Oad on küllaltki vastupidavad taimed, kuid sarnaselt teistele aiakultuuridele ei ole nad immuunsed haiguste ja kahjurite rünnakutele. Nende probleemide õigeaegne märkamine ja tõhus ennetustöö on eduka ja saagika oakasvatuse lahutamatu osa. Paljud levinumad probleemid on seotud ilmastikutingimuste, eriti liigniiskuse ja soojusega, ning ebaõigete kasvatusvõtetega, nagu liiga tihe istutus või monokultuuri kasvatamine. Integreeritud taimekaitse põhimõtete rakendamine, mis eelistab ennetust ja bioloogilisi tõrjevõtteid keemilistele pestitsiididele, aitab hoida aia tasakaalus ja taimed tervena.
Oahaigused jagunevad peamiselt kolme rühma: seen-, bakter- ja viirushaigused. Seenhaigused, nagu jahukaste, hahkhallitus ja mitmesugused laiksused, on kõige levinumad ning nende arengut soodustab niiske ja soe keskkond. Bakterhaigused, näiteks rasvlaiksus, levivad sageli vihmapiiskade ja mehaaniliste vigastuste kaudu. Viirushaigusi, nagu oamosaiikviirus, kannavad edasi putukad, näiteks lehetäid. Haiguste ennetamisel on võtmetähtsusega õige sordivalik, külvikord, piisav taimede vahekaugus hea õhuringluse tagamiseks ja lehestiku kuivana hoidmine.
Kahjurite seas on ubade peamisteks vaenlasteks lehetäid, oamardikas, öölased ja teod. Lehetäid imevad taimemahla ja võivad edasi kanda viirushaigusi, kogunedes tavaliselt noortele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele. Oamardikas, nii vastne kui ka valmik, närib lehtedesse iseloomulikke auke. Erinevate öölaste röövikud võivad aga kahjustada nii lehti kui ka kaunu. Tigudele ja nälkjatele on eriti meelepärased noored oataimed, mida nad võivad öö jooksul täielikult hävitada.
Efektiivne tõrje algab ennetusest ja regulaarsest taimede vaatlusest. Looduslike vaenlaste, nagu lepatriinude, kiilassilmade ja parasitoidsete herilaste soodustamine aias aitab hoida kahjurite populatsiooni kontrolli all. Mehaanilised tõrjemeetodid, nagu kahjurite käsitsi korjamine või tugeva veejoaga taimedelt maha pesemine, on samuti tõhusad. Viimase abinõuna võib kasutada looduslikke või bioloogilisi pestitsiide, näiteks rohelise seebi lahust või neemõli, vältides laia toimespektriga keemilisi insektitsiide, mis kahjustavad ka kasulikke putukaid.
Levinumad seenhaigused ja nende tõrje
Jahukaste on üks levinumaid seenhaigusi, mis avaldub valge, jahuse kirmena lehtedel, vartel ja kauntadel. See haigus pärsib fotosünteesi, nõrgestab taime ja võib tugeva nakkuse korral oluliselt vähendada saaki. Jahukaste arengut soodustavad soojad päevad ja jahedad, niisked ööd. Tõrjeks ja ennetamiseks on oluline tagada hea õhuringlus taimede vahel, vältida lehtede kastmist ning eemaldada ja hävitada nakatunud taimeosad kohe nende ilmnemisel. Loodusliku tõrjevahendina võib kasutada kaaliumvesinikkarbonaadi või piima ja vee lahuse pritsimist.
Rohkem artikleid sel teemal
Hahkhallitus, mida põhjustab seen Botrytis cinerea, on veel üks niiskete ja jahedate ilmadega seotud haigus. See avaldub hallika, koheva hallituskihina taime erinevatel osadel, eriti õitel ja kauntadel. Nakkus siseneb taime tavaliselt läbi vigastuste või närbunud õite. Ennetamiseks on kriitilise tähtsusega vältida liiga tihedat istutust, tagada hea ventilatsioon ja koristada saaki regulaarselt ja ettevaatlikult, et vältida taimede vigastamist. Nakatunud taimeosad tuleb viivitamatult eemaldada ja hävitada, et takistada haiguse edasist levikut.
