Viltja viltpuu toitainevajadus ja väetamine

Viltja viltpuu fenomenaalne kasvukiirus, mis on üks selle liigi silmapaistvamaid omadusi, seab kõrged nõudmised pinnase toitainete sisaldusele. Et puu saaks arendada oma suuri lehti, tugevat tüve ja rikkalikku õitsemist, vajab ta pidevat ja tasakaalustatud toitainete varu. Kuigi viltpuu on kohanemisvõimeline ja suudab kasvada ka kehvemas pinnases, on optimaalse kasvu ja tervise saavutamiseks regulaarne ja läbimõeldud väetamine hädavajalik. Toitainete puudus võib avalduda aeglases kasvus, kahvatutes lehtedes ja väheses õitsemises. Selles artiklis käsitleme põhjalikult viltja viltpuu toitainevajadusi ja anname praktilisi soovitusi õigeks väetamiseks.

Puu toitainevajaduse mõistmiseks on oluline teada peamisi makro- ja mikroelemente, mida taimed kasvuks vajavad. Kolm kõige olulisemat makroelementi on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Lämmastik on ülioluline lehtede ja võrsete rohelise massi kasvatamiseks, mis on eriti tähtis just viltpuu puhul. Fosfor mängib võtmerolli juurestiku arengus, õite ja seemnete moodustumisel ning energia ülekandmisel taimes. Kaalium aga tugevdab taime üldist vastupanuvõimet haigustele, põuale ja külmale ning reguleerib vee liikumist taimes.

Lisaks nendele kolmele põhielemendile vajab puu ka mitmeid teisi makroelemente, nagu kaltsium, magneesium ja väävel, ning mikroelemente, nagu raud, mangaan, tsink ja boor. Kuigi neid on vaja väiksemates kogustes, on nende puudumine sama kahjulik kui peamiste makroelementide defitsiit. Näiteks rauapuudus võib põhjustada lehtede kloroosi, kus lehed muutuvad kollaseks, kuid sooned jäävad roheliseks. Enamikke neist elementidest leidub piisavas koguses heas aiamullas, eriti kui seda on rikastatud orgaanilise ainega.

Väetamise vajadus ja sagedus sõltuvad suuresti olemasoleva pinnase viljakusest. Enne ulatusliku väetamisprogrammi alustamist on soovitatav teha mullaanalüüs, mis annab täpse ülevaate olemasolevatest toitainetest ja mulla pH-tasemest. See aitab valida õige väetise ja vältida teatud toitainete üleküllust, mis võib olla sama kahjulik kui nende puudus. Kui mullaanalüüs ei ole võimalik, on üldjuhul ohutu ja tõhus kasutada tasakaalustatud kompleksväetist.

Väetamise ajastus ja sagedus

Õige ajastus on väetamisel ülioluline, et tagada toitainete kättesaadavus just siis, kui puu neid kõige rohkem vajab. Viltja viltpuu peamine väetamisaeg on varakevadel, just enne kasvuperioodi algust, kui pungad hakkavad paisuma. Kevadine väetamine annab puule vajaliku energiavaru uute lehtede, võrsete ja õite arendamiseks. See on kõige tähtsam väetamiskord aastas ja seda ei tohiks vahele jätta, eriti noorte ja kiiresti kasvavate puude puhul.

Kasvuperioodi jooksul võib vajadusel anda lisaväetist, eriti kui puu kasvab väga kehvas liivases pinnases, kust toitained kiiresti välja uhutakse. Sel juhul võib anda teise, väiksema koguse väetist suve alguses, näiteks juunis. Vältida tuleks aga väetamist suve teises pooles ja sügisel. Hiline väetamine, eriti lämmastikurikka väetisega, stimuleerib uut kasvu, mis ei jõua enne talve puituda. Sellised noored ja õrnad võrsed on külmakahjustustele väga vastuvõtlikud, mis võib kahjustada kogu puu tervist.

