Metsiku tulbi talvitumine

Metsik tulp on pärit piirkondadest, kus on selgelt eristuvad aastaajad, sealhulgas külmad ja lumised talved. Seetõttu on see taim oma olemuselt väga hea talvekindlusega ja kohastunud madalate temperatuuridega toime tulema. Erinevalt paljudest õrnadest aretatud sortidest ei vaja metsik tulp tavatingimustes keerulist talvekatet ega erilist hoolt. Siiski on mõned olulised aspektid, millele tähelepanu pööramine aitab tagada sibulate eduka talvitumise ja rikkaliku õitsemise järgmisel kevadel, eriti ebatüüpiliste talvede või karmimate kliimatingimuste korral.

Eduka talvitumise alus pannakse juba sügisel, õige istutamisega. Kõige olulisem tegur on tagada suurepärane drenaaž. Talvine liigniiskus on sibulatele palju ohtlikum kui pakane. Seisev vesi ja jää võivad sibulad lämmatada ja põhjustada nende mädanemist. Seetõttu vali istutuskohaks alati kõrgem ja hästi kuivendatud ala. Raske savimulla korral paranda seda kindlasti liiva, kruusa või orgaanilise ainega, et liigne vesi saaks vabalt ära voolata.

Teine oluline aspekt on õige istutussügavus. Metsiku tulbi sibulad tuleks istutada umbes 10-15 sentimeetri sügavusele. Piisav sügavus kaitseb sibulaid maapinnal toimuvate kiirete temperatuurikõikumiste eest ja pakub isolatsiooni külma vastu. Liiga pindselt istutatud sibulad on külmakahjustustele palju vastuvõtlikumad. Sügisene istutamine annab sibulatele ka piisavalt aega enne talve juurdumiseks, mis on eduka talvitumise eelduseks.

Sügisene väetamine peaks olema läbimõeldud. Vältida tuleks lämmastikurikkaid väetisi, mis soodustavad uute võrsete kasvu. Need noored ja õrnad taimeosad ei pea talvekülmadele vastu ja nende kahjustumine võib nõrgestada kogu taime. Selle asemel kasuta sügisel fosfori- ja kaaliumirikast väetist (näiteks kondijahu või spetsiaalne sügisväetis), mis tugevdab sibulat ja soodustab tugeva juurestiku arengut, aidates taimel talveks paremini valmistuda.

Talvekatte kasutamine

Normaalsetes tingimustes ja piisava lumekatte korral ei vaja metsik tulp spetsiaalset talvekatet. Lumi on parim looduslik isolaator, mis kaitseb maapinda sügava läbikülmumise ja temperatuurikõikumiste eest. Probleemid võivad tekkida lumeta talvedel, kui tugev pakane vaheldub sulailmadega. Sellised tingimused on taimedele stressirohked ja võivad sibulaid kahjustada. Sellistel juhtudel on kerge talvekate kasulik.

Talvekatteks sobib kõige paremini õhuline ja kerge materjal, mis ei vaju tihedalt kokku ega soodusta niiskuse kogunemist. Head valikud on kuivad puulehed, kuuseoksad, koorepuru või põhjamatt. Laota 5-10 sentimeetri paksune kiht multši istutusalale pärast esimeste tugevamate külmade saabumist, kui maapind on juba kergelt külmunud. Liiga vara paigaldatud kate võib meelitada ligi hiiri ja teisi närilisi, kes otsivad talveks pesa.

Katte eesmärk ei ole niivõrd maapinna soojendamine, kuivõrd selle temperatuuri stabiilsena hoidmine. See aitab vältida korduvaid külmumis-sulamistsükleid, mis võivad sibulaid maapinnast välja kergitada ja nende juuri kahjustada. Samuti kaitseb see sibulaid varakevadise petliku päikese eest, mis võib meelitada taimi liiga vara tärkama, kui öökülmade oht on veel suur.

Kevadel, kui lumi on sulanud ja suurem külmaoht möödas, tuleks talvekate eemaldada. Tee seda järk-järgult, et taimed saaksid aeglaselt uute tingimustega kohaneda. Kuuseoksad võib eemaldada korraga, kuid lehe- või koorepuru kihti võib esialgu lihtsalt õhemaks rehitseda. Katte liiga hiline eemaldamine võib takistada mulla soojenemist ja pärssida taimede kasvu.

