Inglise pelargooni edukas kasvatamine algab õigest istutusest, mis loob vundamendi taime tervisele ja elujõule kogu hooajaks. See protsess on midagi enamat kui lihtsalt taime potti asetamine; see hõlmab õige anuma, sobiva mullasegu valimist ja taime hoolikat käsitlemist, et minimeerida istutusšokki. Korralikult läbi viidud istutus tagab juurestiku kiire arengu ja kohanemise uue keskkonnaga, mis on eelduseks lopsakale kasvule ja rikkalikule õitsemisele. Sama oluline on ka paljundamise kunsti valdamine, mis võimaldab lemmiksorte säilitada ja oma kollektsiooni laiendada, jagades ilu ka teiste aiandushuvilistega.
Istutamise esimene ja kõige olulisem samm on õige suurusega istutusnõu valimine. Liiga väike pott piirab juurte kasvu ja kuivab kiiresti läbi, samas kui liiga suur pott hoiab endas liigset niiskust, mis võib viia juuremädanikuni. Üldine reegel on valida pott, mille diameeter on vaid 2–4 sentimeetrit suurem kui taime praegune juurepall. See annab juurtele piisavalt ruumi kasvamiseks, kuid ei jäta mulda liiga kauaks läbimärjaks. Veendu alati, et poti põhjas oleksid piisavad drenaažiavad liigse vee ärajuhtimiseks.
Mullasegu kvaliteet on teine kriitilise tähtsusega tegur. Inglise pelargoonid vajavad kerget, õhulist ja hea drenaažiga substraati, mis hoiab piisavalt niiskust, kuid ei muutu kunagi läbivettinud porimülkaks. Kuigi aianduspoodides on saadaval spetsiaalseid pelargoonimuldi, on parima tulemuse saavutamiseks soovitatav segada see ise. Hea retsept on segada kaks osa kvaliteetset kompostmulda ühe osa perliidi või peene kergkruusaga ja ühe osa kookosturba või happelise turbaga. See segu tagab optimaalse tasakaalu niiskuse, õhulisuse ja toitainete vahel.
Istutusprotsess ise nõuab hoolt ja tähelepanu. Aseta poti põhja õhuke kiht kergkruusa või potikilde drenaaži parandamiseks, seejärel täida pott osaliselt ettevalmistatud mullaseguga. Eemalda taim ettevaatlikult vanast potist, vältides juurte vigastamist. Kui juurepall on väga tihe, haruta juuri õrnalt sõrmedega lahti, et soodustada nende kasvu uude mulda. Aseta taim poti keskele nii, et juurekael jääks samale sügavusele, kus see oli varem, ja täida pott mullaga, jättes servast umbes sentimeetri vabaks kastmisvee jaoks. Pärast istutamist kasta taim põhjalikult, kuni vesi hakkab drenaažiavadest välja voolama.
Paljundamine pistikutest
Inglise pelargooni paljundamine pistikutest on kõige levinum ja usaldusväärsem viis sordiehtsate taimede saamiseks. Parim aeg pistikute võtmiseks on hilissuvel või varasügisel, kui taim on oma aktiivse õitsemise lõpetanud ja võrsed on tugevad ning poolpuitunud. Sel ajal võetud pistikud juurduvad kõige paremini ja neist kasvavad järgmiseks kevadeks tugevad, õitsemisvalmis noortaimed. Vältida tuleks pistikute võtmist liiga noortelt, pehmetelt võrsetelt või vanadelt, puitunud okstelt.
Rohkem artikleid sel teemal
Pistiku ettevalmistamine on juurdumise edukuse seisukohalt otsustava tähtsusega. Vali terve ja tugev, haigustunnusteta võrse ning lõika terava ja puhta noa või kääridega umbes 7–10 sentimeetri pikkune tipp. Lõige tuleks teha vahetult lehesõlme alt, kuna selles piirkonnas on juurdumist soodustavaid hormoone kõige rohkem. Eemalda pistiku alumiselt poolelt kõik lehed, jättes tippu alles vaid 2–3 lehte. Alumiste lehtede eemaldamine vähendab veekadu ja takistab nende mädanemist mullas.
