Harilik kiviseemnik on tänuväärne aiataim, mis on oma olemuselt üsna vastupidav ning õigetes kasvutingimustes kimbutavad teda haigused ja kahjurid harva. Probleemid tekivad tavaliselt siis, kui taime põhivajadused – happeline, hea drenaažiga pinnas ja piisav päikesevalgus – on rahuldamata. Kõige olulisem ennetusmeede ongi taimele sobiva kasvukoha loomine. Seisev vesi, liiga aluseline pinnas või ebapiisav õhuringlus loovad soodsa keskkonna mitmesuguste seenhaiguste arenguks ja muudavad taime stressi tõttu kahjuritele vastuvõtlikumaks.
Kõige levinum ja ohtlikum haigus, mis harilikku kiviseemnikut ähvardab, on juuremädanik. Seda põhjustavad pinnases elavad seened, mis aktiveeruvad liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes. Kui taim on istutatud raskesse, halva drenaažiga mulda või seda kastetakse liiga tihti, jääb vesi juurte ümber seisma, mis viib juurte lämbumise ja mädanemiseni. Haiguse esimesed tunnused on taime närbumine ja lehtede kollaseks muutumine, mis võib ekslikult viidata veepuudusele.
Seenhaigustest võib esineda ka hahkhallitust, eriti niiskete ja jahedate ilmadega ning kui taimed kasvavad liiga tihedalt. Hahkhallituse teket soodustab halb õhuringlus ja lehtedele kogunenud niiskus. Haiguse tunnuseks on hallikas, kohev kirme lehtedel, vartel ja õitel. Ennetamiseks on oluline tagada taimedevaheline piisav vahekaugus ja vältida lehtede märjaks tegemist kastmisel, eriti õhtuti.
Kahjurite osas on harilik kiviseemnik samuti suhteliselt vastupidav. Kõige sagedamini võivad teda rünnata lehetäid, kes imevad mahla noortest võrsetest ja lehtedest. Massilise esinemise korral võivad nad taime kasvu pidurdada ja levitada viirushaigusi. Teod ja nälkjad võivad samuti taime lehtedest toituda, jättes maha ebakorrapärase kujuga augud ja limaseid jälgi. Regulaarne taimede kontroll aitab kahjurid varakult avastada ja tõrje meetmeid rakendada.
Juuremädaniku ennetamine ja tõrje
Juuremädanik on hariliku kiviseemniku suurim vaenlane ja selle vältimiseks tuleb rakendada ennetavaid meetmeid juba enne taime istutamist. Kõige tähtsam on tagada laitmatu drenaaž. Istutuskoht peaks olema kerge kaldega või tuleks rajada kõrgpeenar. Raske savimulla korral tuleb see segada suure koguse liiva, peene kruusa ja orgaanilise ainega, näiteks komposti või happelise turbaga, et muuta see kobedamaks ja paremini vett läbilaskvaks. Istutusaugu põhja võib lisada ka drenaažikihi.
Kastmisrežiim on teine kriitilise tähtsusega tegur. Harilikku kiviseemnikut tuleb kasta mõõdukalt, lastes mullal kastmiskordade vahel taheneda. Pidev mulla niiskena hoidmine on kindel viis juuremädaniku tekitamiseks. Enne kastmist tuleks alati kontrollida mulla niiskust sõrmega paari sentimeetri sügavuselt. Kui muld tundub niiske, tuleks kastmisega oodata. Parem on kasta harvem ja põhjalikumalt kui sageli ja vähe.
Kui taimel on juba ilmnenud juuremädaniku sümptomid, nagu närbumine vaatamata niiskele mullale, on selle päästmine sageli keeruline. Esimene samm on lõpetada koheselt kastmine ja lasta mullal täielikult kuivada. Tugevalt kahjustunud taim tuleks mullast välja kaevata ja kontrollida juurte seisukorda. Kõik pruunid, pehmed ja mädanenud juured tuleb terava ja puhta noaga ära lõigata.
Pärast kahjustunud juurte eemaldamist võib proovida taime uuesti istutada. Selleks tuleks valida uus kasvukoht või vahetada vana mullasegu täielikult välja uue, kuiva ja väga hea drenaažiga substraadi vastu. Istutamiseks võib kasutada ka potti, kus on niiskusrežiimi lihtsam kontrollida. Pärast ümberistutamist tuleb taime kasta väga ettevaatlikult. Mõnikord võib aidata ka fungitsiididega töötlemine, kuid ennetus on alati kõige tõhusam meetod.
Teised seenhaigused
Kuigi vähem levinud kui juuremädanik, võivad harilikku kiviseemnikut kimbutada ka teised seenhaigused, näiteks jahukaste ja lehelaiksus. Jahukaste ilmneb valge, jahuse kirmena lehtede pealmisel pinnal. See areneb tavaliselt soojade päevade ja jahedate öödega, kui õhuniiskus on kõrge. Jahukaste pärsib fotosünteesi ja nõrgestab taime. Tõrjeks tuleks eemaldada haigestunud lehed ja tagada parem õhuringlus, näiteks harvendades liiga tihedat puhmikut.
Lehelaiksust põhjustavad erinevad seened, mis tekitavad lehtedele pruune või musti laike, sageli kollase äärisega. Tugeva nakkuse korral võivad lehed enneaegselt variseda. Haiguse levikut soodustab samuti niiskus ja halb õhuringlus. Ennetamiseks on oluline vältida lehtede niisutamist kastmisel ja koristada sügisel ära kõik varisenud taimejäänused, kus haigustekitajad võivad talvituda. Nakkuse ilmnemisel eemaldada ja hävitada haiged lehed.
