Kellukate perekonna liigid on levinud üle kogu põhjapoolkera ja nende talvekindlus on väga erinev, ulatudes täielikult külmakindlatest mägiliikidest kuni õrnade Vahemere sortideni. Edukas talvitumine sõltub suuresti nii konkreetse sordi geneetilisest vastupidavusest kui ka aedniku poolt loodud tingimustest. Korralik ettevalmistus sügisel, sealhulgas õige tagasilõikus ja vajadusel talvekate, aitab tagada, et need võluvad taimed elavad külma perioodi üle ja rõõmustavad meid taas oma õitega järgmisel hooajal. Oluline on mõista, et talvine liigniiskus on kellukatele sageli ohtlikum kui külm ise.
Enamiku Eestis kasvatatavate püsik-kellukate jaoks on peamine oht talvine niiskus, mitte niivõrd madal temperatuur. Paljud liigid, eriti need, mis pärinevad mägistest piirkondadest, on harjunud lumikatte all kuivas ja külmas talvituma. Vihmased ja lumesulamisperioodidega talved, mis on meie kliimas sagedased, võivad põhjustada juurte mädanemist, kui pinnas ei ole piisavalt hea drenaažiga. Seetõttu on kellukate istutamine kergesse, vett hästi läbilaskvasse ja kergelt kõrgendatud peenrasse parim ettevalmistus edukaks talvitumiseks.
Sügisel, pärast õitsemise lõppu ja enne püsivate külmade saabumist, on soovitatav kellukate maapealsed osad tagasi lõigata. Varred lõigatakse umbes 5-10 cm kõrguselt maapinnast. See aitab vältida haigustekitajate ja kahjurite talvitumist taimejäänustel ning annab peenrale korrektsema ilme. Samas jätavad mõned aednikud varred talveks püsti, kuna need aitavad püüda lund, mis on parim looduslik isolatsioonimaterjal külma vastu.
Pärast tagasilõikamist on kasulik katta taimede juurepiirkond kerge multšikihiga. Selleks sobib kuiv turvas, kompost, puulehed või kuuseoksad. Multšikiht aitab kaitsta juurestikku järskude temperatuurikõikumiste eest ja hoiab ära mulla sügava läbikülmumise. Oluline on, et multš oleks õhuline ega hoiaks endas liigset niiskust. Kevadel, kui maapind on sulanud ja uued võrsed hakkavad ilmuma, tuleb talvekate ettevaatlikult eemaldada.
Erinevate liikide talvekindlus
Kellukate talvekindlus varieerub liigiti märkimisväärselt. Meie aedades levinud liigid nagu karpaadi kellukas (Campanula carpatica), dalmaatsia kellukas (Campanula portenschlagiana) ja kurekell-kellukas (Campanula persicifolia) on üldiselt väga vastupidavad ja talvituvad meie kliimas probleemideta, eeldusel et kasvukoht on hea drenaažiga. Need liigid ei vaja tavaliselt spetsiaalset talvekatet, eriti kui on piisavalt lund.
Rohkem artikleid sel teemal
Mõned kõrgemad ja lopsakamad liigid, näiteks piimjaõieline kellukas (Campanula lactiflora), võivad olla veidi tundlikumad, eriti noores eas. Nende puhul on kerge talvekate soovitatav, eriti lumeta talvede korral. Nende juurestik on lihakam ja seetõttu vastuvõtlikum külmakahjustustele, kui maapind sügavalt läbi külmub. Kuuseoksad on suurepärane valik, kuna need ei vaju tihedalt kokku ja lasevad õhku läbi.
Kaheaastane aedkellukas (Campanula medium) vajab samuti talvel tähelepanu. Esimesel aastal kasvatab taim leheroseti, mis peab talve üle elama, et järgmisel suvel õitseda. Nende jaoks on kõige ohtlikum talvine niiskus, mis võib põhjustada roseti südamiku mädanemist. Hea drenaaž on eluliselt tähtis. Lumeta ja külma talve korral on soovitatav katta leherosett kuuseokstega, mis kaitsevad nii külma kui ka kevadise ereda päikese eest.
