Rosmariini edukas talvitumine on Eesti kliimas üks suurimaid väljakutseid selle Vahemere päritolu taime kasvatamisel. Kuigi rosmariin on mitmeaastane taim, ei ole enamik selle sorte kohastunud meie karmide ja niiskete talvedega, mistõttu vajab ta erilist hoolt ja kaitset, et kevadeni vastu pidada. Olgu sinu rosmariin kasvamas aias peenras või potis terrassil, õigete ettevalmistuste tegemine sügisel on tema ellujäämiseks kriitilise tähtsusega. Edukas talvitumine ei tähenda ainult taime elushoidmist, vaid ka seda, et ta oleks kevadel piisavalt tugev ja terve uueks kasvuperioodiks.
Peamine oht rosmariinile talvel ei ole niivõrd madal temperatuur iseenesest, kuivõrd kombinatsioon külmast, niiskusest ja tuulest. Külmunud ja märg muld on taime juurtele surmav, põhjustades kiiret mädanemist. Samal ajal võib jäine tuul taime igihaljaid lehti kuivatada, tekitades niinimetatud füsioloogilist põuda, kus taim kaotab lehtede kaudu rohkem niiskust, kui selle külmunud juured suudavad mullast kätte saada. Seetõttu on talvitumise strateegia peamine eesmärk kaitsta taime nii liigse niiskuse kui ka kuivatava tuule eest.
Parim viis rosmariini talvitumise tagamiseks on kasvatada seda potis, mida saab talveks siseruumidesse tuua. See annab täieliku kontrolli taime ümbritsevate tingimuste üle ja välistab ettearvamatute ilmastikuolude riski. Potitaime tuleks sisse tuua enne esimeste tugevate öökülmade saabumist, tavaliselt oktoobris. Ideaalseks talvitumiskohaks on jahe, kuid valgusküllane ruum, kus temperatuur püsib vahemikus 5–10 kraadi Celsiuse järgi.
Kui soovid siiski proovida rosmariini avamaal talvituma jätta, on edu võtmeks sordi valik ja kasvukoha ettevalmistus. Vali võimalikult külmakindel sort, näiteks ‘Arp’ või ‘Hill Hardy’, mis on aretatud taluma madalamaid temperatuure. Istuta rosmariin aia kõige soojemasse ja tuulevaiksemasse kohta, näiteks lõunapoolse seina äärde, ning taga istutuskohas laitmatu drenaaž, kasvatades taime näiteks kõrgpeenras või kallakul.
Ettevalmistused sügisel
Sügisesed ettevalmistused on rosmariini eduka talvitumise aluseks. Juba suve lõpus ja varasügisel tuleks hakata taime talveks ette valmistama. Lõpeta igasugune väetamine augusti lõpuks, et vältida uute, õrnade võrsete kasvu, mis ei jõuaks enne külmade tulekut puituda ja oleksid külmakahjustustele väga vastuvõtlikud. Taim peab suunama oma energia olemasolevate varte tugevdamisse ja energiavarude kogumisse juurtes.
Samuti tuleks sügisel vältida tugevat tagasilõikust. Kerge kärpimine ja saagikoristus on lubatud, kuid ära eemalda korraga suurt osa taime massist. Iga lõikus stimuleerib uut kasvu, mis on hilissügisel ebasoovitav. Viimane suurem lõikus tuleks teha suve keskel, andes taimele piisavalt aega taastumiseks ja uute võrsete puitumiseks enne talve. Sügisel eemalda vaid kuivanud või haiged oksad.
Kui kasvatad rosmariini avamaal, on oluline parandada mulla drenaaži taime ümber. Sügisel võid lisada taime ümber jämedat liiva või peent kruusa, segades seda ettevaatlikult pinnase pealmise kihiga. Enne püsivate külmade saabumist on soovitatav katta muld taime ümber paksu (10–15 cm) multšikihiga. Kasuta selleks õhulist materjali, näiteks kuivi lehti, põhku või männikoort, mis isoleerib juuri külma eest, kuid ei hoia samas liigset niiskust.
Potis kasvavat rosmariini tuleks enne tuppa toomist hoolikalt inspekteerida kahjurite ja haiguste suhtes. Kontrolli lehtede alumisi külgi ja varreühendusi, et veenduda, et sa ei too koos taimega siseruumidesse ka soovimatuid külalisi. Vajadusel pritsi taime ennetavalt rohelise seebi või neemõli lahusega. See on oluline samm, et vältida kahjurite levikut teistele toataimedele talve jooksul.
Talvitumine siseruumides
Rosmariini talvitamine siseruumides nõuab õige koha leidmist, mis vastaks taime vajadustele puhkeperioodil. Kõige olulisemad tegurid on jahe temperatuur ja piisav valgus. Ideaalseks kohaks on valgusküllane, kuid kütmata ruum, nagu näiteks klaasitud rõdu, jahe veranda, garaažiaken või valgusküllane kelder. Temperatuur peaks ideaalis püsima vahemikus 5–10 °C. Liiga soe ja pime ruum on taimele kõige halvem kombinatsioon.