Oarooste on seenhaigus, mis tekitab lehtede alumisele küljele väikesi, roostepruune pustuleid, mis hiljem tumenevad. Tugeva nakkuse korral võivad lehed kolletuda ja enneaegselt variseda, mis kurnab taime ja vähendab saagikust. Sarnaselt teistele seenhaigustele soodustab ka rooste levikut püsivalt niiske lehestik. Ennetusmeetmed hõlmavad haiguskindlate sortide kasvatamist, külvikorra järgimist (mitte kasvatada ube samal kohal mitu aastat järjest) ja taimejäänuste hoolikat koristamist peenralt sügisel.
Antraknoos ehk kaunapõletik põhjustab lehtedele, vartele ja eriti kauntele tumedaid, sissevajunud laike, millel on sageli heledam keskosa ja tume äär. Haigus levib seemnetega ja vihmapiiskadega ning võib saagi täielikult hävitada, eriti niisketel ja jahedatel suvedel. Kõige olulisem ennetusmeede on kasutada sertifitseeritud, haigusvaba seemet. Lisaks on oluline vältida peenral töötamist, kui taimed on niisked, kuna see soodustab haigustekitajate levikut taimelt taimele.
Bakteriaalsete ja viirushaiguste ennetamine
Bakterhaigustest on ubadel levinumad rasvlaiksus ja harilik bakterpõletik, mis mõlemad põhjustavad lehtedele vesiseid, hiljem pruuniks või mustaks muutuvaid laike. Laigud on tihti ümbritsetud kollase haloga. Haigused levivad peamiselt seemnete, taimejäänuste ja veepritsmetega. Bakterhaiguste vastu puudub efektiivne ravi, seega on ennetus ainus viis nendega võidelda. Kõige tähtsam on kasutada tervet seemet, praktiseerida vähemalt 3-aastast külvikorda ja vältida taimede niiskena harimist.
Haigustekitajate leviku vähendamiseks on oluline ka õige kastmistehnika. Vihmutite kasutamise asemel tuleks eelistada tilkkastmist või imbvoolikuid, mis suunavad vee otse juurtele ja hoiavad lehestiku kuivana. See vähendab oluliselt nii bakter- kui ka seenhaiguste levikuks vajalikke tingimusi. Samuti tuleks eemaldada ja hävitada kõik nakatunud taimed või taimeosad kohe, kui haigustunnused ilmnevad, et piirata nakkusallikat aias.
Oa harilik mosaiikviirus (Bean Common Mosaic Virus, BCMV) ja oa kollane mosaiikviirus (Bean Yellow Mosaic Virus, BYMV) on levinumad viirushaigused. Need põhjustavad lehtedele heledate ja tumedate roheliste laikude mosaiiki, lehtede kortsuliseks ja väärarenema muutumist ning kasvu kängumist. Viiruste vastu ravi puudub ja nakatunud taimed tuleb hävitada. Peamine levikuviis on lehetäide kaudu, kes kannavad viirust haigetelt taimedelt tervetele.
Viirushaiguste ennetamine keskendub seega kahele peamisele strateegiale: resistentsete sortide kasvatamine ja viirust levitavate putukate, eriti lehetäide, tõrje. Paljud kaasaegsed oasordid on aretatud resistentseks levinumate mosaiikviiruste suhtes, seega tasub seemneid valides seda omadust otsida. Lehetäide populatsiooni kontrolli all hoidmine looduslike vaenlaste soodustamise ja vajadusel looduslike insektitsiidide kasutamisega on teine oluline samm viiruste leviku tõkestamisel.
