Selleks, et sidrunpelargoon saaks pakkuda meile oma täit ilu – lopsakat lehestikku, meeldivat aroomi ja kauneid õisi –, vajab ta lisaks valgusele ja veele ka tasakaalustatud toitumist. Toitained, mida taim mullast omastab, on tema elutegevuse, kasvu ja arengu aluseks. Kuna potis kasvavate taimede mullavaru on piiratud ja toitained ammenduvad ajapikku, on regulaarne väetamine hädavajalik. Õige väetamine tagab taimele kõik vajalikud makro- ja mikroelemendid, tugevdab tema vastupanuvõimet haigustele ning soodustab rikkalikku õitsemist. Selles peatükis süveneme sidrunpelargooni toitainevajaduse üksikasjadesse ja anname praktilisi nõuandeid õigeks väetamiseks.
Sidrunpelargooni väetamisvajadus on kõige suurem aktiivsel kasvuperioodil, mis kestab kevadest sügiseni. Sel ajal toimub intensiivne lehtede, varte ja õite areng, mis nõuab ohtralt energiat ja toitaineid. Väetamist tuleks alustada varakevadel, kui taim näitab esimesi märke uuest kasvust, ja jätkata regulaarselt kuni sügise keskpaigani. Üldjuhul piisab väetamisest iga kahe kuni nelja nädala tagant, kuid täpne sagedus sõltub kasutatava väetise tüübist ja kontsentratsioonist. Alati on oluline järgida väetisepakendil olevaid juhiseid, et vältida nii ala- kui ka üleväetamist.
Väetise valikul on oluline pöörata tähelepanu selle koostisele. Sidrunpelargoonidele sobivad hästi tasakaalustatud vedelväetised, mis on mõeldud õitsvatele toataimedele või spetsiaalselt pelargoonidele. Need väetised sisaldavad optimaalses vahekorras kolme peamist makroelementi: lämmastikku (N), fosforit (P) ja kaaliumi (K). Lämmastik on oluline rohelise lehemassi kasvatamiseks, fosfor soodustab juurestiku arengut ja õitsemist ning kaalium tugevdab taime üldist tervist ja vastupidavust. Lisaks makroelementidele peaks kvaliteetne väetis sisaldama ka olulisi mikroelemente nagu raud, magneesium, vask ja tsink, mis on taime elutegevuseks samuti hädavajalikud.
Enne väetamist on oluline veenduda, et taime muld on niiske. Väetise andmine kuivale mullale võib põhjustada juurte põletust ja kahjustada taime tõsiselt. Seetõttu on soovitatav taim enne väetamist kasta puhta veega ja seejärel anda väetiselahus. Vedelväetised segatakse tavaliselt kastmisveega vastavalt pakendil olevale juhendile. On olemas ka pikaajalise toimega väetisepulki või -graanuleid, mis asetatakse mulda ja vabastavad toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul. Need on mugav lahendus, kuid pakuvad vähem kontrolli toitainete vabanemise üle.
Sügisel, kui päevad lühenevad ja temperatuurid langevad, hakkab taime kasv aeglustuma. See on märk sellest, et on aeg väetamist vähendada. Oktoobrist kuni veebruarini, talvisel puhkeperioodil, tuleks väetamine täielikult lõpetada. Taim puhkab ja ei vaja lisatoitaineid. Väetamine talvel võib isegi kahju teha, sundides taime kasvatama nõrku ja väljaveninud võrseid, mis on vastuvõtlikud kahjuritele ja haigustele. Väetamisega alustatakse uuesti varakevadel, kui taim taas aktiivselt kasvama hakkab.
Rohkem artikleid sel teemal
Olulised toitained ja nende roll
Sidrunpelargooni tervise ja kasvu tagamiseks on oluline mõista peamiste toitainete rolli. Nagu mainitud, on kolm kõige olulisemat makroelementi lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Nende elementide suhe väetises (NPK-suhe) on tavaliselt märgitud pakendile. Tasakaalustatud väetis, näiteks suhtega 20-20-20, sobib hästi üldiseks kasvuperioodiks. See tagab, et taim saab kõiki kolme elementi võrdsetes osades, toetades nii lehtede, juurte kui ka varte arengut.