Konteinerites talvitumine

Konteinerites kasvatatavad metsikud tulbid vajavad talvel erilist tähelepanu, kuna nad on külmale palju vastuvõtlikumad kui avamaal kasvavad taimed. Konteineris olev muld külmub läbi palju kiiremini, sügavamalt ja igast küljest, mis võib sibulad ja juured kergesti ära külmutada. Seetõttu ei tohiks tulbipotte lihtsalt talveks õue jätta, eriti karmima kliimaga piirkondades.

Üks parimaid viise konteinerite kaitsmiseks on nende paigutamine külma, kuid külmavabasse ruumi. Sobivad kohad on näiteks kütmata garaaž, kuur, kelder või kasvuhoone. Oluline on, et ruumis püsiks stabiilne jahe temperatuur, mis on veidi üle nulli. Konteinereid tuleb talve jooksul aeg-ajalt kontrollida ja kergelt kasta, et muld täielikult läbi ei kuivaks, kuid vältida tuleb liigniiskust.

Teine võimalus on kaevata konteinerid koos pottidega maasse. Vali aias kaitstud koht, kaeva auk, mis on piisavalt suur, et mahutada pott, ja aseta see sinna nii, et poti serv jääb maapinnaga tasa. Seejärel kata ala multšiga, näiteks puulehtedega. Maapind isoleerib poti seinu ja põhja, pakkudes sibulatele sarnast kaitset nagu avamaal kasvades. Kevadel saab poti mugavalt välja kaevata.

Kui konteinereid ei ole võimalik mujale viia, tuleb need kohapeal hoolikalt soojustada. Tõsta pott maapinnalt näiteks puitklotsidele, et vältida külma õhkumist altpoolt. Mähi pott mitme kihi mullikile, kotiriide või spetsiaalse talvekangaga. Pealt kata ala paksu multšikihiga. Tõhus meetod on asetada väiksem pott suuremasse anumasse ja täita vahe isolatsioonimaterjaliga, näiteks kuivade lehtede, põhupuru või isegi vahtplastigraanulitega.

Näriliste ja talvise niiskuse oht

Lisaks külmale on talvel kaks peamist ohtu metsiku tulbi sibulatele: närilised ja liigne niiskus. Hiired, mügrid ja vesirotid otsivad talvel aktiivselt toitu ning tulbisibulad on nende jaoks atraktiivne energiaallikas. Eriti suur on oht lumekatte all, kus nad saavad märkamatult tegutseda. Kerge ja kohev multšikiht võib samuti pakkuda neile mugavat peidupaika.

Näriliste kahjustuste ennetamiseks on mitu võimalust. Üks tõhusamaid meetodeid on istutada sibulad peenikese silmaga traatvõrgust valmistatud korvidesse. Need korvid lasevad juurtel ja võrsetel läbi kasvada, kuid takistavad füüsiliselt näriliste ligipääsu sibulatele. Samuti võib peenra katta traatvõrguga, kinnitades selle servad korralikult maa sisse. Mõned aednikud lisavad istutusauku ka teravat kruusa, mis peaks närilistele ebameeldiv olema.

Talvine liigniiskus on sageli isegi suurem probleem kui närilised. Sulailmadega kogunev vesi ja jää, mis ei saa pinnasest ära voolata, on sibulatele surmav. See rõhutab veelkord hea drenaaži olulisust. Jälgi, et istutusala ei asuks kohas, kuhu katuselt langev vesi või lumesulamisvesi koguneb. Kui peenra ümber on tekkinud jääkiht, proovi see ettevaatlikult eemaldada, et vältida taimede lämbumist.

Kevadel, kui lumi sulab, jälgi hoolikalt, kuidas vesi peenralt ära voolab. Kui vesi jääb pikemaks ajaks seisma, on see märk halvast drenaažist ja tuleks kaaluda taimede ümberistutamist sobivamasse kohta järgmisel sügisel. Pikaajaline kevadine liigniiskus võib samuti põhjustada sibulate mädanemist just siis, kui nad peaksid alustama aktiivset kasvu.