Peamised kahjurputukad oa kultuuris
Must lehetäi (Aphis fabae) on üks sagedasemaid kahjureid ubadel. Need väikesed putukad kogunevad tihedate kolooniatena noortele võrsetippudele, lehtede alumistele külgedele ja õisikutele, imedes taimemahla. Nende tegevus põhjustab lehtede keerdumist, kasvu pidurdumist ja võib edasi kanda viirushaigusi. Lisaks eritavad lehetäid magusat mesinestet, mis soodustab musta tahmliku seene arengut lehtedel. Tõrjeks võib kasutada tugevat veejuga, lehetäide looduslikke vaenlasi (lepatriinud, kiilassilmad) või rohelise seebi lahuse pritsimist.
Oamardikas (Bruchus rufimanus) on väike mardikas, kelle vastsed arenevad oaseemnete sees, muutes need tarbimiskõlbmatuks. Valmikud munevad oma munad noortele kauntele ning koorunud vastsed uuristavad end kauna seest seemnesse. Kahjustust on väliselt raske märgata enne, kui seemned on valminud ja neis on näha väike ümmargune väljumisava. Tõrje on keeruline ja keskendub ennetusele, näiteks varajaste sortide kasvatamisele ja kiirele saagikoristusele. Seemnete hoidmine sügavkülmas mõne päeva jooksul enne pikaajalist säilitamist hävitab seemnetes olevad vastsed.
Liblikate röövikud, eriti erinevate öölaste (nt kapsaöölane) omad, võivad samuti ubadele kahju teha. Röövikud on öise eluviisiga ja peidavad end päeval mulla sees või lehtede all. Nad toituvad lehtedest, närides neisse ebakorrapäraseid auke, ning mõned liigid võivad tungida ka kaunte sisse ja süüa seemneid. Tõrjeks on oluline regulaarselt taimi kontrollida, otsides röövikuid ja nende tegevuse jälgi. Suuremate isendite käsitsi ära korjamine on tõhus meetod. Vajadusel võib kasutada bioloogilist preparaati Bacillus thuringiensis (Bt), mis on efektiivne ainult liblikaröövikute vastu ja ohutu teistele organismidele.
Nälkjad ja teod on eriti suur probleem niisketel suvedel ja noorte oataimede jaoks. Nad on võimelised lühikese ajaga hävitama terve rea äsja tärganud taimi, närides ära nende varred ja lehed. Nende tõrjeks on mitmeid meetodeid. Aia puhtana hoidmine ja peidukohtade vähendamine on esimene samm. Tõhusad on ka mitmesugused püünised, näiteks õllepüünised. Füüsiliste barjääride, nagu purustatud munakoorte, saepuru või spetsiaalsete vasest teipide paigaldamine ümber peenra või taimede, võib samuti aidata neid eemal hoida.
Integreeritud taimekaitse põhimõtted
Integreeritud taimekaitse (ITK) on laiapõhjaline lähenemine, mis seab esikohale probleemide ennetamise ja kasutab keemilisi pestitsiide alles viimase abinõuna. Esimene ja kõige olulisem samm on ennetus. See hõlmab haigus- ja kahjurikindlate sortide valimist, mis on geneetiliselt vastupidavamad levinud probleemidele. Samuti on kriitilise tähtsusega õige agrotehnika: külvikord, tasakaalustatud väetamine, optimaalne istutustihedus ja õiged kastmisvõtted, mis kõik aitavad kasvatada tugevaid ja terveid taimi, mis on rünnakutele vähem vastuvõtlikud.
Teine ITK nurgakivi on regulaarne seire ja vaatlus. Aias tuleks regulaarselt ringi käia ja taimi hoolikalt uurida, et märgata esimesi haigustunnuseid või kahjurite olemasolu. Varajane avastamine võimaldab sekkuda kiiresti ja kasutada leebemaid tõrjemeetodeid, enne kui probleem muutub ulatuslikuks. See võib tähendada lihtsalt mõne nakatunud lehe eemaldamist või esimese lehetäide koloonia hävitamist sõrmede vahel, mis võib ära hoida suurema puhangu.
