Valgus on fotosünteesi, protsessi, mis toidab peaaegu kogu elu Maal, peamine liikumapanev jõud. Oataimede jaoks on piisav päikesevalgus hädavajalik komponent tervislikuks kasvuks, rikkalikuks õitsemiseks ja kvaliteetse saagi moodustamiseks. Olles soojalembesed ja valgust nõudvad kultuurid, sõltub nende arengu kiirus ja saagipotentsiaal otseselt päevase valguse hulgast ja intensiivsusest. Valgusvajaduse mõistmine ja sellega arvestamine kasvukoha valikul on üks esimesi ja olulisemaid samme eduka oakasvatuse planeerimisel.
Oad vajavad kasvamiseks täispäikest, mis tähendab ideaalis vähemalt kuus kuni kaheksa tundi otsest, filtreerimata päikesevalgust päevas. Sellistes tingimustes suudavad taimed toota maksimaalselt energiat, mida nad kasutavad tugevate varte ja lehtede kasvatamiseks, õite moodustamiseks ja kaunade täitmiseks toitvate seemnetega. Kui taimed saavad vähem valgust, kui neile on optimaalne, muutub nende kasv aeglasemaks ja nad jäävad tihti kiduraks.
Valguse puudus, mida tuntakse ka kui etiolatsiooni, väljendub taimede väljavenimises. Taimed kasvatavad pikki, peenikesi ja nõrku varsi, püüdes meeleheitlikult valguse poole sirutuda. Sellised taimed on haprad, kergesti murduvad ja vastuvõtlikumad haigustele ning kahjuritele. Lisaks on nende lehed tavaliselt väiksemad ja kahvatumad, kuna klorofülli tootmine on pärsitud, mis omakorda vähendab fotosünteesi efektiivsust veelgi.
Kõige märgatavamalt mõjutab valgusepuudus aga saagikust. Varjulistes tingimustes kasvanud oataimed toodavad oluliselt vähem õisi ja paljud neist ei viljastu või varisevad enneaegselt. Kaunad, mis siiski arenevad, jäävad sageli väikeseks, on kehvema maitsega ja valmivad aeglasemalt. Seetõttu on päikeselise kasvukoha valimine aias kõige kindlam viis tagada, et oataimed suudavad realiseerida oma täieliku saagipotentsiaali ja premeerida aednikku rikkaliku tasuga.
Valguse roll oa fotosünteesis
Fotosüntees on biokeemiline protsess, mille käigus rohelised taimed, sealhulgas oad, kasutavad päikesevalguse energiat, et muuta süsihappegaas (CO2) ja vesi (H2O) glükoosiks (suhkruks) ja hapnikuks (O2). Glükoos on taime peamine energiaallikas, mida kasutatakse kasvuks, hingamiseks ja varuainete talletamiseks. See protsess toimub taime lehtedes ja teistes rohelistes osades asuvates spetsiaalsetes organellides, mida nimetatakse kloroplastideks, ning selle võtmekomponendiks on roheline pigment klorofüll, mis püüab päikesevalguse energiat.
Rohkem artikleid sel teemal
Valguse intensiivsus mõjutab otseselt fotosünteesi kiirust. Mida rohkem valgust taim saab (kuni teatud küllastuspunktini), seda kiiremini suudab ta toota energiat. Madala valguse tingimustes fotosünteesi kiirus aeglustub, mis tähendab, et taim toodab vähem energiat, kui ta vajab optimaalseks kasvuks ja arenguks. See selgitab, miks varjus kasvanud taimed on sageli nõrgad ja vähese saagikusega – neil lihtsalt ei ole piisavalt “kütust” oma elutegevuse toetamiseks.
Lisaks intensiivsusele on oluline ka valguse spekter ehk värvus. Taimed kasutavad fotosünteesiks peamiselt sinist ja punast valgust, samas kui roheline valgus peegeldatakse tagasi, mis annabki lehtedele nende iseloomuliku värvuse. Päikesevalgus sisaldab kõiki vajalikke lainepikkusi, mistõttu on see parim valgusallikas taimede kasvuks. Kunstliku valguse all taimi kasvatades on oluline kasutada spetsiaalseid taimelampe, mis pakuvad taimedele vajalikku valgusspektrit.
