Hariliku kosmose lõikamine ja tagasilõikamine on olulised, kuid sageli alahinnatud hooldusvõtted, mis võivad oluliselt parandada taime välimust, tervist ja õitsemise rikkalikkust. Kuigi kosmos kasvab ja õitseb ka ilma igasuguse lõikamiseta, võimaldab teadlik ja õigeaegne sekkumine kujundada taimest tugevama, kompaktsema ja harunenuma isendi, mis toodab rohkem õisi ja peab paremini vastu ilmastikutingimustele. Lõikamine ei ole keeruline teadus, kuid selleks on vaja teada õigeid tehnikaid ja ajastust. Selles artiklis selgitame, miks, millal ja kuidas harilikku kosmost lõigata, alates noortaimede kärpimisest kuni närbunud õite eemaldamiseni, et saaksid oma taimedest maksimumi võtta.
Lõikamise peamine eesmärk on suunata taime kasvu ja energiat. Ilma lõikamata kipub kosmos, eriti kõrgekasvulised sordid, kasvatama ühe peavarre, mis võib kasvada väga kõrgeks, kuid jääb hõredaks ja haruneb vähe. Tagasilõikamine, eriti noores eas, sunnib taime oma energiat suunama külgvõrsete arendamisse. See on tingitud taime tippudes asuvatest hormoonidest (auksiinidest), mis pärsivad allpool asuvate uinuvate pungade kasvu. Kui tipp eemaldada, kaob see pärssiv mõju ja külgmised pungad hakkavad aktiivselt kasvama, luues uusi varsi.
Selle tulemusena muutub taim oluliselt tihedamaks ja põõsasjamaks. Ühe kõrge ja potentsiaalselt hapra varre asemel on sul mitu tugevamat vart, mis moodustavad stabiilse ja kompaktse puhmiku. Selline taim näeb peenras parem välja ja suudab paremini vastu pidada tuulele ja vihmale, vajades vähem toestamist. Mis aga kõige olulisem – rohkem varsi tähendab rohkem kohti, kuhu saavad tekkida õied. Seega toob varajane tagasilõikamine kaasa oluliselt rikkalikuma ja pikaajalisema õitsemise.
Teine oluline lõikamise liik on närbunud õite regulaarne eemaldamine ehk “deadheading”. Selle eesmärk on takistada taimel seemnete moodustamist. Taime bioloogiline eesmärk on paljuneda ja kui ta on edukalt tootnud seemneid, väheneb tema motivatsioon uusi õisi luua. Eemaldades aga pidevalt vanad õied enne seemnete valmimist, “petame” taime arvama, et ta pole oma ülesannet veel täitnud, ja sunnime teda pidevalt uusi õiepungi moodustama. See lihtne tegevus võib pikendada õitsemisperioodi mitme nädala või isegi kuu võrra.
Kokkuvõttes on lõikamine ja tagasilõikamine proaktiivsed hooldusvõtted, mis aitavad sul kujundada oma kosmosetaimi vastavalt soovile. Need ei ole hädavajalikud, kuid nende rakendamine toob kaasa märgatavalt parema tulemuse. Järgnevates peatükkides vaatleme üksikasjalikult, kuidas ja millal noortaimi kärpida, kuidas õigesti eemaldada närbunud õisi ning milliseid muid lõikamistehnikaid saab kasutada, et hoida oma kosmosetaimed terve hooaja vältel parimas vormis.
Rohkem artikleid sel teemal
Noortaimede kärpimise olulisus
Noorte kosmosetaimede tagasilõikamine, mida tihti nimetatakse ka kärpimiseks või näpistamiseks (inglise keeles “pinching”), on üks kõige mõjusamaid tehnikaid, et kasvatada tugevaid, harunenud ja rikkalikult õitsvaid taimi. See on eriti oluline kõrgekasvuliste sortide puhul, mis võivad muidu kasvada kõrgeks ja hapraks. Kärpimise põhimõte seisneb taime peamise kasvutipu eemaldamises, mis stimuleerib alumiste külgvõrsete kasvu. See on justkui taimele signaali andmine: “Ära kasva ainult üles, kasva ka laiusesse!”.
