Võsaülane on meie kliimas täielikult külmakindel ja looduses talvitub ta edukalt ka kõige karmimatel talvedel ilma igasuguse kõrvalise abita. Tema vastupidavuse saladus peitub maa-aluses risoomis, mis on hästi kohastunud taluma madalaid temperatuure. Looduses kaitseb risoome paksu lumevaiba alla kogunenud lehekõdu, mis toimib isolatsioonikihina, hoides ära pinnase liigse läbikülmumise ja temperatuuri järsud kõikumised. Aias kasvatades on meie peamine ülesanne jäljendada neid looduslikke tingimusi, et tagada taimele turvaline ja stressivaba talvitumine ning valmistada ta ette rikkalikuks kevadiseks õitsemiseks.
Kuigi võsaülane on iseenesest vastupidav, on mõned tegurid, mis võivad tema talvitumist ohustada. Üks suurimaid ohte on lumeta talv koos tugevate külmadega. Lumevaip on parim looduslik isolaator, mis kaitseb maapinda sügava läbikülmumise eest. Kui lund ei ole, võib külm tungida sügavale pinnasesse ja kahjustada pindmisi risoome. Samuti on ohtlikud talvised ja varakevadised sulailmad, millele järgnevad taas krõbedad külmad, kuna see võib risoomid “ära petta” ja enneaegselt kasvama meelitada.
Teine oluline riskitegur on liigniiskus talvisel perioodil. Halva drenaažiga kasvukohas võib seisev vesi, mis tekib sügisvihmadest või talvisest sulast, põhjustada risoomide hapnikupuudust ja mädanemist. Külm ja niiskus koos on risoomidele palju ohtlikum kui kuiv külm. Seetõttu on sügisel oluline veenduda, et liigne vesi pääseb kasvukohalt vabalt ära voolama.
Sügisene ettevalmistus mängib talvitumise edukuses olulist rolli. Kõige tähtsam on lasta taimel oma elutsükkel rahulikult lõpetada. Pärast õitsemist ja lehtede kolletumist ei tohi maapealseid osi ära lõigata, vaid lasta neil täielikult närbuda. Selle protsessi käigus transporditakse kõik väärtuslikud toitained lehtedest risoomi, kus neid talletatakse järgmise kevade energiavaruna. Lehtede enneaegne eemaldamine nõrgestab taime ja vähendab tema talvekindlust.
Lõpetuseks, noored ja värskelt istutatud taimed on talveõrnemad kui vanad ja hästi juurdunud kolooniad. Esimesel aastal pärast istutamist on eriti oluline pakkuda taimedele täiendavat talvekaitset, et tagada nende edukas kohanemine ja juurdumine. See lihtne ettevaatusabinõu aitab luua tugeva ja terve taime, mis tulevikus enam erilist talvehooldust ei vaja.
Rohkem artikleid sel teemal
Sügisene ettevalmistus ja multšimine
Kõige olulisem samm võsaülase talveks ettevalmistamisel on kasvukoha katmine loodusliku multšiga. Parim ja kõige loomulikum materjal selleks on puudelt langevad lehed. Ära riisu sügisel lehti võsaülaste kasvukohalt ära. Lase neil moodustada paks ja kohev kiht, mis jäljendab metsaalust keskkonda. See lehevaip toimib suurepärase isolatsioonina, kaitstes risoome külma ja tuule eest ning hoides ära pinnase sügava läbikülmumise.
Lisaks isolatsioonile on lehemultšil ka teisi eeliseid. See aitab säilitada mullas ühtlast niiskustaset, vältides nii liigset kuivamist kui ka liigniiskust. Lagunedes rikastab see mulda aeglaselt orgaanilise aine ja toitainetega, parandades mulla struktuuri ja viljakust. See on lihtne, kulutõhus ja äärmiselt tõhus viis hoolitseda oma taimede eest ja tagada neile parimad võimalikud talvitumistingimused.
Kui sinu aias ei ole piisavalt lehtpuid, võid kasutada multšimiseks ka muid orgaanilisi materjale. Väga hästi sobib kompost, mis pakub lisaks kaitsele ka väärtuslikke toitaineid. Samuti võib kasutada kuiva turvast, männiokkaid või peenestatud koorepuru. Oluline on, et multšikiht oleks piisavalt paks (umbes 5-10 cm) ja õhuline, et see ei muutuks märjaks ja raskeks massiks, mis takistab õhu liikumist.