Pärast pistiku ettevalmistamist on soovitatav lasta lõikepinnal paar tundi kuivada, kuni sellele tekib õhuke kile. See väike samm aitab vältida lõikepinna mädanemist pärast mulda istutamist. Kuigi see pole tingimata vajalik, võib lõikepinna kastmine juurdumispulbrisse oluliselt kiirendada ja parandada juurdumise protsessi. Juurdumispulber sisaldab auksiine, mis stimuleerivad juurte moodustumist ja arengut.
Juurdumiseks ettevalmistatud pistikud torka kergesse ja niiskesse substraati, näiteks turbasamba ja perliidi segusse. Torka pistik umbes 2–3 sentimeetri sügavusele mulda ja tihenda muld õrnalt ümber varre. Kata pott kilekoti või plastkaanega, et luua niiske mikrokliima, kuid ära unusta seda regulaarselt tuulutada, et vältida hallituse teket. Aseta pott valgesse, kuid otsese päikese eest varjatud kohta. Juured peaksid moodustuma 3–6 nädala jooksul, mille märgiks on uus lehekasv.
Seemnetega paljundamine
Kuigi pistikutega paljundamine on levinum, on inglise pelargooni võimalik kasvatada ka seemnetest. See meetod pakub põnevat võimalust saada uusi ja unikaalseid hübriide, kuna seemnetest kasvanud taimed ei pruugi olla täpselt emataime sarnased. Seemnete külvamiseks on parim aeg varakevad, umbes 8–10 nädalat enne viimaseid öökülmi. See annab taimedele piisavalt aega kasvamiseks, et nad suveks õitsemisvalmis oleksid.
Rohkem artikleid sel teemal
Seemnete külvamiseks kasuta madalat külvikasti või väikeseid potte, mis on täidetud spetsiaalse külvimullaga. Külvimuld on peene struktuuriga ja steriilne, mis aitab vältida noorte tõusmete haigestumist. Niisuta muld enne külvi korralikult läbi ja lase liigsel veel ära nõrguda. Aseta seemned mulla pinnale üksteisest paari sentimeetri kaugusele ja kata need õhukese, umbes 2–3 millimeetri paksuse mullakihi või vermikuliidiga. Piserda pinda ettevaatlikult veega, et seemneid paigast ei uhuks.
Idanemiseks vajavad pelargooniseemned soojust ja valgust. Optimaalne idanemistemperatuur on 21–24 kraadi. Kata külvinõu klaasi või kilega, et hoida kõrget õhuniiskust, ja aseta see valgesse kohta, näiteks lõunapoolsele aknalauale. Vajadusel kasuta lisavalgustust taimelambiga. Idanemine võib võtta aega ühest kuni nelja nädalani. Sel perioodil on oluline hoida muld ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg.
Kui seemikutele on kasvanud esimesed pärislehed, on aeg nad pikeerida ehk eraldi pottidesse istutada. Kasuta väikeseid, umbes 5–7 sentimeetrise diameetriga potte ja kvaliteetset istutusmulda. Tõsta seemikud ettevaatlikult külvikastist välja, kasutades spetsiaalset pikeerimispulka või väikest lusikat, ja püüa juuri võimalikult vähe vigastada. Istuta iga seemik oma potti, tihenda muld õrnalt ümber juurekaela ja kasta. Pärast pikeerimist hoia taimi paar päeva otsese päikese eest varjus, et nad saaksid šokist taastuda.
Noortaimede hooldus
Nii pistikutest kui ka seemnetest kasvatatud noortaimed vajavad esimestel elukuudel erilist hoolt, et neist kasvaksid tugevad ja terved isendid. Pärast juurdumist või pikeerimist on oluline tagada neile piisavalt valgust. Aseta noored taimed kõige valgemasse kohta, mida saad pakkuda, kuid kaitse neid siiski kõrvetava keskpäevapäikese eest. Ebapiisava valguse korral venivad noored võrsed välja, muutuvad nõrgaks ja on vastuvõtlikumad haigustele.
