Munaja hosta on tuntud ja armastatud kui üks parimaid valikuid aia varjulistesse nurkadesse, kuid mõiste “vari” võib olla petlik ja mitmetähenduslik. Taime edukaks kasvatamiseks on ülioluline mõista selle spetsiifilisi valgusnõudeid ja leida tasakaal, mis tagab lopsaka lehestiku, erksa värvi ja rikkaliku õitsemise. Kuigi hostad on varjutaimed, ei tähenda see, et nad suudaksid edukalt kasvada täielikus pimeduses. Piisav valgus on fotosünteesiks ja taime üldiseks heaoluks hädavajalik. Selles peatükis selgitame lahti munaja hosta valgusvajaduse nüansid, alates ideaalsetest valgustingimustest kuni märkideni, mis viitavad liiga vähesele või liiga suurele valgusele.
Üldiselt eelistab munaja hosta poolvarjulist kasvukohta. See tähendab kohta, mis saab päevas umbes neli kuni kuus tundi otsest päikesevalgust, eelistatavalt hommikul, kui päike ei ole veel nii intensiivne. Hommikupäike annab taimele piisavalt energiat, et toota toitaineid, kuid ei kõrbeta selle õrnu lehti. Keskpäevane ja pärastlõunane päike, eriti suvekuudel, on hostadele liiga tugev ja võib põhjustada lehtede põletust, mis väljendub kuivade, pruunide või valgete laikudena lehtedel.
Valguse hulk, mida hosta vajab, sõltub ka lehtede värvist. Tumedamate, sügavroheliste lehtedega sordid, nagu tüüpiline munaja hosta, taluvad paremini sügavamat varju. Nende lehed sisaldavad rohkem klorofülli, mis võimaldab neil tõhusamalt fotosünteesida ka madalama valguse tingimustes. Seevastu heledamate, kollaste või valgekirjude lehtedega sordid vajavad rohkem valgust, et säilitada oma erksat värvi. Liiga sügavas varjus võivad nende kaunid mustrid muutuda tuhmiks või isegi roheliseks.
Hajutatud valgus või laiguline vari on hostade jaoks ideaalne. Selliseid tingimusi pakuvad tavaliselt kõrgete ja hõredate võradega puud, mis lasevad päikesekiirtel läbi okste filtreeruda. See loob mosaiikse valguse ja varju mustri, mis kaitseb taimi otsese kõrvetava päikese eest, kuid annab neile siiski piisavalt valgust. Hoone põhja- või idakülg on samuti sageli sobiv kasvukoht, pakkudes kaitset kõige intensiivsema päikese eest.
Oluline on jälgida oma taime ja kohandada selle asukohta vastavalt vajadusele. Kui hosta lehed on kahvatud, taim on välja veninud ja õitseb vähe või üldse mitte, on see märk liiga vähesest valgusest. Kui aga lehtede servad on kollased või pruunid ja lehtedele ilmuvad kõrbenud laigud, saab taim tõenäoliselt liiga palju otsest päikest. Parimate tulemuste saavutamiseks on vaja leida just sinu aia tingimustele vastav optimaalne valguse ja varju tasakaal.
Rohkem artikleid sel teemal
Ideaalsete valgustingimuste mõistmine
Aednike jaoks on oluline mõista erinevaid varju tüüpe. “Täisvari” ei tähenda täielikku pimedust. See on tavaliselt ala, mis saab vähem kui neli tundi otsest päikesevalgust päevas, näiteks hoone põhjaküljel või tiheda puuvõra all. Kuigi munaja hosta suudab sellistes tingimustes ellu jääda, on selle kasv tõenäoliselt aeglasem, lehed väiksemad ja õitsemine minimaalne. Parimaks kasvuks vajab see siiski rohkem valgust kui täisvari pakub.
“Poolvari” on termin, mida kasutatakse ala kirjeldamiseks, mis saab neli kuni kuus tundi päikest päevas. See on munaja hosta jaoks kõige ideaalsem tingimus, eriti kui see päike paistab hommikutundidel. Hommikupäike on jahedam ja vähem intensiivne kui pärastlõunane päike, pakkudes piisavalt valgust fotosünteesiks ilma lehti kahjustamata. Pärastlõunane vari kaitseb taime kuumuse ja liigse veekao eest.
“Laiguline” või “filtreeritud vari” on veel üks suurepärane võimalus. Seda tüüpi varju loovad kõrged puud, mille võra laseb valgusel läbi paista, tekitades maapinnale liikuvaid päikeselaike. See on hostade loodusliku kasvukeskkonnaga väga sarnane. Sellised tingimused pakuvad täiuslikku segu valgusest ja kaitsest, võimaldades hostadel kasvada lopsakaks ja terveks. See keskkond hoiab ka pinnase jahedama ja niiskemana.
Valides oma hostale asukohta, jälgi päikese liikumist oma aias terve päeva vältel. Pane tähele, millised alad saavad hommiku-, keskpäeva- ja pärastlõunapäikest. Arvesta ka hooajaliste muutustega – suvel on päike kõrgemal ja intensiivsem kui kevadel või sügisel. Samuti võivad ümbritsevad puud ja põõsad suve jooksul lehtidesse minnes varju hulka oluliselt muuta.
Rohkem artikleid sel teemal
Liiga vähese valguse tunnused
Kuigi hostasid peetakse varjutaimedeks, on neil siiski vaja piisavalt valgust, et ellu jääda ja õitseda. Kui munaja hosta ei saa piisavalt valgust, annab see sellest mitmel moel märku. Üks esimesi märke on aeglane ja loid kasv. Taim võib tunduda kängunud ja selle lehed ei saavuta sordiomast suurust. See on tingitud sellest, et ebapiisava valguse korral on fotosüntees piiratud ja taimel ei ole piisavalt energiat kasvamiseks.