Noorte, äsja istutatud puude puhul kehtivad veidi teised reeglid. Esimesel aastal pärast istutamist ei ole tavaliselt vaja puud väetada, eeldusel, et istutusauk valmistati ette komposti või muu orgaanilise ainega. Liiga varajane väetamine võib kahjustada noori ja tundlikke juuri. Alates teisest kasvuaastast võib alustada regulaarse kevadise väetamisega. Jälgi alati noore puu seisundit; kui ta kasvab jõudsalt ja lehed on tumerohelised, on toitainetega kõik korras.

Konteineris kasvatatavad viltpuud vajavad sagedasemat väetamist kui avamaal kasvavad puud. Pidev kastmine uhub toitained potimullast välja, mistõttu tuleb neid regulaarselt asendada. Kasvuperioodil on soovitatav kasutada vedelväetist iga kahe kuni nelja nädala tagant vastavalt pakendi juhistele. Alternatiivina võib kevadel mulda segada pika toimeajaga graanulväetist, mis vabastab toitaineid aeglaselt mitme kuu jooksul, vähendades vajadust sagedase vedelväetamise järele.

Sobiva väetise valik

Viltja viltpuu jaoks on kõige sobivam tasakaalustatud kompleksväetis, mille NPK (lämmastik-fosfor-kaalium) suhe on ligikaudu võrdne, näiteks 10-10-10 või 20-20-20. Selline väetis tagab kõigi kolme peamise makroelemendi piisava saadavuse, toetades nii lehtede kasvu, juurestiku arengut kui ka üldist elujõudu. Väetist valides eelista aeglaselt vabanevaid graanulväetisi, mis tagavad toitainete ühtlase eraldumise pikema perioodi jooksul ja vähendavad üleväetamise ohtu.

Orgaanilised väetised on suurepärane valik viltja viltpuu jaoks, kuna need ei toida mitte ainult taime, vaid parandavad ka mulla struktuuri ja elurikkust. Hästi laagerdunud kompost ja sõnnik on ideaalsed orgaanilised väetised. Laota kevadel puu võra alla paari sentimeetri paksune kiht komposti või sõnnikut ja sega see kergelt pinnasesse. Orgaanilised materjalid vabastavad toitaineid aeglaselt ja pakuvad laia spektrit mikroelemente, mida sünteetilised väetised ei pruugi sisaldada.

Kui peamine eesmärk on soodustada lopsakat lehestikku, näiteks tagasilõigatud (coppiced) isendite puhul, võib kasutada veidi kõrgema lämmastikusisaldusega väetist. Lämmastik on lehtede ja varte kasvu peamine mootor. Siiski tuleb olla ettevaatlik, et mitte liialdada lämmastikuga, kuna see võib toimuda õitsemise ja juurestiku arengu arvelt ning muuta puu vastuvõtlikumaks haigustele ja kahjuritele. Tasakaal on alati võtmetähtsusega.

Väldi väetisi, mis on mõeldud spetsiifiliselt happelembestele taimedele, nagu rododendronid või mustikad, välja arvatud juhul, kui mullaanalüüs näitab, et sinu aia pinnas on liiga aluseline. Viltja viltpuu eelistab neutraalset kuni kergelt aluselist mulda ja liiga happeliseks muutmine võib takistada teatud toitainete omastamist. Üldotstarbeline aiaväetis on tavaliselt kõige kindlam ja tõhusam valik.

Väetamise tehnika

Õige väetamise tehnika tagab, et toitained jõuavad sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse – puu juurteni. Graanulväetist laotades tuleb see puistata ühtlaselt laiali kogu võraalusele pinnale, alustades umbes 30 sentimeetri kauguselt tüvest ja liikudes kuni võra välisservani. Enamik aktiivsetest, toitaineid imavatest juurtest asub just selles piirkonnas. Väldi väetise kuhjamist otse vastu puu tüve, kuna see võib põhjustada koore põletust ja kahjustusi.

