Kuldkollane rebashein ehk beedens, mis on oma päritolumaal Mehhikos mitmeaastane taim, ei talu meie kliima karme talvi ja külmakraade. Seetõttu kasvatatakse teda meil enamasti üheaastase suvelillena, mis sügisel koos esimeste külmadega hukkub. Siiski on täiesti võimalik seda kaunist ja rikkalikult õitsevat taime edukalt üle talve hoida, et järgmisel kevadel alustada hooaega juba suure ja tugeva emataimega. Beedensi talvitumine nõuab küll veidi hoolt ja sobivate tingimuste loomist, kuid see on jõukohane igale aiandushuvilisele ning pakub rahuldust ja säästab kevadel uute taimede ostmise kulu.
Taime edukaks ületalve hoidmiseks on oluline valida välja kõige tervemad, tugevamad ja elujõulisemad isendid. Haigustest või kahjuritest räsitud taimed ei ela talve suure tõenäosusega üle ning võivad lisaks nakatada ka teisi talvituma toodud taimi. Parim aeg taime talvekorterisse viimiseks on vahetult enne esimeste öökülmade saabumist, tavaliselt septembri lõpus või oktoobri alguses. Ei tasu oodata, kuni külm taime näpistab, sest see võib taime nõrgestada ja vähendada talvitumise õnnestumise tõenäosust.
Enne tuppa toomist vajab taim ettevalmistust. Kõige olulisem on taime tugev tagasilõikus. Varred tuleks tagasi lõigata umbes 10-15 sentimeetri kõrguselt maapinnast. See vähendab oluliselt vee aurumist lehtede kaudu ja aitab taimel talvisel puhkeperioodil energiat säästa. Lisaks tuleks eemaldada kõik kolletunud, kuivanud või haiged lehed ja varred. Hoolikalt tuleks üle vaadata ka taime alus, et seal ei peidaks end kahjurid, näiteks teod.
Pärast tagasilõikust on soovitatav kontrollida taime hoolikalt kahjurite suhtes. Lehtede alumised küljed ja varred tuleks üle vaadata lehetäide, kedriklestade ja teiste soovimatute külaliste osas. Kui avastad kahjureid, tuleks taime enne tuppa toomist pritsida sobiva tõrjevahendiga, näiteks rohelise seebi lahusega. See on oluline, et vältida kahjurite levikut teistele toataimedele, mis talvituvad samas ruumis.
Sobiv talvitumiskoht
Kuldkollase rebasheina edukaks talvitumiseks on kõige olulisem leida talle sobiv talvitumiskoht. Ideaalne ruum on jahe, valgusküllane ja külmavaba. Optimaalne temperatuur talvitumiseks on vahemikus +5 kuni +10 kraadi Celsiuse järgi. Sellised tingimused on sageli leitavad näiteks klaasitud rõdul, verandal, talveaias, garaažiaknal, kütmata trepikojas või jahedas keldris, kus on aken.
Rohkem artikleid sel teemal
Valgus on talvitumisel väga oluline. Mida soojem on ruum, seda rohkem valgust taim vajab. Kui ruum on liiga soe ja pime, hakkab taim valguse poole venima, kasvatades pikki, peenikesi ja nõrku võrseid, mis kurnavad taime ära. Valgusküllases ja jahedas ruumis püsib taim aga kompaktne ja puhkeseisundis. Kui loomulikku valgust napib, võib kasutada spetsiaalseid taimelampe, et pakkuda taimele lisavalgust.
Temperatuur ei tohiks langeda alla nulli, sest see kahjustab taime. Samas ei tohiks see olla ka liiga kõrge. Toatemperatuuril (+18 kuni +22 kraadi) on taimel raske puhata. Ta jätkab kasvamist, kuid valguse puuduse tõttu muutub nõrgaks ja vastuvõtlikuks haigustele ja kahjuritele. Seega on jaheda ruumi leidmine talvitumise õnnestumise võti.