Õige aeg noortaimede kärpimiseks on siis, kui taim on kasvanud umbes 20-30 sentimeetri kõrguseks ja tal on vähemalt 3-4 paari pärislehti. Liiga vara kärpimine võib taime kasvu pidurdada, samas kui liiga hilja tehes ei ole efekt nii suur. Protseduur ise on väga lihtne. Leia taime peavõrse tipp ja näpista see sõrmede vahel ära või lõika puhaste kääridega maha. Lõige tuleks teha vahetult ülemise lehepaari kohalt. Eemaldada tuleks umbes 5-10 sentimeetrit taime tipust.
Kuigi alguses võib tunduda julm ja kahjulik noore taime tippu maha lõigata, on pikaajaline kasu seda väärt. Pärast kärpimist suunab taim oma energia lehekaenaldes asuvatesse uinuvatesse pungadesse. Nendest pungadest arenevad uued külgmised varred. Selle tulemusena kasvab taimest ühe peavarre asemel mitmeharuline, põõsasjas ja palju tugevam isend. Selline taim suudab ennast paremini toetada ega lamandu nii kergesti.
Tuleb arvestada, et kärpimine lükkab esimeste õite ilmumist veidi edasi, tavaliselt paar nädalat. See on tingitud sellest, et taim peab esmalt arendama uued külgvõrsed, enne kui saab hakata õiepungi moodustama. See väike ootamine tasub end aga kuhjaga ära, kui taim hakkab õitsema. Kuna taimel on rohkem varsi, on ka õite arv kordades suurem ja õitsemine kestab kauem. Seega on see väike ohverdus alguses investeering hilisemasse rikkalikumasse õitemerre.
Rohkem artikleid sel teemal
Närbunud õite eemaldamine (deadheading)
Närbunud õite regulaarne eemaldamine, tuntud ka kui “deadheading”, on lihtsaim ja kõige tõhusam viis hariliku kosmose õitsemisperioodi pikendamiseks ja õite arvu suurendamiseks. Selle protsessi eesmärk on takistada taimel seemnete moodustamist. Taime loomulik elutsükkel näeb ette õitsemist, tolmlemist ja seejärel seemnete tootmist liigi säilimiseks. Kui taim on edukalt seemneid tootnud, on tema peamine ülesanne täidetud ja ta hakkab oma energiat suunama seemnete valmimisse, vähendades või lõpetades uute õite loomise.
Eemaldades pidevalt äraõitsenud õisikud, katkestame selle tsükli. Taim ei saa seemneid moodustada ja saab pidevalt signaali, et peab jätkama õitsemist, et oma paljunemiseesmärk saavutada. See sunnib teda tootma üha uusi ja uusi õiepungi, mis tagab katkematu õitemere suve algusest kuni esimeste sügiskülmadeni. See on eriti oluline hübriidsortide puhul, mis on aretatud just pikaajalise ja rikkaliku õitsemise jaoks.
Närbunud õite eemaldamine on lihtne ja seda saab teha regulaarse aias ringkäigu ajal. Parim on seda teha iga paari päeva tagant, et ükski õis ei jõuaks seemneid moodustama hakata. Leia närbunud või pleekinud õis ja lõika see koos varrega maha. Oluline on lõigata vars tagasi kuni esimese terve leheni või lehepaarini. Kui lõikad ära ainult õiepea, jääb inetu paljas vars alles ja taim ei pruugi sellest kohast uut haru ajada. Lõigates kuni leheni, stimuleerid uute külgvõrsete kasvu, mis omakorda toodavad uusi õisi.
Lisaks õitsemise soodustamisele hoiab närbunud õite eemaldamine taime ka kenama ja korrektsemana. Pruunid ja kuivanud õisikud rikuvad peenra üldilmet. Regulaarne puhastamine annab aiale hoolitsetud välimuse ja laseb uutel, värsketel õitel paremini esile tulla. Kui soovid aga sügisel ise seemneid koguda, jäta hooaja lõpus mõned kõige ilusamad ja tervemad õied taimele alles ning lase neil seemned valmis küpsetada.