Kõige õrnemad on mõned Vahemere piirkonnast pärit liigid, mida meil kasvatatakse pigem suvelilledena või potitaimedena. Näiteks rippuvate õitega Campanula isophylla, mida tuntakse ka betlehema tähena, ei ole meie kliimas talvekindel. See taim tuleb sügisel enne esimesi öökülmi tuua siseruumidesse ja hoida jahedas ning valges kohas kuni kevadeni.
Talvekatte paigaldamine ja eemaldamine
Talvekatte paigaldamisega ei tohiks kiirustada. Seda tuleks teha alles siis, kui maapind on kergelt külmunud ja püsivad miinuskraadid on saabunud. Liiga vara paigaldatud kate võib luua sooja ja niiske keskkonna, mis soodustab seenhaiguste arengut ja võib meelitada ligi hiiri, kes taime juuri närivad. Maapinna kerge külmumine annab taimele signaali, et on aeg täielikult puhkeseisundisse minna.
Rohkem artikleid sel teemal
Kattematerjalina on parimad õhulised ja looduslikud materjalid. Kuivad puulehed (näiteks tammelehed, mis ei lagune kiiresti), kuuseoksad, männiokkad või kuiv turvas on head valikud. Vältida tuleks materjale, mis vajuvad tihedalt kokku ja muutuvad märjaks, näiteks saepuru või niisked lehed. Eesmärk on luua isoleeriv õhukiht, mis kaitseb juuri, mitte taime lämmatada.
Katte paksus sõltub taime tundlikkusest ja talve oletatavast karmusest. Üldjuhul piisab 5-10 cm paksusest kihist. Eriti oluline on katta taime süda ehk kasvupunktide piirkond. Kuuseoksad on eriti head, sest lisaks isolatsioonile aitavad need ka lund kinni hoida, mis on parim võimalik talvekate.
Kevadel on sama oluline eemaldada kate õigel ajal. Seda ei tohiks teha liiga vara, kui on veel tugevate öökülmade oht, kuid ka mitte liiga hilja. Liiga kauaks peale jäetud kate võib põhjustada taime haudumist ja soodustada haiguste arengut. Parim aeg katte eemaldamiseks on pilves ilmaga, kui maapind on sulanud ja uued võrsed hakkavad tärkama. Katet võib eemaldada järk-järgult paari päeva jooksul, et taimed saaksid uute tingimustega harjuda.
Konteinertaimede talvitumine
Konteinerites ja pottides kasvavad kellukad on külma suhtes palju haavatavamad kui avamaal kasvavad taimed. Potis olev mullakogus on väike ja see külmub kiiresti läbi, mis võib kahjustada juuri. Seetõttu vajavad potitaimed talveks erilist hoolt ja kaitset. Kõige lihtsam on viia potid talveks kohta, kus temperatuur püsib stabiilselt nulli lähedal, näiteks jahedasse garaaži, keldrisse või kuuri.
Kui sellist hoiuruumi ei ole, võib potid õue jätta, kuid need tuleb külma eest hoolikalt isoleerida. Üks võimalus on kaevata potid maasse, näiteks tühjaks jäänud köögiviljapeenrasse. Maa isoleerib poti küljed ja põhjast, jättes vaid pealmise osa külmale avatuks, mida saab katta multšiga. See on väga tõhus meetod, mis jäljendab avamaa tingimusi.
Teine võimalus on koondada potid kokku hoone seina äärde, eelistatult tuulevaiksesse kohta. Seejärel saab potid ümbritseda isolatsioonimaterjaliga, näiteks mullikile, pakasekanga, põhukottide või kuivade lehtedega täidetud kottidega. Oluline on isoleerida potid ka altpoolt, asetades need näiteks paksule penoplastplaadile. Pealt võib taimi katta kuuseokstega.
Talvel tuleb aeg-ajalt kontrollida ka potitaimede niiskustaset. Kuigi veevajadus on minimaalne, ei tohiks muld täielikult läbi kuivada, eriti kui potid asuvad katuse all, kuhu sademed ei ulatu. Väga kuiva ja päikesepaistelise talveilmaga võib olla vajalik mulda kergelt niisutada. Liigne niiskus on aga veelgi ohtlikum, seega peab olema tagatud, et liigne vesi saaks potist välja voolata.