Multšimine tuleks ette võtta pärast esimeste öökülmade saabumist, kuid enne püsiva pakase tulekut. See annab mullale aega jahtuda, kuid kaitseb seda sügavama läbikülmumise eest. Kevadel, kui lumi on sulanud ja maapind hakkab soojenema, võib paksema multšikihi ettevaatlikult eemaldada või laiali hajutada, et soe päike pääseks paremini mulda soojendama ja noored võrsed saaksid takistamatult tärgata.
Rohkem artikleid sel teemal
Drenaaži olulisus talvel
Hea drenaaž on võsaülase eduka talvitumise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Talvine liigniiskus on risoomidele sageli ohtlikum kui pakane. Kui vesi jääb pinnasele seisma, täituvad mullapoorid veega, tõrjudes välja hapniku. Hapnikupuuduses hakkavad risoomid lämbuma ja mädanema, mis viib taime hukkumiseni. See oht on eriti suur rasketel savimuldadel, mis hoiavad vett kinni.
Enne talve tulekut vaata oma aed kriitilise pilguga üle. Veendu, et võsaülaste kasvukoht ei asuks lohus, kuhu koguneb vihma- ja sulavesi. Kui ala on liigniiske, kaalu selle ümbruse pinnase tõstmist või väikeste drenaažikraavide rajamist, et juhtida liigne vesi eemale. Mõnikord piisab ka sellest, kui sügisel kobestada taime ümber olevat pinnast aiahargiga, et parandada selle vee läbilaskvust.
Kui alles planeerid võsaülaste istutusala, vali selleks koht, kus on loomulik kalle. Juba istutamise käigus saad drenaaži oluliselt parandada, segades olemasoleva mulla hulka jämedat liiva, peenikest kruusa ja ohtralt orgaanilist materjali, näiteks komposti või koorepuru. See muudab mulla struktuuri kobedamaks ja õhulisemaks, tagades, et liigne vesi pääseb kiiresti sügavamatesse kihtidesse.
Talvised sulad võivad olla petlikud. Päeval sulanud lumi ja jää võivad öösel uuesti külmuda, moodustades maapinnale jääkooriku. See jääkiht takistab õhuvahetust ja võib samuti põhjustada risoomide lämbumist. Kui märkad oma võsaülaste peenral paksu jääkihti, võid selle ettevaatlikult purustada, et õhk pääseks taas mulda. Hea drenaaž ja õhuline multšikiht aitavad ka seda probleemi ennetada.
Konteineris kasvavate taimede talvitamine
Konteineris või potis kasvatatavad võsaülased on talviste tingimuste suhtes oluliselt haavatavamad kui avamaal kasvavad taimed. Konteineris olev väike mullakogus külmub palju kiiremini ja sügavamalt läbi kui maapind. See võib põhjustada risoomide täielikku läbikülmumist ja hävimist. Seetõttu vajavad konteinertaimed kindlasti täiendavat kaitset.
Kõige kindlam meetod on kaevata konteiner koos taimega sügisel maasse. Vali aias mõni varjulisem ja kaitstud koht, kaeva sobiva suurusega auk ja aseta pott sinna nii, et poti serv jääb maapinnaga tasa. Kata pott ja selle ümbrus paksu lehe- või multšikihiga. Maapind pakub potis olevale mullale stabiilsema temperatuuri ja kaitseb seda sügava läbikülmumise eest.
Teine võimalus on viia konteiner talvituma jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks keldrisse, garaaži või kuuri. Temperatuur peaks olema stabiilselt nulli lähedal, ideaalis +1 kuni +5 kraadi. Oluline on, et ruum oleks pime, et taimed ei hakkaks enneaegselt kasvama. Talve jooksul tuleb mulda aeg-ajalt kontrollida ja vajadusel väga kergelt niisutada, et see täielikult läbi ei kuivaks.
Kui poti maasse kaevamine või siseruumidesse viimine ei ole võimalik, tuleb see hoolikalt soojustada. Mässi pott mitme kihi mullikile, külmakaitsekanga või vana teki sisse. Aseta konteiner maapinna asemel puitplaadile või penoplastile, et isoleerida see külma maapinna eest. Vali taimele võimalikult tuulevaikne ja kaitstud asukoht, näiteks hoone seina ääres. Kata mulla pind paksu multšikihiga, et kaitsta risoome ülaltpoolt tuleva külma eest.