Kastmine on noortaimede hoolduses kriitilise tähtsusega. Nende väike juurestik on väga tundlik nii läbikuivamise kui ka liigniiskuse suhtes. Kasta taimi regulaarselt, kuid lase mulla pealmisel kihil kastmiskordade vahel kergelt kuivada. Väldi vee sattumist lehtedele, kuna see võib soodustada seenhaiguste teket. Parim on kasta hommikuti, et lehestik jõuaks päeva jooksul ära kuivada.
Väetamisega tuleks alustada siis, kui taimed on hakanud aktiivselt uusi lehti kasvatama, mis näitab, et nende juurestik on hästi arenenud. Alusta väga lahja, tasakaalustatud vedelväetise lahusega, kasutades umbes veerandit soovitatud kogusest. Väeta noori taimi iga kahe-kolme nädala tagant, suurendades järk-järgult kontsentratsiooni, kuni jõuad tavapärase annuseni. Liiga varajane või liiga tugev väetamine võib õrnu noori juuri põletada.
Selleks, et noortest taimedest kasvaksid tihedad ja harunenud põõsad, on oluline neid õigeaegselt pintseerida ehk latvu tagasi näpistada. Kui taim on kasvanud umbes 10–15 sentimeetri kõrguseks, näpista ära pealmise võrse tipp. See sunnib taime kasvatama külgvõrseid, mille tulemuseks on kompaktsem ja haralisem kasvukuju. Korda protseduuri uute külgvõrsetega, kui need on piisavalt pikaks kasvanud. See väike lisapingutus tagab tulevikus palju kaunima ja rikkalikumalt õitseva taime.
Ümberistutamine ja välisistutus
Enne noorte taimede lõplikku istutuspotti või õue peenrasse istutamist tuleb neid järk-järgult välistingimustega harjutada. See protsess, mida nimetatakse karastamiseks, on ülioluline, et vältida šokki, mida põhjustab järsk üleminek kaitstud toatingimustest muutlikumasse väliskeskkonda. Alusta taimede viimisega õue varjulisse ja tuulevaiksesse kohta üheks-kaheks tunniks päevas. Pikenda õues veedetud aega iga päev paari tunni võrra umbes nädala või kahe jooksul, harjutades neid tasapisi ka otsese päikesevalgusega.
Lõpliku istutuskoha valikul tuleb arvestada inglise pelargooni spetsiifiliste vajadustega. Rõdukastidesse või aiavaasidesse istutades veendu, et anum oleks piisavalt suur ja hea drenaažiga. Peenrasse istutades vali koht, mis on päikesele avatud, kuid pakub kaitset kõige intensiivsema keskpäevapäikese ja tugevate tuulte eest. Pinnas peab olema hästi ette valmistatud, kobestatud ja rikastatud kompostiga, et tagada hea drenaaž ja piisav toitainete sisaldus.
Parim aeg taimede välisistutuseks on siis, kui öökülmaoht on täielikult möödas ja öised temperatuurid püsivad stabiilselt üle 10 kraadi. Istuta taimed samale sügavusele, nagu nad olid oma eelmises potis. Jäta taimede vahele piisavalt ruumi, tavaliselt umbes 25–30 sentimeetrit, et tagada hea õhuringlus ja vältida haiguste levikut. Pärast istutamist kasta taimi põhjalikult, et aidata mullal juurte ümber settida.
Pärast istutamist vajavad taimed esimesel paaril nädalal erilist tähelepanu, et aidata neil uues kohas kohaneda. Hoia muld ühtlaselt niiske, kuid mitte läbimärg. Väldi väetamist esimese kahe nädala jooksul pärast istutamist, et anda juurtele aega taastuda ja kasvama hakata. Jälgi taimi hoolikalt võimalike stressimärkide, nagu närbumine või lehtede kollaseks muutumine, suhtes ja reageeri vastavalt. Õige istutus ja hoolikas järelhooldus panevad aluse tervele ja rikkalikult õitsevale taimele.
