Sügise saabudes ja ilmade jahenedes hakkavad aednikud mõtlema oma taimede ettevalmistamisele eelseisvaks talveks. Mets-kassinaeris, olles sageli kaheaastane taim või lühiealine püsik, vajab samuti teatud tähelepanu, et edukalt üle elada külmaperiood ja rõõmustada meid uuesti järgmisel kevadel. Kuigi paljud sordid on üsna vastupidavad, sõltub edukas talvitumine suuresti nii sordi külmakindlusest kui ka kasvukoha tingimustest ja aedniku poolt rakendatud ettevaatusabinõudest. Selles artiklis anname põhjaliku ülevaate sammudest, mida tuleks astuda, et tagada oma mets-kassinaerile parim võimalik kaitse talviste väljakutsete vastu.
Mets-kassinaeri talveks ettevalmistamine algab juba suve teises pooles. Oluline on lõpetada taimede väetamine, eriti lämmastikurikaste väetistega, augusti keskpaigast. Hilissuvine väetamine soodustab uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade tulekut piisavalt puituda. Need puitumata võrsed on külma suhtes eriti tundlikud ja saavad kergesti kahjustada, mis omakorda võib nõrgestada kogu taime ja muuta selle vastuvõtlikumaks talvistele haigustele.
Samuti on oluline tagada, et taim läheks talvele vastu hea tervise juures. Terve ja tugev taim on talvistele stressiteguritele, nagu külm, tuul ja niiskus, palju vastupidavam. Seetõttu tuleks kogu hooaja vältel hoolitseda taime eest, pakkudes talle piisavalt vett ja toitaineid ning hoides eemal haigused ja kahjurid. Sügisel tuleks eemaldada kõik haigustunnustega lehed ja varred, et vältida haigustekitajate talvitumist taimejäänustel.
Sügisene kastmine on samuti oluline osa talveks ettevalmistusest. Kuigi kastmisvajadus sügisel väheneb, ei tohiks lasta mullal enne püsivate külmade saabumist täielikult läbi kuivada. Niiskem muld külmub aeglasemalt ja kaitseb juuri paremini kui kuiv muld. Seetõttu on soovitatav kuiva sügise korral taime enne maa külmumist veel korralikult kasta. See aitab taimel talletada niiskust ja vältida talvist kuivamist, mis on eriti ohtlik igihaljastele taimedele, kuid mõjutab ka püsikuid.
Lõpuks, kasvukoha valik mängib suurt rolli taime talvekindluses. Mets-kassinaeris eelistab päikeselist ja tuulte eest kaitstud kasvukohta. Lagedal ja tuulisel alal on külmakahjustuste oht suurem. Kui taim on istutatud sobivasse kohta, on tema võimalused talve edukaks üleelamiseks juba oluliselt paremad. Istutades tuleks arvestada ka pinnase drenaažiga – seisev vesi ja liigniiskus talvel on juurtele eriti ohtlikud.
Rohkem artikleid sel teemal
Sügisene tagasilõikus
Üks olulisemaid sügisesi hooldustöid mets-kassinaeri puhul on selle tagasilõikamine. Küsimus, kas ja kui palju tagasi lõigata, sõltub sageli aedniku eelistustest ja konkreetsetest tingimustest. Üldiselt on soovitatav lõigata taime maapealsed osad pärast esimeste tugevamate öökülmade saabumist tagasi. Külm on andnud taimele märku puhkeperioodile siirdumisest ja toitained on liikunud vartest ja lehtedest juurtesse.
Tagasilõikamine aitab ennetada haiguste levikut. Vanad varred ja lehed võivad olla pelgupaigaks haigustekitajatele ja kahjurite munadele, mis talvituvad taimejäänustel. Nende eemaldamine ja hävitamine vähendab oluliselt järgmise aasta nakkusohtu. Samuti annab tagasilõikus aiale talveks korrastatuma ja puhtama ilme.
Taimed tuleks tagasi lõigata umbes 10-15 cm kõrgusele maapinnast. Selleks tuleks kasutada teravaid ja puhtaid aiakääre või oksakääre. Liiga madalale lõikamine võib kahjustada taime juurekaelal asuvaid uinuvaid pungi, millest arenevad kevadel uued võrsed. Eemaldatud taimeosad tuleks viia komposti või hävitada, eriti kui neil on olnud märke haigustest, näiteks roostest.
