasulike putukate, nagu lepatriinude ja kiilassilmade, aeda meelitamine.

Ploomi-lehemähkur on liblikas, kelle röövikud kahjustavad laukapuu vilju. Emane liblikas muneb munad noortele viljadele ja koorunud vastsed uuristavad end vilja sisse, toitudes viljalihast ja seemnetest. Kahjustatud viljad, mille sees on roosakas röövik ja mustad väljaheited, valmivad enneaegselt ja varisevad. Tõrjeks on oluline korjata ära ja hävitada kõik ussitanud viljad nii puult kui ka maast. Feromoonpüüniste kasutamine aitab vähendada isasliblikate arvu ja seeläbi ka viljastatud munade hulka.

Kedriklestad on väikesed ämblikulaadsed, keda on palja silmaga raske märgata. Nad elavad tavaliselt lehtede alumisel küljel ja imevad taimemahla, põhjustades lehtedele väikeseid heledaid täppe. Tugeva kahjustuse korral lehed kolletuvad, kuivavad ja kattuvad peene võrgendiga. Kedriklestade levikut soodustavad kuumad ja kuivad ilmad. Ennetamiseks ja tõrjeks on oluline hoida aias piisavat õhuniiskust, näiteks taimede piserdamisega. Tugevama nakkuse korral võib kasutada neemõli või röövlestasid, kes on kedriklestade looduslikud vaenlased.

Vahel võivad laukapuud kahjustada ka mitmesugused mardikalised, näiteks ploomi-õielõikaja. See väike mardikas närib auke õiepungadesse, et toituda ja muneda. Tema vastsed arenevad punga sees, hävitades selle sisu. Kahjustatud pungad ei avane, muutuvad pruuniks ja kuivavad. Kahjustuse vähendamiseks on soovitatav varakevadel, enne pungade puhkemist, raputada põõsaste oksi, et mardikad alla kukuksid (seda on hea teha valgele linale). Samuti aitab sügisene mulla kobestamine põõsa ümber hävitada mullas talvituvaid kahjureid.

Ennetusmeetmed

Parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu on ennetus, mis algab õigest kasvukoha valikust. Laukapuu vajab päikesepaistelist ja hea õhuliikuvusega kohta. Päike aitab lehestikul pärast vihma või kastmist kiiremini kuivada, vähendades seenhaiguste riski. Hea õhuringlus põõsa sees ja ümber takistab samuti niiskuse kogunemist ja loob haigustekitajatele ebasoodsa keskkonna. Seetõttu tuleks vältida taimede liiga tihedat istutamist ja regulaarselt harvendada põõsa võra.

Õige ja tasakaalustatud väetamine on samuti kriitilise tähtsusega. Tugev ja terve taim suudab rünnakutele paremini vastu panna. Eriti oluline on vältida üleväetamist lämmastikuga, mis soodustab lopsakate, kuid nõrkade ja haigustele vastuvõtlike võrsete kasvu. Eelistada tuleks orgaanilisi väetisi ja tagada piisav kaaliumi ja fosfori olemasolu, mis tugevdavad taime kudesid ja parandavad selle vastupanuvõimet nii haigustele kui ka ebasoodsatele ilmastikutingimustele.

Regulaarne ja õigesti teostatud lõikus on üks olulisemaid ennetusmeetmeid. Igal aastal tuleks eemaldada kõik kuivanud, murdunud, haigustunnustega ja risti-rästi kasvavad oksad. See mitte ainult ei paranda õhuringlust ja valguse pääsu võra sisemusse, vaid eemaldab ka potentsiaalsed nakkusallikad. Lõikeriistad peavad olema teravad ja puhtad. Pärast haige oksa lõikamist on soovitatav desinfitseerida lõikeriistad (näiteks piiritusega), et vältida haigustekitajate levikut tervetele taimeosadele.

Aia bioloogilise mitmekesisuse soodustamine on pikaajaline, kuid väga tõhus strateegia. Erinevate lillede, ürtide ja põõsaste kasvatamine meelitab aeda kasulikke putukaid, nagu lepatriinud, kiilassilmad, sirelased ja röövlestad, kes on paljude kahjurite looduslikud vaenlased. Lindudele pesakastide ja joogikohtade paigaldamine aitab samuti kahjurite arvukust kontrolli all hoida. Terve ja tasakaalus aia ökosüsteem suudab end ise reguleerida, vähendades vajadust aedniku sekkumise järele.

Looduslikud tõrjevahendid

Kui ennetusmeetmetest hoolimata on kahjurid või haigused siiski aeda jõudnud, on enne keemiliste pestitsiidide poole pöördumist mõistlik proovida looduslikke ja keskkonnasõbralikke tõrjevahendeid. Rohelise seebi lahus (ca 20-30 g seepi 1 liitri vee kohta) on efektiivne vahend lehetäide, kilptäide ja kedriklestade vastu. Seebilahus katab kahjurid kilega ja lämmatab nad. Pritsimist tuleks korrata mõnepäevaste intervallidega, kuni kahjurid on kadunud.

Nõgeseleotis on veel üks universaalne vahend, mida saab kasutada nii väetisena kui ka kahjuritõrjeks. Lehetäide tõrjeks valmistatakse kääritamata leotis: suur ämber täidetakse nõgestega, valatakse peale vesi ja lastakse seista 12-24 tundi. Saadud vedelik kurnatakse ja sellega pritsitakse taimi lahjendamata kujul. Kääritatud nõgeseleotis (leotatud 1-2 nädalat) on aga suurepärane lämmastikurikas vedelväetis, mida tuleks enne kasutamist lahjendada veega suhtes 1:10.

Põldosja keedis on tõhus vahend seenhaiguste, eriti jahukaste ja rooste ennetamiseks ja tõrjeks. Selles sisalduv ränihappe tugevdab taimerakkude seinu, muutes need haigustekitajatele raskemini läbitavaks. Keedise valmistamiseks tuleb umbes 1 kg värskeid või 150 g kuivatatud põldosje leotada 10 liitris vees 24 tundi, seejärel keeta tasasel tulel umbes pool tundi. Pärast jahtumist ja kurnamist lahjendatakse saadud vedelik veega suhtes 1:5 ja pritsitakse taimedele.

Neemõli on laia toimespektriga looduslik insektitsiid ja fungitsiid, mida saadakse troopilise neemipuu seemnetest. See mõjub paljudele kahjuritele (lehetäid, kedriklestad, röövikud) söögiisu pärssivalt ja nende arengutsüklit häirivalt ning pärsib ka seenhaiguste arengut. Neemõli lahjendatakse veega vastavalt pakendi juhistele, lisades sageli ka tilga rohelist seepi emulgaatoriks. Pritsimist on kõige parem teha õhtuti, et vältida lehtede põletust päikese käes.