Kuldkollase rebasheina ehk beedensi päikeseline iseloom ei peegeldu ainult tema säravkollastes õites, vaid ka tema suures armastuses valguse vastu. Päritolumaal Mehhikos on ta harjunud kasvama täispäikese käes ning seetõo on valguse kättesaadavus üks olulisemaid tegureid tema edukaks kasvatamiseks ka meie kliimas. Mida rohkem päikesevalgust beedens saab, seda rikkalikumalt, tihedamalt ja kauem ta õitseb. Valgus on hädavajalik fotosünteesiks, protsessiks, mille käigus taim toodab endale eluks vajalikku energiat, ning see mõjutab otseselt nii taime kasvu, välimust kui ka õite arvu.
Fotosünteesi käigus muudavad taimed päikesevalguse energia, vee ja süsihappegaasi abil glükoosiks ehk suhkruks, mis on nende peamine toiduallikas. Piisava valguse olemasolul on see protsess efektiivne, taim kasvab jõudsalt, on tugeva ja kompaktse kasvukujuga ning moodustab ohtralt õienuppe. Valgusepuuduses aga venib taim välja, otsides meeleheitlikult valgusallikat. Varred muutuvad pikaks, peenikeseks ja nõrgaks, lehtede vahed venivad pikaks ning taim näeb välja hõre ja väljaveninud. Sellist nähtust nimetatakse etiolementiks.
Lisaks kasvu mõjutamisele on valgusel otsene roll ka õitsemise stimuleerimisel. Beedens on nn pika päeva taim, mis tähendab, et ta vajab õitsemiseks pikka valget aega. Just seetõttu on tema õitsemise tippaeg meie suvekuudel, kui päevad on kõige pikemad. Varjulises kasvukohas võib taim küll kasvatada lehti, kuid õitsemine jääb kas väga tagasihoidlikuks või puudub sootuks. Õied, mis siiski tekivad, on kahvatumad ja väiksemad kui päikese käes kasvanud taimedel.
Seega, kui soovid nautida beedensi tõelist ilu ja õitemerd, on esmatähtis leida talle aias või rõdul kõige päikesepaistelisem koht. Ideaalne on kasvukoht, kuhu paistab päike vähemalt kuus kuni kaheksa tundi päevas. Sellised kohad on tavaliselt lõuna- või läänesuunalised rõdud, terrassid ja peenrad. Kuigi taim lepib ka kerge poolvarjuga, tuleb arvestada, et see peegeldub paratamatult õite arvus.
Ideaalne kasvukoht
Parima võimaliku kasvukoha leidmine on kuldkollase rebasheina puhul pool võitu. Nagu öeldud, on ideaalne paik täispäikeseline. Lõunapoolne rõdu või terrass, mis on päikesele avatud suurema osa päevast, on selle taime jaoks paradiis. Ka läänekaarde avanev kasvukoht, kuhu paistab intensiivne pärastlõunapäike, sobib suurepäraselt. Idapoolsel rõdul, kuhu paistab vaid hommikupäike, võib õitsemine jääda tagasihoidlikumaks, kuid on siiski võimalik.
Rohkem artikleid sel teemal
Põhjasuunaline kasvukoht, kuhu otsene päike peaaegu ei paistagi, beedensile ei sobi. Sealne valguse hulk on taime jaoks ebapiisav, mistõttu ta ei hakka korralikult õitsema ja venib välja. Lisaks päikesevalgusele armastab beedens ka soojust. Päikesepaisteline ja tuulte eest kaitstud nurgake on seega parim valik. Tuulepealses kohas kuivab muld kiiremini ja taim võib saada kahjustada.
Kui kasvatad beedensit peenras, vali samuti kõige päikeselisem ala. Ta sobib suurepäraselt peenra servadesse, kiviktaimlasse või teiste päikest armastavate suvelillede, näiteks peiulillede, gasaaniate ja portulakide kõrvale. Kombineerides teda teiste taimedega, jälgi, et kõrgemad naabrid ei hakkaks talle varju heitma. Beedens jääb tavaliselt madalaks ja laiavaks, mistõttu sobib ta hästi peenra esiplaanile.
Rõdukastides ja amplites kasvatades on päikeselise koha leidmine tavaliselt lihtsam. Ampli saab riputada just sinna, kuhu päike kõige rohkem paistab. Oluline on aga meeles pidada, et täispäikese käes kuumenevad anumad kiiresti ja muld kuivab läbi. Seetõttu nõuab päikeselises kohas kasvav taim regulaarset ja hoolikat kastmist, eriti kuumadel suvepäevadel.
Valguse mõju taime arengule
Valguse intensiivsus ja kestus mõjutavad beedensi arengu erinevaid etappe. Seemnete idanemisel ei ole valgus otseselt vajalik, kuid kohe pärast tärkamist on noortel seemikutel vaja piisavalt valgust, et kasvada tugevaks ja kompaktseks. Valgusepuuduses venivad noored taimed kiiresti välja, muutuvad nõrgaks ja on vastuvõtlikud tõusmepõletikule. Seetõttu tuleks ettekasvatatavaid taimi hoida võimalikult valges kohas, näiteks lõunapoolsel aknalaual, või kasutada lisavalgustuseks taimelampe.
