Inglise pelargooni regulaarne ja oskuslik kärpimine ning tagasilõikus on üks olulisemaid hooldusvõtteid, mis tagab taimele kauni, kompaktse vormi, soodustab rikkalikku õitsemist ja aitab säilitada tema elujõudu aastateks. Paljud algajad aednikud kardavad kääre kätte võtta, muretsedes, et teevad taimele liiga, kuid tegelikult on lõikamine hädavajalik protseduur, mis suunab taime energiat sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Ilma lõikamata muutub inglise pelargoon kiiresti pikaks, hõredaks ja puisemaks, tootes vähem õisi ja kaotades oma dekoratiivse välimuse.
Kärpimise peamine eesmärk on soodustada taime harunemist. Iga kord, kui me eemaldame võrse tipu, eemaldame ka tipupunga, mis toodab kasvu pärssivaid hormoone (auksiine), mis takistavad külgmiste pungade arengut. Kui tipupung on eemaldatud, saavad varre lehekaenaldes asuvad uinuvad pungad signaali kasvama hakkamiseks. Selle tulemusena areneb ühest varrest kaks või enam uut külgvõrset, mis muudab taime tihedamaks ja põõsasjamaks. Rohkem varsi tähendab aga ka rohkem kohti, kuhu saavad tekkida õied.
Lisaks harunemise soodustamisele on lõikamisel ka mitmeid teisi olulisi funktsioone. See võimaldab eemaldada kõik surnud, haiged või kahjustatud taimeosad, mis parandab taime üldist tervist ja vähendab haiguste leviku riski. Kärpimine aitab parandada ka õhuringlust taime sees, mis on oluline seenhaiguste ennetamisel. Samuti saab lõikamise abil kujundada taime vastavalt oma soovile, olgu selleks siis ümar põõsas või väike tüvivorm.
Lõikamiseks on oluline kasutada teravaid ja puhtaid tööriistu. Nürid käärid muljuvad taimekude, tekitades suurema haava, mis paraneb aeglasemalt ja on vastuvõtlikum nakkustele. Terav lõige on puhas ja paraneb kiiresti. Pärast iga taime lõikamist on soovitatav tööriistad desinfitseerida, näiteks piiritusega, et vältida võimalike haiguste edasikandumist ühelt taimelt teisele. See on eriti oluline, kui tegeled suurema kollektsiooniga.
Noortaimede pintseerimine
Kompaktse ja harunenud taime kasvatamine algab juba varases nooruses. Pintseerimine on kerge kärpimise vorm, kus eemaldatakse vaid kõige pealmine võrsetipp koos paari noore lehega. Seda tehakse tavaliselt sõrmede abil, näpistades tipu lihtsalt ära, kuid võib kasutada ka kääre. Esimene pintseerimine tuleks teha siis, kui noor taim (olgu see siis seemik või juurdunud pistik) on kasvanud umbes 10–15 sentimeetri kõrguseks.
Rohkem artikleid sel teemal
Pärast esimese tipu eemaldamist hakkavad lehekaenaldest kasvama uued külgvõrsed. Kui need uued võrsed on omakorda kasvanud 7–10 sentimeetri pikkuseks ja neile on arenenud mitu lehepaari, võib ka neid omakorda pintseerida. Seda protsessi korrates saab luua väga tiheda ja mitmeharulise taime. Kuigi see lükkab esimest õitsemist veidi edasi, on tulemuseks palju tugevam ja rikkalikumalt õitsev taim.
Pintseerimisega tuleks lõpetada umbes 6–8 nädalat enne oodatavat õitsemise aega. See annab taimele piisavalt aega, et kasvatada viimastest lõigetest välja uued võrsed ja arendada nende tippudesse õiepungad. Liiga hiline pintseerimine võib tähendada, et lõikad ära juba moodustunud õiealgmed ja jääd selle hooaja õitest ilma. Seega on ajastus väga oluline.
See varajane kujundamine on vundament, millele rajaneb taime edasine struktuur. Mida rohkem harusid on taimel noores eas, seda rohkem õitsemispotentsiaali on tal täiskasvanuna. See on väike lisapingutus, mis tasub end kuhjaga ära, kui taim on kaetud lopsaka lehestiku ja kümnete õitega, selle asemel et tal oleks vaid paar pikka vart mõne õiega tipus.
Hoolduslõikus kasvuperioodil
Ka aktiivsel kasvuperioodil on vaja teha regulaarset hoolduslõikust. Kõige olulisem ja sagedasem tegevus on närtsinud õite eemaldamine, mida tuntakse ka ingliskeelse terminiga “deadheading”. Kui õisik hakkab närbuma, tuleks see eemaldada koos kogu õievarrega, lõigates selle ära kohast, kus see peavarre küljest välja kasvab. See takistab taimel suunamast oma energiat seemnete tootmisesse ja julgustab teda looma uusi õiepungi.
Rohkem artikleid sel teemal
Lisaks närtsinud õitele tuleks regulaarselt eemaldada ka kõik kolletunud, kuivanud või haigustunnustega lehed. See mitte ainult ei paranda taime välimust, vaid aitab ka ennetada haiguste levikut. Puhas ja korras taim on tervem taim. See on hea võimalus ka taime lähemalt uurida ja märgata varakult võimalikke kahjuriprobleeme.
