Viltja viltpuu, mis pärineb soojema kliimaga aladelt, võib meie laiuskraadidel talve üleelamiseks vajada erilist hoolt ja tähelepanu. Kuigi täiskasvanud ja hästi kohanenud puud on üllatavalt külmakindlad, on eriti just noored isendid esimesel paaril aastal pärast istutamist külmakahjustustele väga vastuvõtlikud. Korralik talveks ettevalmistus on investeering puu tulevikku, tagades, et ta elab külma perioodi edukalt üle ja saab kevadel alustada uut kasvutsüklit täie energiaga. Edukas talvitumine ei sõltu ainult ühest tegevusest, vaid on pigem läbimõeldud hooldusvõtete kogum, mis algab juba sügisel. See artikkel keskendubki sammudele, mida astuda, et sinu viltja viltpuu oleks talveks parimal viisil kaitstud.
Ettevalmistus talveks algab juba suve lõpus ja sügisel tehtud õigete otsustega. Üks olulisemaid reegleid on lõpetada lämmastikurikka väetise andmine hiljemalt augusti alguses. Hilissuvine ja sügisene lämmastik stimuleerib uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade saabumist piisavalt puituda. Need puitumata võrsed on esimesed, mis saavad külmakahjustusi, mis omakorda võib nõrgestada kogu puud ja avada ukse haigustele. Selle asemel võib sügisel kasutada kaaliumirikast väetist, mis aitab kudedel paremini talveks valmistuda ja suurendab külmakindlust.
Samuti tuleks sügisel vältida suuremat tagasilõikust. Lõikamine, sarnaselt väetamisega, võib ergutada uut kasvu. Ainus lõikus, mida sügisel teha, on selgelt surnud või haigete okste eemaldamine, et vältida haiguste levikut talveperioodil. Põhjalikum kujundus- ja hoolduslõikus on kõige parem jätta hilistalvele või varakevadele, kui puu on sügavas puhkeseisundis ja külmaoht hakkab taanduma. See ajastus annab lõikehaavadele parima võimaluse kevadel kiiresti paraneda.
Niiskuse tagamine enne maapinna külmumist on samuti kriitilise tähtsusega. Kui sügis on kuiv, tuleks puud enne püsivate külmade saabumist veel viimast korda põhjalikult kasta. See aitab vältida talvist kuivamist, mis on eriti ohtlik noortele puudele. Talvel, isegi kui puu on raagus, toimub tüve ja okste kaudu siiski teatud määral aurustumist. Kui külmunud pinnasest ei ole võimalik vett kätte saada, võib puu kannatada vedelikupuuduse all, mis avaldub kevadel kuivanud okstena.
Juurestiku kaitsmine
Viltja viltpuu juurestik, eriti selle pindmine osa, on külma suhtes tundlik. Maapinna läbikülmumine võib kahjustada peenemaid juuri, mis on taime vee ja toitainete omastamisel elutähtsad. Juurestiku kaitsmine on seega üks olulisemaid talveks ettevalmistumise samme, eriti noorte puude puhul. Parim ja lihtsaim viis selleks on multšimine. Multšikiht toimib isolaatorina, mis aeglustab maapinna jahtumist ja takistab selle läbikülmumist, hoides juurte ümber stabiilsemat temperatuuri.
Rohkem artikleid sel teemal
Multšimiseks on parim aeg hilissügisel, pärast esimesi kergeid öökülmi, kuid enne püsivate külmade saabumist ja maapinna külmumist. Liiga vara multšimine võib hoida maapinna liiga soojana, mis takistab puul õigeaegselt puhkeseisundisse minekut. Multšimaterjaliks sobivad suurepäraselt orgaanilised materjalid nagu puukoorepuru, tammelehed, põhk, saepuru või kompost. Need materjalid mitte ainult ei kaitse külma eest, vaid rikastavad lagunedes ka pinnast.
Laota multšikiht puu ümber laia ringina, mis ulatub vähemalt võra laiuseni. Kihi paksus peaks olema umbes 10–15 sentimeetrit. Oluline on jätta puu tüve ümbrus paari sentimeetri ulatuses vabaks. Multši kuhjamine otse vastu tüve loob niiske keskkonna, mis on ideaalne seenhaiguste arenguks ja võib põhjustada koore mädanemist. Samuti pakub see head peidupaika närilistele, kes võivad talvel tüve koort kahjustada.
Kevadel, kui maapind on sulanud ja suurem külmaoht möödas, tuleks osa multšist eemaldada või laiali ajada. See võimaldab maapinnal kiiremini soojeneda ja õhku saada, mis on oluline uue kasvuperioodi alguseks. Eriti tumedad multšimaterjalid, nagu kompost, aitavad päikeseenergiat neelates pinnase soojenemisele kaasa. Kerge multšikihi võib aga jätta alles ka suveks, et hoida niiskust ja pärssida umbrohu kasvu.