Valgus reguleerib ka paljusid teisi olulisi protsesse taimes peale fotosünteesi, näiteks fototropismi (taime kasvamine valguse suunas) ja fotoperiodismi (taime reaktsioon päeva pikkusele). Fotoperiodism on eriti oluline õitsemise ajastamisel. Kuigi enamik tänapäevaseid oasorte on päevaneutraalsed, mis tähendab, et nad õitsevad sõltumata päeva pikkusest, on mõned vanemad sordid lühi- või pikapäevataimed, mille õitsemine sõltub valguse ja pimeduse perioodide suhtest.
Optimaalne valguse kestus ja intensiivsus
Nagu eelnevalt mainitud, on ubade optimaalseks kasvuks ja arenguks vajalik vähemalt 6–8 tundi otsest päikesevalgust päevas. See tagab, et taimed saavad piisavalt energiat, et toota lopsakat lehestikku, mis omakorda toetab rikkalikku õitsemist ja saagi moodustumist. Mida rohkem päikest taimed saavad, seda parem on üldjuhul nende kasv ja saagikus. Aia kõige päikesepaistelisemad kohad tulekski reserveerida just sellistele valgustnõudvatele kultuuridele nagu oad, tomatid ja paprikad.
Valguse intensiivsus varieerub päeva ja aastaaegade lõikes. Kõige intensiivsem on valgus keskpäeval, kui päike on kõige kõrgemal. Varahommikune ja hilisõhtune päike on vähem intensiivne. Geograafiline asukoht mängib samuti suurt rolli – ekvaatorile lähemal on päikesevalgus intensiivsem kui kõrgematel laiuskraadidel. Meie laiuskraadidel on suvekuudel päevad pikad ja päike piisavalt intensiivne, et tagada ubadele vajalik valgusenergia, eeldusel, et kasvukoht ei ole varjatud.
Kuigi oad armastavad päikest, võib liiga intensiivne päike koos kõrge temperatuuriga põhjustada ka stressi, eriti kui mullas napib niiskust. Keskpäevase kuumuse ajal võivad taimede lehed närbuda, kuna transpiratsiooni kaudu kaotatakse rohkem vett, kui juured suudavad mullast omastada. See on tavaliselt ajutine nähtus ja taimed taastuvad õhtul jaheduse saabudes. Siiski, eriti kuumades kliimades või kuumalainete ajal võib kerge pärastlõunane vari isegi kasulikuks osutuda, kaitstes taimi ülekuumenemise ja päikesepõletuse eest.
Hooaja alguses ja lõpus, kui päike on madalamal ja päevad lühemad, on eriti oluline tagada, et miski ei varjutaks oataimi. Sügisel võib see olla kriitiline tegur, mis määrab, kas hiline saak jõuab enne külmade saabumist valmida. Noorte taimede ettekasvatamisel toas on samuti oluline pakkuda neile võimalikult palju valgust, asetades nad lõunapoolsele aknalauale või kasutades spetsiaalseid taimelampe. Valgusepuudus siseruumides on peamine põhjus, miks ettekasvatatud taimed välja venivad ja nõrgaks jäävad.
Varju mõju saagikusele ja taime arengule
Varjulises kasvukohas peavad oataimed tegema kompromisse, suunates oma piiratud energiaressursid ellujäämiseks vajalike funktsioonide täitmisele. Esimene ja kõige ilmsem tagajärg on etiolatsioon ehk taime väljavenimine. Taimed suunavad energia pikkade ja peenikeste varte kasvatamisse, üritades jõuda valgusküllasemasse kohta. See toimub juurestiku ja lehtede arengu arvelt, mille tulemuseks on nõrk ja ebastabiilne taim, mis ei suuda end ise üleval hoida ja on vastuvõtlikum tuulekahjustustele.