Bioloogiliste tõrjemeetodite kasutamine on kolmas oluline komponent. See tähendab looduslike vaenlaste soodustamist ja kasutamist kahjurite populatsiooni kontrollimiseks. Aeda tuleks luua mitmekesine elukeskkond, kasvatades erinevaid õitsvaid taimi, mis meelitavad ligi lepatriinusid, kiilassilmi, sirelasi ja parasitoidseid herilasi, kes kõik toituvad kahjurputukatest. Vajadusel võib kasutada ka spetsiifilisi bioloogilisi pestitsiide, nagu Bacillus thuringiensis röövikute vastu, mis on suunatud kindlale sihtrühmale ja ohutud teistele organismidele.
Keemiliste pestitsiidide kasutamine on ITK süsteemis viimane valik. Kui kõik muud meetodid on ebaõnnestunud ja kahjustus ähvardab ületada majandusliku kahju läve, võib kaaluda pestitsiidi kasutamist. Eelistada tuleks selektiivseid ja vähem püsivaid preparaate, näiteks looduslikel ainetel põhinevaid insektitsiide (neemõli, püretriin) või fungitsiide (väävlipreparaadid). Pritsimisel tuleb rangelt järgida ohutusnõudeid ja ajastada see nii, et kahju tolmeldajatele ja teistele kasulikele putukatele oleks minimaalne, näiteks pritsides hilisõhtul.
Looduslikud ja ennetavad tõrjemeetodid
Külvikord on üks vanimaid ja tõhusamaid ennetusmeetodeid. See tähendab, et samasse sugukonda kuuluvaid taimi ei kasvatata samal maal mitu aastat järjest. Kuna paljud haigustekitajad ja kahjurid on spetsialiseerunud kindlatele taimedele ja talvituvad mullas või taimejäänustel, aitab külvikord nende elutsükli katkestada. Oad on liblikõielised ja neid ei tohiks kasvatada samal kohal sagedamini kui iga kolme-nelja aasta tagant. See annab mullale aega taastuda ja vähendab spetsiifiliste patogeenide kontsentratsiooni.
Segakultuuride kasvatamine (companion planting) on teine kasulik ennetav strateegia. Teatud taimede koos kasvatamine võib kahjureid peletada või kasulikke putukaid ligi meelitada. Näiteks peiulillede lõhn on teadaolevalt peletav paljudele kahjuritele, sealhulgas nematoodidele mullas. Aroomitaimed nagu rosmariin, tüümian või münt võivad samuti aidata kahjureid eemal hoida. Maisi ja ubade koos kasvatamine (“Kolm Õde” süsteem) on klassikaline näide sünergilisest suhtest, kus mais pakub ubadele ronimistuge.
Aia hügieen on haiguste ennetamisel ülioluline. Sügisel pärast saagikoristust tuleks kõik taimejäänused peenralt hoolikalt eemaldada ja kompostida (eeldusel, et need ei olnud tugevalt haigestunud) või hävitada. See vähendab haigustekitajate ja kahjurite talvitumisvõimalusi. Samuti on oluline hoida peenrad ja nende ümbrus umbrohupuhtana, kuna paljud umbrohud võivad olla alternatiivseteks peremeestaimedeks haigustele ja kahjuritele, pakkudes neile varjupaika ja paljunemiskohta.
Tugevate ja tervete taimede kasvatamine on parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu. See algab õigest kasvukoha valikust, mulla ettevalmistusest ja tasakaalustatud toitainetega varustamisest. Taimed, mis kannatavad stressi all (nt veepuudus, toitainete puudus, valguse puudus), on rünnakutele palju vastuvõtlikumad. Seega, pakkudes ubadele optimaalseid kasvutingimusi, anname neile parima võimaluse end ise kaitsta ja seista vastu haiguste ja kahjurite survele.