Lisaks valgusele ja temperatuurile on oluline ka hea õhuringlus. Umbne ja niiske ruum soodustab seenhaiguste, näiteks hallituse teket. Seetõttu tuleks talvitumisruumi aeg-ajalt tuulutada, kuid vältida tuleks külma tuuletõmbust. Taimi ei tohiks paigutada liiga tihedalt üksteise kõrvale, et õhk saaks nende vahel vabalt liikuda.
Hooldus talvel
Talvisel puhkeperioodil on kuldkollase rebasheina hooldus minimaalne. Kõige olulisem on kastmine, mida tuleb oluliselt vähendada võrreldes suvise perioodiga. Kuna jahedas ruumis on taime ainevahetus aeglustunud ja vee aurumine mullast minimaalne, vajab ta väga vähe vett. Liigne kastmine on talvitumisel üks suurimaid ohte, sest see põhjustab kergesti juurte mädanemist ja taime hukkumist.
Rohkem artikleid sel teemal
Kasta tuleks harva, kuid siiski piisavalt, et mullapall täielikult läbi ei kuivaks. Kastmissagedus sõltub ruumi temperatuurist ja õhuniiskusest. Jahedas ruumis võib piisata kastmisest kord kuus või isegi harvem. Enne kastmist tuleks alati kontrollida mulla niiskust, pistes sõrme paari sentimeetri sügavusele mulda. Kui muld tundub kuiv, võib kasta. Vesi peaks olema toasoe.
Väetamist talvisel puhkeperioodil ei toimu. Taim on puhkeseisundis ja ei vaja lisatoitaineid. Väetamine võib isegi kahju teha, soodustades nõrkade võrsete kasvu ja häirides taime loomulikku puhketsüklit. Väetamisega alustatakse uuesti kevadel, kui taim ärkab ellu ja hakkab uuesti kasvama.
Lisaks kastmisele tuleks taime talve jooksul aeg-ajalt kontrollida. Tuleks eemaldada kõik kuivanud või kolletunud lehed ja varred, et vältida haiguste teket. Samuti tuleks jälgida, ega taimele ei ole ilmunud kahjureid. Kui avastad kahjureid, tuleks need kohe hävitada, et vältida nende levikut.
Kevadine äratamine
Kevade saabudes, tavaliselt märtsis, kui päevad muutuvad pikemaks ja valgemaks, hakkab taim talveunest ärkama. See on märk sellest, et on aeg hakata teda uueks hooajaks ette valmistama. Esimene samm on viia taim soojemasse ja valgusküllasemasse kohta, näiteks lõunapoolsele aknalauale. See annab taimele signaali, et on aeg hakata kasvama.
Koos temperatuuri ja valguse suurenemisega tuleb hakata ka järk-järgult rohkem kastma. Kui taim hakkab uusi võrseid ajama, võib alustada ka väetamisega. Esimestel kordadel tuleks kasutada poole lahjemat väetiselahust kui suvel. Väetamine annab taimele vajalikku energiat uute lehtede ja varte kasvatamiseks.
See on ka õige aeg taimele uus kuju anda ja teda vajadusel ümber istutada. Vanad, puitunud ja inetud oksad võib välja lõigata, et soodustada uute, tugevate võrsete kasvu. Kui mullapall on tihedalt juuri täis kasvanud, on soovitatav istutada taim ümber veidi suuremasse potti ja värskesse, toitaineterikkasse suvelillemulda. Ümberistutamine annab taimele uue kasvujõu.
Enne taime lõplikku õue viimist tuleb teda kindlasti karastada. See tähendab, et teda harjutatakse järk-järgult välistingimustega. Alustada tuleks taime viimisest õue soojadel ja tuulevaiksetel päevadel mõneks tunniks varjulisse kohta. Järk-järgult pikendatakse õues viibimise aega ja harjutatakse taime ka päikesega. Karastamine kestab tavaliselt 1-2 nädalat. Pärast öökülmade ohu möödumist võib taime istutada oma alalisele kasvukohale rõdukasti, amplisse või peenrasse.