Lämmastik on peamiselt vastutav lehtede ja varte kasvu eest. See on klorofülli, rohelise pigmendi, oluline koostisosa, mis on vajalik fotosünteesiks. Lämmastikupuuduse korral muutuvad alumised lehed kollaseks ja taime kasv aeglustub. Liigne lämmastik seevastu soodustab lopsakat lehekasvu, kuid pärsib õitsemist. Seega on oluline leida õige tasakaal, eriti kui soovid nautida rikkalikku õiteilu.
Fosfor mängib keskset rolli energia ülekandmisel taimes, juurestiku arengus ja õite ning seemnete moodustumisel. Fosforipuudus võib väljenduda kiduras kasvus, nõrgas juurestikus ja väheses õitsemises. Lehed võivad omandada lillaka või punaka tooni. Õitsemise soodustamiseks võib kasutada kõrgema fosforisisaldusega väetist, näiteks suhtega 15-30-15. Selline väetis annab taimele lisajõudu õienuppude moodustamiseks.
Kaalium on tuntud kui “kvaliteedielement”. See reguleerib vee liikumist taimes, tugevdab rakuseinu ning suurendab taime vastupanuvõimet põua, haiguste ja kahjurite suhtes. Kaaliumipuuduse korral võivad lehtede servad muutuda kollaseks või pruuniks ja taim võib olla vastuvõtlikum stressile. Piisav kaaliumitase tagab, et taim on tugev, terve ja suudab paremini toime tulla ebasoodsate kasvutingimustega.
Rohkem artikleid sel teemal
Looduslikud ja sünteetilised väetised
Aednikel on valida looduslike (orgaaniliste) ja sünteetiliste (mineraalsete) väetiste vahel. Mõlemal tüübil on oma eelised ja puudused. Sünteetilised väetised on keemiliselt toodetud ja sisaldavad toitaineid täpselt kindlaksmääratud kontsentratsioonides. Need on kiire toimega, kuna toitained on taimedele koheselt kättesaadavas vormis. See muudab nad heaks valikuks toitainepuuduse kiireks leevendamiseks. Samas on sünteetiliste väetistega suurem oht üleväetamiseks, mis võib kahjustada juuri ja mullaelustikku.
Looduslikud väetised on valmistatud orgaanilistest allikatest, nagu kompost, sõnnik, merevetikad või kondijahu. Need vabastavad toitaineid aeglaselt, kuna mulla mikroorganismid peavad need esmalt lagundama taimedele omastatavasse vormi. See protsess parandab mulla struktuuri, suurendab selle vee hoidmise võimet ja toetab kasulikku mullaelustikku. Orgaaniliste väetistega on üleväetamise oht väiksem. Nende toime on aga aeglasem ja toitainete täpne sisaldus võib varieeruda.
Sidrunpelargooni jaoks võib kasutada mõlemat tüüpi väetisi. Hea lähenemine on kombineerida mõlemat. Näiteks võib istutamisel segada mulda aeglaselt vabanevat orgaanilist väetist, nagu komposti, mis parandab mulla üldist tervist. Aktiivsel kasvuperioodil võib lisaks kasutada sünteetilist vedelväetist, et anda taimele kiiresti kättesaadavaid toitaineid ja soodustada õitsemist. See kombinatsioon tagab nii pikaajalise mulla viljakuse kui ka taime hetkevajaduste rahuldamise.
Kodustest vahenditest võib väetisena kasutada näiteks jahtunud kohvipaksu (mõõdukalt, kuna see on happeline) või banaanikoore leotist (rikas kaaliumi poolest). Need on head looduslikud alternatiivid, kuid nende toitainete sisaldus ei ole nii kontsentreeritud ega tasakaalustatud kui spetsiaalsetel väetistel. Seetõttu sobivad need pigem lisandiks, mitte peamiseks toitainete allikaks.