Rohkem artikleid sel teemal
Vegetatiivse kasvu faasis, mil taim kasvatab lehti ja varsi, on valgus oluline tugeva ja harunenud võrestiku loomiseks. Piisavas valguses kasvab taim tihedaks ja kompaktseks puhmikuks, mis on hea eeldus rikkalikuks õitsemiseks. Varjus kasvav taim suunab oma energia peamiselt varte pikkusesse kasvatamisele, et jõuda valguseni, ning lehestik jääb hõredaks.
Generatiivsesse faasi ehk õitsemise faasi sisenemiseks vajab beedens, nagu mainitud, pikka päeva. Valgus annab taimele signaali, et on õige aeg hakata õitsema ja seemneid moodustama. Mida intensiivsem ja pikaajalisem on valgus, seda rohkem õienuppe taim moodustab. Seetõttu ongi beedensi õitsemine kõige rikkalikum just kesksuvel.
Sügisel, kui päevad lühenevad ja valguse intensiivsus väheneb, hakkab ka õitsemine järk-järgult raugema. Taim hakkab valmistuma puhkeperioodiks. Kui otsustad taime üle talve hoida, on ka talvisel puhkeperioodil oluline tagada talle võimalikult valge kasvukoht, et vältida tema väljavenimist ja kurnamist.
Mida teha valguse puudumisel?
Mitte kõigil ei ole ideaalset lõunapoolset rõdu või päikeseküllast aeda. Kui sinu kasvukoht on pigem poolvarjuline, ei pea sa beedensi kasvatamisest siiski täielikult loobuma, kuid tuleb arvestada mõningate eripäradega. Poolvarjulises kohas, kuhu paistab päike näiteks 3-5 tundi päevas, jääb õitsemine kindlasti tagasihoidlikumaks kui täispäikeses.
Selleks, et ka poolvarjus kasvav taim näeks hea välja, on oluline teda regulaarselt tagasi näpistada või kärpida. See soodustab harunemist ja aitab vältida taime väljavenimist. Samuti aitab see hoida taime kuju kompaktsemana. Väetamisega tuleks olla ettevaatlikum. Liiga lämmastikurikas väetis soodustab lehtede kasvu, mis valgusepuuduses niigi domineerib õitsemise üle.
Üks võimalus valguse hulga suurendamiseks on kasutada heledaid seinu, müüre või sillutist, mis peegeldavad päikesevalgust tagasi taimele. Ka valgete või heledate lillepottide kasutamine aitab vältida juurte ülekuumenemist. Kui võimalik, proovi taime päeva jooksul liigutada, et püüda kinni maksimaalne hulk päikest.
Kui loomulikku valgust on tõesti vähe, kuid soov beedensit kasvatada on suur, võib kaaluda taimelampide kasutamist. Tänapäevased LED-taimelambid on energiasäästlikud ja pakuvad taimedele just seda valgusspektrit, mida nad vajavad kasvuks ja õitsemiseks. See on hea lahendus näiteks taimede ettekasvatamisel või talvitumisel.
Liigse valguse ja kuumuse mõju
Kuigi kuldkollane rebashein armastab päikest, võib ka liiga intensiivne ja kõrvetav päike talle probleeme tekitada, eriti kui sellega kaasneb veepuudus. Kõige kuumematel suvepäevadel, kui temperatuur tõuseb üle 30 kraadi, võib taim keskpäevatundidel kannatada kuumastressi all. See väljendub lehtede närbumises, isegi kui muld on niiske. Taim lihtsalt ei suuda aurumise vastu piisavalt kiiresti vett imada.
Sellises olukorras aitab, kui pakkuda taimele keskpäevase kõige intensiivsema päikese eest kerget varju. Näiteks võib kasutada varjutuskangast või paigutada kõrgemaid taimi tema kõrvale päikesevarjuks. Samuti on ülioluline tagada piisav ja regulaarne kastmine, et muld ei kuivaks läbi. Parem on kasta hommikul vara, et taim saaks end enne kuuma päeva algust veega varustada.
Päikesepõletus on veel üks oht, mis varitseb eriti taimi, mida ei ole korralikult karastatud. Kui toas kasvanud taim viiakse otse ereda päikese kätte, võivad tema lehed saada päikesepõletuse, mis avaldub valgete või pruunide laikudena. Need kahjustatud leheosad ei taastu. Selle vältimiseks tuleb taimi alati järk-järgult välistingimustega harjutada.
Samuti tuleb arvestada, et tumedates pottides ja rõdukastides võib muld ja juurestik päikese käes üle kuumeneda, mis kahjustab juuri ja takistab nende normaalset funktsioneerimist. Heledamate pottide kasutamine aitab seda probleemi leevendada. Ka mulla pinna multšimine aitab hoida juuri jahedamana ja vähendab vee aurustumist.