Valguse puudus on siseruumides talvitumise peamine probleem. Rosmariin on igihaljas taim ja vajab fotosünteesimiseks valgust ka talvel. Kui loomulikku valgust on vähe, hakkab taim end välja venitama, kasvatades pikki, nõrku ja heledaid võrseid. Sellisel juhul võib olla vajalik kasutada spetsiaalset taimelampi, et pakkuda lisavalgust 6–8 tundi päevas. Aseta lamp taimest umbes 30–40 cm kõrgusele.
Kastmine talvisel perioodil peab olema väga tagasihoidlik. Kuna jahedas temperatuuris ja vähese valgusega on taime kasv praktiliselt peatunud, on ka tema veevajadus minimaalne. Lase mullal kastmiskordade vahel peaaegu täielikult läbi kuivada. Sõltuvalt tingimustest võib see tähendada kastmist vaid kord kuus või isegi harvem. Ülekastmine on talvel kõige kindlam viis rosmariinist ilma jääda, sest see viib kiiresti juuremädanikuni.
Oluline on tagada ka piisav õhuringlus, et ennetada seenhaiguste, näiteks jahukaste, teket. Ära paiguta taime liiga tihedalt teiste taimede vastu ja väldi seisva õhuga ruume. Aeg-ajalt võid ruumi tuulutada, kuid väldi taime asetamist otse külma tuuletõmbuse kätte. Regulaarselt kontrolli taime lehti kahjurite, eriti kedriklestade suhtes, kellele meeldib kuiv toaõhk.
Talvitumine õues
Rosmariini talvitumine õues on meie kliimas riskantne, kuid mitte võimatu, kui on täidetud teatud tingimused. Edu sõltub suuresti mikrokliimast, sordi valikust ja hoolikast talvekattest. Kõige olulisem on kaitsta taime juuri liigniiskuse ja külma eest ning lehestikku kuivatava tuule ja päikese eest. Talvine päike võib olla eriti petlik – see soojendab taime lehti, soodustades aurustumist, samal ajal kui juured on külmunud pinnases ega saa vett kätte.
Pärast esimeste kergete öökülmade saabumist, kuid enne maapinna püsivat külmumist, on aeg paigaldada talvekate. Selleks sobib hästi spetsiaalne katteloor, mis laseb õhku läbi, kuid kaitseb taime tuule ja päikese eest. Väldi kile või muu õhukindla materjali kasutamist, kuna see tekitab kondensvett ja soodustab haudumist ning seenhaiguste arengut. Kata taim mitme kihina, jättes katte ja taime vahele õhuruumi.
Tugevama kaitse pakkumiseks võid ehitada taime ümber karkassi, näiteks puidust või traatvõrgust, ja täita see kuivade lehtede või põhuga. See loob isoleeriva õhukihi, mis kaitseb taime nii külma kui ka tuule eest. Karkass aitab ka vältida lume raskuse all okste murdumist. Kevadel, kui suuremad külmad on möödas, tuleb kate eemaldada järk-järgult, et taim saaks uute tingimustega aeglaselt harjuda.
Ära unusta ka mulla katmist paksu multšikihiga, mis aitab hoida stabiilsemat mullatemperatuuri ja kaitsta juuri külmumise eest. See on eriti oluline just noorte taimede puhul, mille juurestik ei ole veel sügavale arenenud. Lumi on samuti suurepärane looduslik isolaator, seega ära kiirusta seda taime ümbert ära lükkama, kui see just oksi ei murra.
Hooldus pärast talve
Kevadel, kui ilmad soojenevad ja öökülmaoht on möödas, on aeg hakata rosmariini talveunest äratama. Siseruumides talvitunud taime ei tohi kohe otse päikese kätte õue viia. See võib põhjustada lehtede päikesepõletust ja tekitada taimele šoki. Alusta taime harjutamist välistingimustega järk-järgult, viies ta esialgu vaid mõneks tunniks varjulisse kohta ja pikendades õuesoleku aega iga päevaga. See protsess, mida nimetatakse karastamiseks, peaks kestma umbes nädala.
Pärast talve võib rosmariin välja näha veidi räsitud. See on normaalne. Nüüd on õige aeg teha talle turgutav tagasilõikus. Eemalda kõik kuivanud, kahjustunud või haiged oksad. Lõika tagasi ka kõik nõrgad ja väljaveninud võrsed, mis on talve jooksul tekkinud. Lõikamine soodustab uute, tugevate võrsete kasvu ja aitab taimel taastada oma kompaktse ja tiheda kuju. Ära karda lõigata üsna tugevalt, kuid väldi puitunud osadesse lõikamist.
Kui taim on talvitunud samas potis, on kevad ideaalne aeg selle ümberistutamiseks. Värske muld annab taimele uueks kasvuperioodiks vajalikud toitained ja energia. Vali vaid veidi suurem pott ja kasuta kvaliteetset, hea drenaažiga mullasegu. Pärast ümberistutamist kasta taime korralikult ja hoia teda veel mõnda aega poolvarjus, enne kui lõplikult päikeselisele kasvukohale asetad.
Avamaal talvitunud taimelt eemalda talvekate ja multš järk-järgult, kui maapind on sulanud ja öökülmad pole enam intensiivsed. Liiga varajane katte eemaldamine võib taime kevadiste heitlike ilmade meelevalda jätta. Kui taim on talve üle elanud, alusta selle kastmist ja kui uus kasv ilmub, võid teha ka hoolduslõikuse. Esimese kerge väetamisega oota, kuni näed selgeid uue kasvu märke.