Valgusepuudus mõjutab otseselt lehtede arengut ja funktsiooni. Varjus kasvanud taimede lehed on tavaliselt väiksemad ja kahvatumad, sest klorofülli, fotosünteesiks vajaliku rohelise pigmendi, tootmine on vähenenud. Väiksem lehepind ja madalam klorofülli kontsentratsioon tähendavad, et taim suudab püüda ja kasutada vähem valgusenergiat, mis loob nõiaringi, kus energia tootmine on pidevalt pärsitud. See omakorda viib üldise kasvupeetuseni.
Kõige drastilisemalt mõjutab vari aga taime reproduktiivset arengut ehk õitsemist ja viljumist. Valgus on signaaliks, mis käivitab paljudel taimedel õitsemisprotsessi. Valgusepuuduses võib õitsemine edasi lükkuda või sootuks ära jääda. Kui taimed siiski õitsema hakkavad, on õisi tavaliselt vähem ja need on kehvema kvaliteediga. Lisaks võib taim hakata õisi ja noori kaunaalgmeid maha viskama, kuna tal ei ole piisavalt energiat, et neid toita ja arendada.
Selle tulemusena on varjus kasvanud ubade saak alati oluliselt väiksem ja kehvema kvaliteediga kui päikese käes kasvanud taimedel. Kaunad, mis suudavad areneda, jäävad sageli väikeseks, on kiulised ja nende maitseomadused on kehvemad. Seemned kaunades ei pruugi täielikult välja areneda. Seega, kuigi oataimed võivad varjus ellu jääda ja isegi mõne kauna toota, ei ole tulemus kunagi võrreldav sellega, mida on võimalik saavutada päikeselisel kasvukohal.
Kasvukoha valik lähtuvalt valgustingimustest
Aia planeerimisel on oluline kaardistada päikese liikumine ja tuvastada kõige päikesepaistelisemad alad. Tuleb arvestada hoonete, suurte puude, hekkide ja muude objektidega, mis võivad päeva jooksul varju heita. Kõige rohkem päikest saavad tavaliselt lõunapoolsed ja läänepoolsed aiaosad, mis on vabad kõrgetest takistustest. Just need kohad on ideaalsed ubade ja teiste palju valgust vajavate köögiviljade kasvatamiseks.
Tuleb arvestada, et varjud liiguvad päeva jooksul ja muutuvad hooaja vältel. Suvel, kui päike on kõrgel, on varjud lühemad, kuid kevadel ja sügisel, kui päike on madalamal, heidavad isegi madalamad objektid pikki varje. Seetõttu on oluline jälgida valgustingimusi aias terve päeva vältel, enne kui teha lõplik otsus peenarde asukoha osas. See aitab vältida olukorda, kus hommikul päikeseline koht osutub pärastlõunal täisvarjus olevaks.
Kui aias on ruumi piiratult ja päikeselisi kohti napib, tuleb teha tarku valikuid. Sellisel juhul tuleks eelistada madalakasvulisi põõsasube, mis valmivad kiiremini ja vajavad veidi vähem valgust kui kõrgekasvulised teivasoad. Teivasoad, mis kasvavad kõrgeks, võivad ise hakata varjama teisi, madalamaid taimi, seega tuleks nad paigutada peenra põhjapoolsemasse serva, et nad ei varjutaks teisi kultuure. Samuti võib kaaluda ubade kasvatamist konteinerites, mida saab päeva jooksul päikese liikumisega kaasa liigutada.
Juhul kui aias domineerib poolvari (umbes 4-6 tundi päikest päevas), ei pea ubade kasvatamisest täielikult loobuma, kuid ootused saagi suhtes tuleb seada realistlikuks. Sellistes tingimustes tuleks valida sordid, mis on tuntud oma vastupidavuse ja kohanemisvõime poolest. Kuigi saak ei pruugi olla nii rikkalik kui täispäikeses, on isekasvatatud ubade maitse siiski tasu väärt. Tuleb lihtsalt leppida, et taimede kasv on aeglasem ja saagikus tagasihoidlikum.