Tüve kaitsmine
Noore viltja viltpuu sile ja õhuke koor on eriti vastuvõtlik kahele talvisele ohule: päikesepõletusele ja näriliste kahjustustele. Päikesepõletus, nagu varem mainitud, tekib talviste temperatuurikõikumiste tõttu. Päikeselisel päeval soojeneb tüve tume koor, eriti lõunaküljel, märgatavalt üles, kuid öösel jahtub kiiresti. See korduv külmumine ja sulamine kahjustab koorealuseid kudesid, põhjustades vertikaalseid pragusid ja koore irdumist, mis on väravaks haigustele.
Rohkem artikleid sel teemal
Parim viis päikesepõletuse vältimiseks on noore puu tüve kaitsmine otsese päikese eest. Üks võimalus on kasutada spetsiaalseid heledaid plastist tüvekaitseid, mis on müügil aianduspoodides. Teine, traditsioonilisem meetod, on tüve mähkimine heleda materjaliga, näiteks džuudikanga või jõupaberiga. Alusta mähkimist maapinna lähedalt ja liigu spiraalselt ülespoole kuni esimeste oksteni. Kinnita mähis nööriga, kuid mitte liiga tugevalt, et mitte takistada tüve kasvu.
Kolmas levinud meetod on tüve valgendamine. Selleks kasutatakse spetsiaalset tüvevalgendit või kustutatud lubja ja vee segu, millele võib lisada sideainet, näiteks savi. Valge värv peegeldab päikesekiirgust tagasi ja takistab tüve ülekuumenemist, vähendades seega temperatuurikõikumisi. Valgendamine tuleks teha hilissügisel kuiva ilmaga. See meetod kaitseb tüve ka mõnede kahjurite ja haiguste eest.
Lisaks päikesepõletusele on noorte puude tüved talvel ohus ka näriliste, näiteks jäneste ja hiirte poolest, kellele maitseb nende mahlane koor. Nad võivad tüve ümbert koore täielikult ära närida, mis põhjustab puu hukkumise. Tüvekaitsed, eriti tugevamast plastist või metallvõrgust valmistatud, pakuvad tõhusat kaitset ka näriliste vastu. Kaitse peab olema piisavalt kõrge, et jänesed ei ulatuks üle selle ka lumikatte pealt, ja see tuleks suruda mõni sentimeeter maapinna sisse, et hiired alt läbi ei pääseks. Kõik tüvekaitsed tuleks eemaldada kevadel, et vältida niiskuse kogunemist ja koore haudumist.
Konteineritaimede talvitumine
Konteineris kasvatatava viltja viltpuu talvitumine nõuab veelgi suuremat hoolt, kuna selle juurestik on külmale palju avatum kui avamaal kasvaval puul. Potis olev muld külmub palju kiiremini ja sügavamalt läbi kui aiamuld, mis võib juured täielikult hävitada. Seetõttu ei tohi konteineris kasvavat viltpuud lihtsalt talveks õue jätta, välja arvatud väga pehme kliimaga piirkondades. Taim tuleb viia talvituma külmavabasse kohta.
Ideaalseks talvituskohaks on jahe, kuid valgusküllane ruum, näiteks külm kasvuhoone, veranda, garaaž või kelder, kus temperatuur püsib stabiilselt null kraadi lähedal, langedes harva alla -5°C. Oluline on vältida sooja ja kuiva toaõhku, mis võib taime enneaegselt kasvama ärgitada ja kuivatada. Talvitusperioodil on taime veevajadus minimaalne, kuid muld ei tohiks siiski täielikult läbi kuivada. Kontrolli mulla niiskust aeg-ajalt ja kasta vajadusel vähese veega.
Kui sobivat siseruumi talvitumiseks ei ole, on võimalik proovida konteineri kaitsmist ka õues. Selleks on mitu võimalust. Üks variant on kaevata pott koos taimega maasse. Vali aias varjulisem koht, kaeva auk, mis on potist veidi suurem, aseta pott sinna sisse ja kata see mulla ning multšiga. Maapinna soojus aitab kaitsta juuri läbikülmumise eest. See meetod sobib paremini kergemate talvedega piirkondades.
Teine võimalus on isoleerida pott maapinnast. Aseta konteiner paksule penoplastplaadile, et vältida külma tungimist altpoolt. Seejärel mässi pott mitme kihi mullikile, džuudikanga või muu isoleeriva materjaliga. Kata ka mullapind paksu multšikihiga. Võimalusel aseta isoleeritud pott hoone seina äärde või muusse tuulevaiksesse kohta, kus see on kaitstud kõige karmimate tuulte eest. Väga tugevate külmadega võib olla vajalik taimele lisaks peale visata ka talvekangast.
