Hariliku kiviseemniku edukas aeda rajamine algab hoolikast istutusprotsessist. Parim aeg taime istutamiseks on kevadel, pärast öökülmade ohu möödumist, või varasügisel, et taim jõuaks enne talve saabumist korralikult juurduda. Istutuskoha valikul tuleb eelistada päikesepaistelist või kerge poolvarjuga kasvukohta, mis on kaitstud tugevate tuulte eest. Kõige olulisem on tagada happeline ja väga hea drenaažiga pinnas, sest taim ei talu seisvat vett ega lubjarikast mulda. Enne istutamist tuleb pinnas hoolikalt ette valmistada, kobestada ja vajadusel rikastada happelise turba või kompostiga, et luua taimele ideaalsed starditingimused.
Istutusaugu ettevalmistamisel tuleb arvestada taime juurepalli suurusega. Auk peaks olema umbes kaks korda laiem ja sama sügav kui taime konteiner. See annab juurtele piisavalt ruumi laiali laotuda ja uude pinnasesse kasvada. Kui aiamuld on raske ja savine, on soovitatav augu põhja lisada drenaažikiht, näiteks kruusast või kergkruusast. See tagab liigse vee kiirema äravoolu ja kaitseb juuri mädanemise eest.
Enne taime konteinerist eemaldamist tuleks seda korralikult kasta. See muudab juurepalli kättesaamise lihtsamaks ja vähendab juurte kahjustamise ohtu. Taim tuleks ettevaatlikult potist välja võtta ja kontrollida juurte seisukorda. Kui juured on tihedalt kokku põimunud, tuleks neid õrnalt lahti harutada, et soodustada nende kasvu väljapoole. Taim asetatakse istutusauku nii, et juurepalli ülemine serv jääks mullapinnaga tasa.
Pärast taime auku asetamist täidetakse see ettevalmistatud mullaseguga, tihendades mulda kergelt kätega, et vältida õhutaskute teket. Seejärel kastetakse taime põhjalikult, et pinnas settiks korralikult ümber juurte. Istutusjärgne multšimine männikoorepuru või männiokastega aitab hoida mulla niiskust, pärssida umbrohu kasvu ja säilitada vajalikku happelist keskkonda. Esimesel kasvuperioodil vajab noor taim regulaarset kastmist, et tagada edukas juurdumine.
Paljundamine pistikutega
Hariliku kiviseemniku paljundamine pistikutega on üks levinumaid ja tõhusamaid meetodeid uute taimede saamiseks. Parim aeg pistikute võtmiseks on suve alguses või keskel, pärast taime õitsemist, kui uued võrsed on poolpuitunud. Pistikud peaksid olema umbes 5-8 sentimeetri pikkused ja need tuleks lõigata terava ja puhta noa või kääridega otse lehesõlme alt. Valida tuleks terved ja tugevad võrsed, millel pole haigustunnuseid ega kahjustusi.
Pärast pistikute lõikamist tuleb eemaldada alumised lehed, jättes alles vaid mõned ülemised lehepaarid. See vähendab veekadu aurustumise teel ja suunab taime energia juurte moodustamisele. Lõikepinna võib kasta spetsiaalsesse juurdumispulbrisse, mis soodustab juurte teket, kuigi harilik kiviseemnik juurdub sageli ka ilma selleta. Juurdumispulber aitab kiirendada protsessi ja suurendab eduka juurdumise tõenäosust.
Ettevalmistatud pistikud torgatakse niiskesse ja hästi kuivendatud substraati, mis koosneb näiteks võrdsetes osades turbast ja liivast või perliidist. Oluline on, et substraat oleks steriilne, et vältida seenhaiguste teket. Pistikud tuleks asetada piisavalt sügavale, et need püsiksid stabiilselt püsti. Pärast pistikute mulda asetamist tuleks neid kergelt kasta ja katta kilekoti või läbipaistva plastikust kaanega, et luua kõrge õhuniiskusega minikasvuhoone.
Pistikukast tuleks paigutada valgesse, kuid otsese päikese eest kaitstud kohta. Substraati tuleb hoida ühtlaselt niiskena, kuid mitte läbimärjana. Regulaarselt tuleks eemaldada kate, et tagada õhuringlus ja vältida hallituse teket. Juurdumine võtab tavaliselt aega mitu nädalat kuni paar kuud. Kui pistikud on moodustanud piisavalt tugeva juurestiku, võib nad istutada eraldi pottidesse ja kasvatada edasi, kuni nad on piisavalt suured avamaale istutamiseks.
Paljundamine jagamise teel
Hariliku kiviseemniku paljundamine jagamise teel on lihtne viis vanemate ja suuremate puhmikute noorendamiseks ning uute taimede saamiseks. Parim aeg taime jagamiseks on varakevadel või sügisel, pärast õitsemist. Jagamine võimaldab säilitada sordiomadusi ja annab kiiresti elujõulised uued taimed. Enne jagamist on soovitatav taime korralikult kasta, et muld oleks niiske ja taime oleks lihtsam maast kätte saada.
Taim kaevatakse ettevaatlikult labida abil maast välja, püüdes säilitada võimalikult suurt osa juurestikust. Üleskaevatud puhmikult raputatakse õrnalt lahtine muld, et juured oleksid paremini nähtavad. Seejärel jagatakse juurepall terava noa, labida või käte abil kaheks või enamaks osaks. Igal uuel osal peab olema piisavalt juuri ja vähemalt mõned terved võrsed, et tagada selle edukas edasikasvamine.