Tugevam tagasilõikus hooaja keskel
Mõnikord, eriti kuuma ja kuiva suve keskel, võib harilik kosmos muutuda väsinuks, räsitud ja välja veninuks. Õitsemine võib muutuda hõredamaks ja taim võib kaotada oma kompaktse kuju. Sellisel juhul võib kaaluda tugevamat tagasilõikust hooaja keskel, et taime noorendada ja anda talle uus hoog rikkalikuks sügiseseks õitsemiseks. See tehnika on eriti tõhus sortide puhul, mis on kasvanud liiga kõrgeks ja hakanud lamanduma.
Parim aeg selliseks noorenduslõikuseks on tavaliselt juuli keskpaik või lõpp. See annab taimele piisavalt aega, et kasvatada uued võrsed ja alustada uuesti õitsemist enne hooaja lõppu. Lõika kogu taim tagasi umbes kolmandiku või isegi poole võrra selle kõrgusest. Kuigi see võib tunduda drastiline, on kosmos väga kiire kasvuga ja taastub sellest üllatavalt ruttu. Tee lõiked lehesõlme kohalt, et soodustada uute harude teket.
Pärast sellist tugevat tagasilõikust on oluline taime korralikult kasta ja soovi korral anda talle kerge annus õitsvatele taimedele mõeldud väetist. See annab talle vajaliku energia uue kasvu alustamiseks. Mõne nädala jooksul näed, kuidas taim hakkab ajama uusi, värskeid ja terveid võrseid. Uus kasv on palju tihedam ja kompaktsem kui vana, väljaveninud osa.
Selle tulemusena on sul sügiseks justkui uus taim – värske, lopsakas ja taas rikkalikult õitsev. See teine õitsemislaine on sageli sama ilus, kui mitte ilusam kui esimene. See tehnika on suurepärane viis pikendada kosmose dekoratiivset perioodi ja nautida tema ilu kuni viimaste soojade sügispäevadeni. See on hea alternatiiv taime väljavahetamisele, kui ta suve keskel väsinud ilme omandab.
Lõikamise mõju taime harunemisele ja õitsemisele
Lõikamine, olgu see siis noortaimede kärpimine või närbunud õite eemaldamine, mõjutab otseselt hariliku kosmose hormonaalset tasakaalu ja seeläbi tema kasvu mustrit. Peamine hormoon, mis siin rolli mängib, on auksiin. Auksiini toodetakse taime tipmises kasvupungas (apikaalses meristeemis) ja see liigub taimes allapoole. Auksiinil on omadus pärssida külgmiste pungade kasvu, seda nähtust nimetatakse apikaalseks domineerimiseks. See on põhjus, miks paljud taimed kasvavad loomulikult ühe peavarrena ülespoole.
Kui me eemaldame lõikamisega taime tipu, eemaldame ka peamise auksiini allika. Selle tulemusena kaob apikaalne domineerimine ja allpool asuvad külgmised pungad, mis olid seni uinuvas olekus, saavad signaali kasvama hakata. Iga selline pung areneb uueks külgvõrseks, millel on oma tipp ja lehed. See ongi mehhanism, mis muudab taime pärast lõikamist tihedamaks ja harunenuks. Sisuliselt muudame me taime loomulikku hierarhiat ja soodustame mitme juhi teket ühe asemel.
Rohkem harusid tähendab automaatselt ka rohkem potentsiaalseid õitsemiskohti. Iga uue haru tipus on potentsiaal moodustada õiepungi. Seega, kui muudame ühe varrega taime näiteks nelja varrega taimeks, oleme teoorias neljakordistanud ka õitsemise potentsiaali. See on põhjus, miks tagasilõigatud taimed toodavad oluliselt rohkem õisi kui lõikamata taimed. Taim on laiem, täidlasem ja kaetud õitega ühtlasemalt.
Närbunud õite eemaldamisel on sarnane, kuigi veidi teistsugune mõju. See ei mõjuta niivõrd taime struktuuri, kuivõrd tema energia jaotust. Seemnete tootmine on taime jaoks väga energiamahukas protsess. Kui laseme taimel seemneid moodustada, suunab ta suure osa oma fotosünteesil toodetud energiast seemnete arendamisse. Eemaldades aga pidevalt vanad õied, vabastame selle energia ja taim saab selle suunata uute õiepungade loomisesse. See tagab pideva ja katkematu õitsemise kogu hooaja vältel.