Mõned aednikud eelistavad jätta varred talveks lõikamata. Püstised varred võivad aidata püüda lund, mis on suurepärane looduslik isolatsioonimaterjal, kaitstes taime juuri külma eest. Samuti võivad seemnepead pakkuda talvel toitu lindudele. Kui otsustad jätta taime lõikamata, tuleks see kindlasti tagasi lõigata varakevadel, enne uue kasvu algust, et teha ruumi uutele võrsetele ja eemaldada vana, surnud materjal.
Rohkem artikleid sel teemal
Talvekate ja multšimine
Pärast taime tagasilõikamist on väga oluline samm juurestiku kaitsmine külma eest. See on eriti tähtis külmemates piirkondades, kus lumikate ei ole alati püsiv. Parim viis juurte kaitsmiseks on multšimine. Multšikiht aitab isoleerida mulda, aeglustades selle külmumist ja hoides ära suuri temperatuurikõikumisi, mis võivad juuri kahjustada. Samuti aitab multš säilitada mulla niiskust.
Sobivateks multšimaterjalideks on kuivad puulehed, põhk, kompost, turbamuld või kuuseoksad. Multšikiht peaks olema umbes 10-15 cm paksune ja see tuleks laotada laiali taime ümber, kattes kogu juurte piirkonna. Oluline on mitte kuhjata multši otse vastu taime juurekaela, kuna see võib soodustada niiskuse kogunemist ja mädanike teket. Jäta taime keskosa ümber väike vaba ruum.
Parim aeg multšimiseks on pärast esimeste püsivate külmade saabumist, kui maapind on juba kergelt külmunud. Liiga vara paigaldatud multš võib hoida mulda soojana, lükates edasi taime puhkeperioodile minekut. Samuti võib soe ja niiske multšikiht meelitada ligi närilisi, kes võivad taime juuri kahjustada. Kuuseoksad on eriti hea kattematerjal, kuna need ei vaju tihedalt kokku, lasevad õhku läbi ja hoiavad hästi lund kinni.
Kevadel, kui suurem külmaoht on möödas ja maapind hakkab sulama, tuleks talvekate eemaldada. Multš tuleks ettevaatlikult eemale riisuda, et päike saaks mulda soojendada ja taim saaks alustada kasvu. Kui multš eemaldada liiga hilja, võib see takistada uute võrsete tärkamist ja soodustada haiguste arengut liigniiskes keskkonnas. Komposti või lehemulla võib jätta peenrasse ja segada kergelt mulla sisse, et rikastada seda toitainetega.
Konteinertaimede talvitumine
Konteinerites kasvatatavad mets-kassinaerid on talviste tingimuste suhtes palju haavatavamad kui peenras kasvavad taimed. Konteineris olev väike mullakogus külmub palju kiiremini ja sügavamalt läbi kui avamaa pinnas. See seab taime juured suuremasse ohtu ja nõuab erilisi ettevaatusabinõusid. Konteinertaimede talvitamiseks on mitu erinevat võimalust.
Kõige kindlam meetod on viia konteinerid talveks jahedasse, kuid külmavabasse ruumi. Ideaalseteks kohtadeks on näiteks kelder, garaaž, kuur või külm kasvuhoone. Temperatuur peaks olema stabiilselt null kraadi lähedal, vältides suuri kõikumisi. Ruumi ei pea olema valge, kuna taim on puhkeolekus. Talve jooksul tuleb taime aeg-ajalt kontrollida ja kasta minimaalselt, vaid niipalju, et vältida mulla täielikku läbikuivamist.
Kui sobivat hoiuruumi ei ole, võib proovida konteinereid õues talvitada. Sel juhul tuleb neid külma eest hoolikalt kaitsta. Konteineri võib kaevata maasse, peenrasse või kompostihunnikusse, nii et poti serv jääb maapinnaga tasa. See kasutab ära maapinna soojust ja isoleerivat toimet. Pealt tuleks taim katta kuuseokste või multšiga, nagu ka avamaal kasvavaid taimi.
Teine võimalus on konteineri isoleerimine. Poti võib asetada suuremasse kasti ja täita ümbritseva ruumi isolatsioonimaterjaliga, näiteks kuivade lehtede, põhuhakke, saepuru või isegi mullikilega. Samuti võib poti enda mähkida mitme kihi mullikile, kotiriide või spetsiaalse talvekangaga. Oluline on isoleerida ka poti põhi, asetades selle näiteks paksule penoplastplaadile. Konteiner tuleks paigutada tuulte eest varjatud kohta, näiteks hoone seina äärde.