Pärast jagamist istutatakse uued taimed kohe ettevalmistatud kasvukohtadele. Istutusauk peaks olema piisavalt suur, et mahutada mugavalt ära taime juurestiku. Taim asetatakse auku samale sügavusele, nagu see kasvas varem. Istutusjärgselt tihendatakse muld õrnalt ümber juurte ja kastetakse põhjalikult. Esimestel nädalatel pärast istutamist vajavad jagatud taimed erilist hoolt ja regulaarset kastmist, et aidata neil stressist üle saada ja uues kohas juurduda.
Jagamise teel paljundamine on ka hea võimalus taime noorendamiseks. Aja jooksul võivad hariliku kiviseemniku puhmikud muutuda keskelt hõredaks ja puitunuks. Puhmiku väljakaevamine, vanade ja puitunud osade eemaldamine ning elujõuliste servaosade tagasiistutamine annab taimele uue elujõu ja soodustab rikkalikumat õitsemist. See on praktiline meetod, mis ühendab endas nii paljundamise kui ka hoolduse.
Paljundamine seemnetega
Hariliku kiviseemniku paljundamine seemnetega on aeganõudvam ja keerulisem meetod võrreldes vegetatiivse paljundamisega, kuid pakub võimalust kasvatada suuremat hulka taimi. Seemneid võib koguda pärast taime õitsemist, kui seemnekuprad on valminud ja kuivanud. Seemned on väikesed ja neid tuleks koguda ettevaatlikult. Samuti on võimalik osta seemneid spetsialiseeritud aianduspoodidest, mis tagab parema idanevuse ja sordiehtsuse.
Seemned külvatakse tavaliselt varakevadel siseruumides külvikasti või pottidesse. Külvisubstraat peab olema kerge, hästi õhustatud ja hea drenaažiga, näiteks spetsiaalne külvimuld või segu turbast ja liivast. Enne külvi tuleks substraati niisutada. Seemned jaotatakse ühtlaselt mulla pinnale ja kaetakse õhukese kihi liiva või mullaga. Kuna seemned vajavad idanemiseks valgust, ei tohiks neid liiga sügavale matta.
Pärast külvi kaetakse külvinõu klaasi või kilega, et hoida kõrget õhuniiskust ja stabiilset temperatuuri. Optimaalne idanemistemperatuur on umbes 18-21 kraadi. Külvi tuleb hoida valgusküllases kohas, kuid vältida otsest päikesevalgust. Pinnast tuleks hoida pidevalt niiskena, piserdades seda veega. Idanemine võib olla ebaühtlane ja võtta aega mitu nädalat kuni mitu kuud, seega on vaja kannatlikkust.
Kui seemikud on piisavalt suured, et neid käsitseda, ja neil on arenenud vähemalt kaks pärislehte, pikeeritakse nad ükshaaval väikestesse pottidesse. Noori taimi kasvatatakse edasi jahedamas ja valgusküllases kohas, harjutades neid järk-järgult välistingimustega. Avamaale võib noored taimed istutada alles siis, kui nad on piisavalt tugevad ja öökülmade oht on möödas. Tuleb arvestada, et seemnetest kasvatatud taimed ei pruugi õitseda esimesel kasvuaastal.
Istutusjärgne hooldus
Esimestel nädalatel ja kuudel pärast istutamist vajab harilik kiviseemnik erilist tähelepanu, et tagada edukas kohanemine uue kasvukohaga. Kõige olulisem on regulaarne ja piisav kastmine. Muld tuleks hoida ühtlaselt niiskena, kuid mitte läbimärjana, kuni taim on korralikult juurdunud. See soodustab tugeva ja sügavale ulatuva juurestiku arengut, mis muudab taime tulevikus põuakindlamaks. Kastmissagedus sõltub ilmastikutingimustest ja mulla tüübist.
Umbrohutõrje on noore taime ümbruses väga oluline. Umbrohi konkureerib vee, toitainete ja valguse pärast ning võib noore ja alles kohaneva taime kasvu pidurdada. Regulaarne rohimine on hädavajalik. Multšikihi laotamine taime ümber aitab tõhusalt umbrohu kasvu pärssida, lisaks hoiab see pinnases niiskust ja kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest. Sobivaks multšimaterjaliks on näiteks männikoorepuru või männiokkad.
Noori taimi tuleks kaitsta ka võimalike kahjurite, näiteks tigude ja nälkjate eest, kes võivad nende õrnu lehti ja võrseid kahjustada. Regulaarne taime ülevaatus aitab probleemi varakult avastada ja rakendada vajalikke tõrjemeetmeid. Esimestel aastatel ei vaja taim tavaliselt lisaväetamist, eriti kui pinnas on enne istutamist korralikult ette valmistatud ja kompostiga rikastatud. Liigne väetamine võib isegi kahju teha, soodustades nõrkade võrsete kasvu.
Esimesel talvel on noor taim külma suhtes tundlikum kui täiskasvanud isend. Seetõttu on soovitatav katta see talveks kuuseokste või spetsiaalse kattelooriga. See kaitseb taime nii tugeva külma kui ka talvise päikesepõletuse eest. Kate tuleks paigaldada pärast esimeste püsivate külmade saabumist ja eemaldada kevadel, kui suurem külmaoht on möödas. Hoolikas istutusjärgne hooldus paneb aluse taime pikaajalisele tervisele ja rikkalikule õitsemisele tulevastel aastatel.