Hahkhallitus on veel üks niiskust armastav seenhaigus, mis ründab sageli nõrgestatud või kahjustatud taimekudesid. See katab taimeosad halli, vatitaolise hallitusega. Eriti ohtlik on see tihedates istandustes ja kasvuhoonetes. Hea õhuringluse tagamine on parim ennetus. Kõik kahjustunud või haiged taimeosad tuleks kohe eemaldada, et vältida haiguse edasist levikut.
Enamiku seenhaiguste puhul on parimaks tõrjeks ennetus: õige kasvukoht, hea drenaaž, piisav õhuringlus ja lehtede kuivana hoidmine. Keemiliste fungitsiidide kasutamine peaks olema viimane abinõu. Kui otsustad siiski fungitsiidi kasuks, vali preparaat, mis on mõeldud konkreetse haiguse tõrjeks ja järgi täpselt kasutusjuhendit, et vältida kahju keskkonnale ja kasulikele organismidele.
Levinumad kahjurid ja nende tõrje
Lehetäid on väikesed, pehme kehaga putukad, kes kogunevad kolooniatena noortele võrsetele ja lehtede alumistele külgedele. Nad toituvad taimemahlast, põhjustades lehtede keerdumist ja kängumist. Samuti eritavad nad kleepuvat ainet, mesinestet, millele võib omakorda tekkida mustjas hallitus. Lehetäide tõrjeks võib esmalt proovida neid tugeva veejoaga taimelt maha pesta. Suurema koloonia puhul aitab rohelise seebi lahus või nõgeseleotis.
Teod ja nälkjad on eriti aktiivsed niiske ilmaga ja öösiti. Nad söövad lehtedesse ja õitesse ebakorrapäraseid auke, jättes maha iseloomuliku limaraja. Nende tõrjeks on mitmeid viise. Üks võimalus on nende käsitsi korjamine varahommikul või hilisõhtul. Aeda võib paigutada ka õllelõkse või kasutada spetsiaalseid teograanuleid, eelistades rauafosfaadil põhinevaid, mis on lemmikloomadele ja siilidele ohutumad. Taime ümbruse puhtana hoidmine vähendab nende peidupaiku.
Harvem võivad taime kahjustada ka kedriklestad, eriti kuivades ja kuumades tingimustes. Need on väga väikesed ämblikulaadsed, keda palja silmaga on raske märgata. Nende kohalolule viitab peenike võrgend lehtede alumisel küljel ja lehtede muutumine täpiliseks ning kollakaks. Kedriklestadele ei meeldi niiskus, seega võib taimede regulaarne piserdamine veega aidata nende arvukust kontrolli all hoida. Tõhus on ka Neem-õli lahus.
Üldiselt on parim kahjuritõrje terve ja tugeva taime kasvatamine. Stressis taimed on kahjuritele palju vastuvõtlikumad. Lisaks on oluline soodustada aias looduslikke vaenlasi, näiteks lepatriinusid ja kiilassilmi, kes toituvad lehetäidest. Mitmekesise ja elurikka aia loomine aitab hoida kahjurite populatsiooni loomuliku kontrolli all ja vähendab vajadust keemiliste tõrjevahendite järele.
Abiootilised probleemid ja füsioloogilised häired
Lisaks haigustele ja kahjuritele võivad hariliku kiviseemniku välimust ja tervist mõjutada ka mitmed abiootilised ehk mitte-elusloodusest tingitud tegurid. Üks levinumaid on päikesepõletus. Kuigi taim armastab päikest, võib liiga intensiivne keskpäevane päike, eriti kuuma ja kuiva ilmaga, põhjustada lehtedele heledaid või pruune laike. Noored ja alles kohanevad taimed on eriti tundlikud. Päikesepõletuse vältimiseks on soovitatav valida kasvukoht, kus taim saab hommikupäikest ja on kaitstud kõige kuumema keskpäevase päikese eest.
Talvised kahjustused on teine oluline probleem, eriti karmima kliimaga piirkondades. Külm ja kuiv tuul koos intensiivse talvepäikesega võib põhjustada taime kuivamist. Lehed muutuvad pruuniks ja kuivavad ära, sest juured ei suuda külmunud maast piisavalt vett kätte saada. Selle vältimiseks tuleks taim talveks katta kuuseokste või kattelooriga. Samuti aitab sügisene korralik kastmine enne maa külmumist.
Toitainete puudus või üleküllus võib samuti põhjustada füsioloogilisi häireid. Nagu varem mainitud, on rauapuudusest tingitud kloroos levinud probleem liiga aluselises mullas. See väljendub noorte lehtede kollaseks muutumises, samal ajal kui rood jäävad roheliseks. Vastupidine probleem on üleväetamine, mis võib põhjustada juurte põletust, liigset vegetatiivset kasvu ja taime üldist nõrgenemist. Seetõttu on oluline järgida mõõdukat väetamisrežiimi.
Vale mulla pH on üks peamisi abiootiliste probleemide allikaid. Harilik kiviseemnik vajab happelist pinnast (pH 5.0-6.0). Kui muld on liiga aluseline, ei suuda taim omastada mitmeid olulisi toitaineid, eriti rauda ja mangaani, isegi kui neid mullas leidub. See viib kloroosini ja taime kidumisele. Mulla pH regulaarne kontrollimine ja vajadusel selle korrigeerimine happelise turba või spetsiaalsete vahenditega on taime tervise jaoks ülioluline.