Teine selge märk on lehtede värvi muutus. Kuigi tumerohelised sordid säilitavad oma värvi ka sügavamas varjus, võivad nad muutuda veelgi tumedamaks ja tuhmimaks. Kollaste või kirjuleheliste sortide puhul on efekt märgatavam – nende erksad värvid hakkavad hajuma ja lehed muutuvad ühtlaselt roheliseks. See on taime katse toota rohkem klorofülli, et püüda kinni nii palju vähest valgust kui võimalik.
Välja veninud kasv ehk etiolement on samuti klassikaline valguse puuduse sümptom. Lehevarred võivad muutuda ebaloomulikult pikaks ja peenikeseks, kuna taim “sirutab” end valguse poole. Puhmik võib kaotada oma tiheda ja kompaktse kuju ning muutuda hõredaks ja laialivalguvaks. See on selge märk sellest, et taim on meeleheitlikult paremaid valgustingimusi otsimas.
Lisaks mõjutab valguse puudus tugevalt ka õitsemist. Hosta vajab õiepungade moodustamiseks piisavalt energiat, mida ta saab valgusest. Sügavas varjus kasvav taim võib õitsemise täielikult vahele jätta või toota vaid mõne üksiku ja kidura õievarre. Kui sinu hosta ei õitse, kuigi muud kasvutingimused (vesi, toitained) on täidetud, on kõige tõenäolisem põhjus just valguse puudus.
Liiga suure valguse tunnused
Nii nagu liiga vähe valgust, on ka liiga palju otsest päikesevalgust munaja hostale kahjulik. Kõige ilmsem ja levinum päikesekahjustuse märk on lehtede põletus ehk päikesepõletus. See ilmneb tavaliselt lehtede servadel ja tippudes kuivade, krõbedate ja pruunide või valkjas-kollaste laikudena. Päikesepõletus tekib siis, kui lehed kaotavad vett kiiremini, kui juured suudavad seda asendada, ja intensiivne päike kahjustab lehe kudesid.
Üldine lehtede kollaseks muutumine, mis ei ole seotud toitainepuudusega, on samuti märk liigsest päikesest. Lehed võivad tunduda pleekinud või “pestud”. Mõnikord võivad lehtede keskele tekkida ka kuivad, paberjad laigud. Päikesestressis taim on ka vastuvõtlikum kahjuritele ja haigustele. Intensiivne päike soodustab ka mulla kiiremat kuivamist, mis nõuab sagedasemat kastmist.
Lehtede närbumine keskpäeval on veel üks märk sellest, et taim on stressis. Isegi kui muld on niiske, ei suuda taim kuuma päikese käes piisavalt kiiresti vett transportida, et hoida lehti pringina. Kuigi taim võib õhtul jahedama ilmaga taastuda, on pidev närbumine taimele kurnav ja viitab sellele, et kasvukoht on liiga päikeseline.
Huvitaval kombel võivad mõned siniselehised hosta sordid kaotada liigse päikese käes oma sinaka värvuse. Sinine toon on tegelikult vahajas kate lehe pinnal, mis peegeldab valgust. Intensiivne päike ja vihm võivad selle katte maha kulutada, paljastades all oleva rohelise lehe. Seetõttu on siniste hostade puhul eriti oluline tagada neile varjulisem kasvukoht, et säilitada nende kaunis ja eriline värv.
Asukoha kohandamine ja parandamine
Kui oled tuvastanud, et sinu munaja hosta ei ole optimaalsetes valgustingimustes, on mitmeid viise olukorra parandamiseks. Kõige ilmselgem lahendus on taime ümberistutamine sobivamasse kohta. Parim aeg selleks on varakevadel või sügisel. Vali uus asukoht hoolikalt, jälgides päikese liikumist ja valides koha, mis vastab taime vajadustele – eelistatavalt hommikupäikese ja pärastlõunase varjuga.
Kui ümberistutamine ei ole võimalik või soovitav, saab valgustingimusi muuta ka ümbritseva keskkonna kohandamisega. Kui hosta saab liiga palju päikest, kaalu lähedusse kõrgema taime, põõsa või väikese puu istutamist, mis pakuks talle tulevikus varju. Ajutise lahendusena võib kuumadel suvepäevadel kasutada varjutusvõrku või paigutada taime lähedale mõni suurem potitaim, mis pakuks pärastlõunast varju.
Kui probleemiks on liiga sügav vari, võib olukorda parandada ümbritsevate puude ja põõsaste okste harvendamisega. See laseb rohkem valgust maapinnale jõuda, luues heledama ja laigulisema varju. Mõnikord piisab vaid mõne madalama oksa eemaldamisest, et valguse hulk oluliselt paraneks. See on hea lahendus, kui sa ei soovi taime liigutada, kuid tahad parandada selle kasvutingimusi.
Samuti võib kaaluda lähedalasuvate pindade värvimist heledamaks. Näiteks valgeks värvitud sein või aed peegeldab rohkem valgust ja võib aidata suurendada valguse hulka varjulisemas aianurgas. Kuigi see on kaudne meetod, võib see kombineerituna teiste võtetega anda märgatava tulemuse. Oluline on olla loominguline ja leida lahendused, mis sobivad sinu aia ja taimede spetsiifiliste vajadustega.