Pärast graanulite laotamist on oluline need kergelt mulda kobestada või rehaga sisse riivida. See aitab vältida toitainete kadu tuule või vihmaga ja kiirendab nende jõudmist juurte tsooni. Pärast väetise mulda viimist tuleb ala põhjalikult kasta. Vesi lahustab väetise graanulid ja kannab toitained sügavamale pinnasesse, muutes need taimele kättesaadavaks. Ilma piisava kastmiseta jääb väetis pinnale ja ei too oodatud kasu.

Vedelväetise kasutamisel, mida soovitatakse peamiselt konteinertaimedele, tuleb väetiselahus valmistada vastavalt pakendil olevale juhendile. Ära kunagi kasuta kangemat lahust, kui on soovitatud, sest see võib juuri põletada. Kasta taime väetiselahusega nii, nagu teeksid seda tavalise kastmise ajal, niisutades kogu mullapalli ühtlaselt. Enne vedelväetise andmist veendu, et muld potis on juba kergelt niiske. Kuivale mullale väetise valamine võib samuti põhjustada juurte kahjustusi.

Orgaanilise materjali, nagu komposti või sõnniku, kasutamisel on protsess lihtsam. Laota materjal ühtlase kihina puu alla, vältides samuti kontakti tüvega, ja sega see õrnalt pinnasega. Orgaanilise aine puhul ei ole üleväetamise oht nii suur kui sünteetiliste väetistega ja kastmine pärast laotamist aitab alustada lagunemisprotsessi, mis vabastab toitained järk-järgult. See meetod on pikas perspektiivis mulla tervisele kõige kasulikum.

Toitainete puuduse ja ülekülluse sümptomid

Toitainete puuduse sümptomite äratundmine aitab õigeaegselt sekkuda. Kõige levinum on lämmastikupuudus, mis avaldub vanemate, alumiste lehtede ühtlases kolletumises ja üldises kiduras kasvus. Lehed on väikesed ja kahvaturohelised. Fosforipuudus võib muuta lehed lillakaks või punakaks, eriti noortel taimedel. Kaaliumipuudus ilmneb tavaliselt vanemate lehtede servade ja otste kollaseks või pruuniks muutumisena, samal ajal kui lehe keskosa jääb roheliseks.

Rauapuudus, nagu mainitud, põhjustab kloroosi just noortel, ülemistel lehtedel – lehelaba muutub kollaseks, kuid sooned jäävad tumeroheliseks. See on tüüpiline probleem liiga aluselises pinnases, kus raud muutub taimele kättesaamatuks. Magneesiumipuudus sarnaneb rauapuudusele, kuid kloroos tekib vanematel lehtedel ja sageli tekib lehtede soonte vahele iseloomulik V-kujuline kollane muster. Nende sümptomite ilmnemisel tuleks valida spetsiifiline väetis, mis sisaldab puuduvat mikroelementi.

Üleväetamine võib olla sama kahjulik kui toitainete puudus. Liigne väetamine, eriti sünteetiliste väetistega, võib “põletada” juuri, mis väljendub lehtede äärtest algavas pruuniks ja kuivaks muutumises. Taim võib tunduda närtsinud isegi siis,- kui muld on niiske. Liigne lämmastik põhjustab väga kiiret, kuid nõrka ja väljaveninud kasvu, tumerohelisi, kuid pehmeid lehti ning vähest õitsemist. Mulla pinnale võib koguneda ka valge soolakiht.

Üleväetamise kahtluse korral tuleks ala põhjalikult läbi uhta rohke veega, et liigsed soolad sügavamale pinnasesse leostuksid. Edaspidi tuleks väetise koguseid vähendada või väetamise sagedust harvendada. Parim viis nii puuduse kui ka ülekülluse vältimiseks on lähtuda põhimõttest “vähem on rohkem”. Alusta alati soovitatud kogusest väiksema doosiga ja jälgi taime reaktsiooni. Terve ja hästi hooldatud viltja viltpuu näitab oma tänulikkust kiire kasvu ja kauni välimusega.