Üle- ja alaväetamise tunnused
Nii nagu kastmise puhul, on ka väetamisel oluline leida õige tasakaal. Nii üle- kui ka alaväetamine võib taimele kahjulik olla. Alaväetamise ehk toitainepuuduse kõige levinumad tunnused on aeglane või kidur kasv, kahvatud või kollakad lehed (eriti alumised), vähene õitsemine ja üldine nõrk väljanägemine. Spetsiifilised sümptomid sõltuvad sellest, millisest toitainest on puudus. Näiteks lämmastikupuudus põhjustab üldist kolletumist, rauapuudus aga noorte lehtede kolletumist, kusjuures leherood jäävad roheliseks.
Üleväetamine on sageli ohtlikum kui alaväetamine. Liiga suur väetisekontsentratsioon võib “põletada” taime juuri, mis takistab vee ja toitainete omastamist. Selle tagajärjeks on närbumine, kuigi muld võib olla niiske. Teised üleväetamise tunnused on lehtede otste ja servade pruuniks muutumine ja kuivamine. Mulla pinnale võib tekkida valge soolade kiht. Liigne lämmastik, nagu mainitud, võib põhjustada lopsakat lehekasvu, kuid õitsemine jääb ära.
Kui kahtlustad üleväetamist, tuleks väetamine koheselt lõpetada. Probleemi leevendamiseks võib proovida mulda läbi loputada. Selleks aseta pott kraanikaussi ja lase toasooja veega aeglaselt ja põhjalikult läbi voolata umbes 10-15 minuti jooksul. See aitab liigsed soolad mullast välja uhtuda. Pärast loputamist lase potil korralikult nõrguda ja ära kasta enne, kui muld on taas kuiv. Väetamisega võib uuesti alustada alles mitme nädala pärast, kasutades lahjemat lahust.
Parim viis väetamisprobleemide vältimiseks on järgida “vähem on rohkem” põhimõtet. Kui oled kahtluse korral, on alati turvalisem kasutada veidi lahjemat väetiselahust kui pakendil soovitatud. Regulaarne, kuid mõõdukas väetamine aktiivsel kasvuperioodil tagab, et su sidrunpelargoon saab kõik vajalikud toitained ilma üleväetamise riskita, püsides terve ja elujõuline.
Väetamine spetsiifilistes olukordades
Väetamisvajadus võib erineda ka sõltuvalt taime elutsükli faasist või seisundist. Näiteks noored taimed ja äsja juurdunud pistikud ei vaja esialgu tugevat väetamist. Nende juurestik on alles arenemisjärgus ja liiga kange väetis võib seda kahjustada. Väetamisega tuleks alustada alles siis, kui noor taim on korralikult kasvama hakanud, kasutades esialgu poole lahjemat lahust kui täiskasvanud taime puhul.
Pärast ümberistutamist tuleks samuti väetamisega oodata. Värske potimuld sisaldab tavaliselt piisavalt toitaineid esimeseks 4–6 nädalaks. Anna taimele aega uues mullas kohaneda ja juurduda enne, kui hakkad lisatoitaineid andma. Liiga varajane väetamine võib stressis taimele lisakoormust tekitada ja juurte arengut pärssida.
Kui taim on haige või kahjurite rünnaku all, ei ole samuti hea mõte teda väetada. Haige taim ei suuda toitaineid efektiivselt omastada ja väetamine võib tema seisundit hoopis halvendada. Keskendu esmalt probleemi lahendamisele – ravi haigust või tõrju kahjureid. Väetamisega võib jätkata alles siis, kui taim on taastunud ja näitab taas märke tervislikust kasvust.
Õitsemise soodustamiseks võib kasvuperioodi keskel üle minna kõrgema fosfori- ja kaaliumisisaldusega väetisele. See annab taimele vajaliku tõuke rikkalikumaks ja pikaajalisemaks õitsemiseks. Siiski on oluline mitte unustada ka lämmastikku, sest terve lehestik on samuti oluline taime üldise heaolu ja fotosünteesi jaoks. Tasakaalustatud lähenemine on alati parim.