Mõnikord võib taim kasvatada üksiku, eriti tugeva ja pika võrse, mis rikub taime sümmeetrilist kuju. Sellise “metsiku” võrse võib julgelt tagasi lõigata soovitud pikkuseni, et säilitada taime kompaktne vorm. Lõigata tuleks umbes poole sentimeetri kauguselt väljapoole suunatud lehest või pungast. See suunab kasvu väljapoole ja hoiab taime keskosa avatuna.
Suvine hoolduslõikus peaks olema pigem kerge ja korrigeeriv. Tugevamat tagasilõikust tuleks kasvuperioodi kõrghetkel vältida, kuna see eemaldaks suure hulga lehti, mis toodavad energiat, ja lükkaks õitsemise edasi. Keskendu pigem iluvigade parandamisele ja taime puhtana hoidmisele, et maksimeerida käimasolevat õitsemist.
Sügisene ja kevadine tagasilõikus
Sügisel, enne taime talvekorterisse viimist, on soovitatav teha kerge tagasilõikus. See valmistab taime ette puhkeperioodiks. Eemalda kõik allesjäänud õievarred ja lõika pikemaid oksi tagasi umbes kolmandiku võrra. See vähendab lehemassi, mida taim peab talvel ülal pidama, ja teeb taime kompaktsemaks, nii et ta võtab vähem ruumi. Eesmärk ei ole taime tugevalt tagasi lõigata, vaid pigem teda korrastada ja talvitumiseks ette valmistada.
Kõige olulisem ja drastilisem tagasilõikus tehakse aga varakevadel, enne uue aktiivse kasvu algust. See on aeg taime noorendamiseks ja uueks hooajaks ettevalmistamiseks. Sõltuvalt taime seisukorrast võib varred tagasi lõigata üsna tugevalt, jättes alles vaid 10–15 sentimeetri pikkused tüükad. Kuigi see võib tunduda julm, stimuleerib see protseduur uinuvatest pungadest uue, tugeva ja elujõulise kasvu teket.
Kevadisel lõikusel jälgi, et igale allesjäävale varrele jääks alles vähemalt 2–3 punga ehk “silma”. Need on kohad, kust uus kasv alguse saab. Eemalda ka kõik peenikesed, nõrgad või sissepoole kasvavad oksad, et luua tugev ja avatud struktuur. Eesmärk on vabaneda vanast, väsinud puitunud osast ja teha ruumi uuele, produktiivsele kasvule.
Pärast kevadist tagasilõikust ja ümberistutamist paiguta taim valgesse ja sooja kohta, et ergutada uute võrsete kasvu. Ära lõigatud oksi ei pea ära viskama – need on ideaalsed pistikuteks uute taimede paljundamiseks. Seega on kevadine tagasilõikus ka suurepärane võimalus oma taimekollektsiooni laiendamiseks.
Erilised lõikusvõtted
Vanade, “jalgadeks” veninud taimede noorendamiseks on vaja teha veelgi tugevamat tagasilõikust. Kui taimel on pikad, paljad puitunud varred ja lehed on ainult tippudes, võib selle kevadel tagasi lõigata peaaegu mullapinnani, jättes alles vaid lühikesed, 5–7 sentimeetri pikkused tüükad. Enne nii drastilist lõikust veendu, et taim on muidu terve ja tal on tugev juurestik. Selline radikaalne noorenduskuur võib päästa vana taime ja anda talle uue elu.
Inglise pelargooni on võimalik kujundada ka väikeseks tüvivormiks ehk standardiks. Selleks valitakse üks tugev, sirge pistik ja lastakse sel kasvada soovitud kõrguseni, eemaldades pidevalt kõik külgvõrsed. Kui vars on saavutanud soovitud kõrguse, näpistatakse tipp ära, et soodustada tipus harunemist. Järjepideva pintseerimise ja kärpimisega vormitakse tüve otsa tihe, ümar “kroon”. See on aeganõudev protsess, kuid tulemuseks on väga efektne ja dekoratiivne taim.
Lõikamise ajastus on alati seotud taime elutsükliga. Peamine reegel on, et tugevamat tagasilõikust tehakse siis, kui taim on puhkeseisundis või just sellest väljumas (varakevadel). Kergemat kärpimist ja hoolduslõikust tehakse aktiivsel kasvuperioodil. Mõistes, kuidas lõikamine mõjutab taime kasvu ja arengut, saab seda tehnikat kasutada teadlikult, et luua terveid, kauneid ja rikkalikult õitsvaid inglise pelargoone.
Ära karda eksperimenteerida. Iga taim on individuaalne ja iga aedniku tingimused on erinevad. Alusta ettevaatlikult, jälgi, kuidas sinu taim lõikusele reageerib, ja aja jooksul arendad välja silma ja käe, mis aitavad sul oma taimi parimal võimalikul viisil kujundada ja hooldada. Lõikamine ei ole hävitamine, vaid loomine – uue ja parema kasvu esilekutsumine.
