Suur kukemari on üldiselt väga vastupidav ja terve taim, mida haigused ja kahjurid kimbutavad harva. Tema tugev tervis tuleneb suuresti sellest, et ta on kohastunud kasvama tingimustes, mis paljudele teistele taimedele ei sobi. Siiski ei ole ükski taim täielikult immuunne probleemide suhtes. Kõige sagedamini on suure kukemarja tervisemured seotud ebasobivate kasvutingimustega, eriti liigniiskuse ja halva õhuringlusega. Teades peamisi potentsiaalseid ohte ja nende ennetamise viise, on võimalik hoida oma taimed tervete ja elujõulistena.
Kõige olulisem ennetav meede haiguste ja kahjurite vältimiseks on tagada taimele optimaalsed kasvutingimused. Päikesepaisteline kasvukoht, hea drenaažiga muld ja piisav vahekaugus taimede vahel hea õhuringluse tagamiseks on parim kaitse enamiku probleemide vastu. Tugev ja terve taim, mis kasvab talle sobivates tingimustes, on palju vastupidavam haigustekitajate ja kahjurite rünnakutele. Seega algab taimekaitse juba õigest koha valikust ja istutamisest.
Regulaarne aia ülevaatamine aitab probleeme varakult märgata. Kontrolli oma taimi, sealhulgas lehtede alumisi külgi ja kasvutippe, et avastada esimesi märke haigustest või kahjuritest. Mida varem probleem avastada, seda lihtsam on sellega tegeleda ja vältida suuremat kahju. Varajane sekkumine võib tähendada vaid mõne kahjustatud lehe eemaldamist või kahjurite käsitsi korjamist, vältides seeläbi vajadust keemiliste tõrjevahendite järele.
Vältida tuleks lehtede märjaks kastmist, eriti õhtuti. Niisked lehed on ideaalne kasvulava seenhaigustele. Kasta taime alati juurte piirkonnast. Samuti on oluline hoida taime ümbrus puhas umbrohust ja langenud taimejäänustest, mis võivad pakkuda varjupaika kahjuritele ja haigustekitajatele. Kevadine vanade kuivanud varte eemaldamine aitab samuti vähendada talvitunud haigustekitajate hulka.
Levinumad haigused
Kõige tõsisem haigus, mis suurt kukemarja ohustab, on juuremädanik. See on seenhaigus, mis tekib peaaegu alati liigniiskuse ja halva drenaaži tagajärjel. Juured, mis on pidevalt vees, hakkavad lämbuma ja mädanema, muutudes vastuvõtlikuks mullas elavatele seentele. Haiguse tunnusteks on taime närbumine isegi niiske mulla korral, lehtede kollaseks muutumine ja pehmeks minemine ning varre aluse mustaks ja pehmeks muutumine. Tihti avastatakse probleem alles siis, kui on juba liiga hilja.
Juuremädaniku ennetamine on palju lihtsam kui ravi. Tagada tuleb suurepärane drenaaž, eriti rasketes savimuldades. Vajadusel lisa istutusauku liiva või kruusa. Ära kunagi istuta suurt kukemarja kohta, kuhu koguneb vesi. Kasta taime mõõdukalt ja lase mullal kastmiskordade vahel korralikult kuivada. Kui kahtlustad juuremädanikku, kaeva taim üles. Lõika ära kõik tumedad, pehmed ja haisvad juured. Kui alles on jäänud terveid valgeid juuri, võib proovida taime uuesti istutada värskesse, kuiva ja hästi kuivendatud mulda.
Teine seenhaigus, mis võib suurt kukemarja aeg-ajalt tabada, on jahukaste. See avaldub valge, jahuse kirmena lehtedel ja vartel. Jahukaste areneb tavaliselt soojade päevade ja jahedate, niiskete öödega ning halva õhuringlusega tingimustes. Kuigi see haigus ei ole taimele tavaliselt surmav, nõrgestab see teda ja rikub tema dekoratiivset välimust. Tugeva nakkuse korral võivad lehed kolletuda ja enneaegselt variseda.
Jahukaste ennetamiseks taga taimedevaheline hea õhuringlus, ära istuta neid liiga tihedalt. Väldi lehtede märjaks kastmist. Kui märkad esimesi haigustunnuseid, eemalda ja hävita nakatunud taimeosad. Tõrjeks võib kasutada looduslikke vahendeid, näiteks kaaliumbikarbonaadi (söögisooda) või piimavee lahusega pritsimist. Tugevama nakkuse korral on aianduspoodides saadaval ka spetsiaalseid fungitsiide.
Levinumad kahjurid
Suure kukemarja kõige sagedasemad kahjurid on lehetäid. Need väikesed putukad kogunevad tavaliselt kolooniatena noortele võrsetele ja õienuppudele, imedes taimemahla. Nende tegevuse tagajärjel võivad lehed ja õied moonduda ning kasv kängu jääda. Lehetäid eritavad ka kleepuvat ainet, mida nimetatakse mesinesteks, millele võib omakorda tekkida must tahmlaik, mis takistab fotosünteesi.
Lehetäide tõrjumiseks on mitu võimalust. Väiksema koloonia võib lihtsalt sõrmedega puruks litsuda või tugeva veejoaga taimelt maha pesta. Tõhus on ka pritsimine rohelise seebi või nõudepesuvahendi ja vee lahusega. Looduslikud vaenlased, nagu lepatriinud ja kiilassilmad, on samuti suurepärased abilised lehetäide tõrjumisel. Meelita neid oma aeda, kasvatades mitmekesist taimestikku ja vältides laia toimespektriga insektitsiidide kasutamist.
Teod ja nälkjad võivad samuti noori suure kukemarja võrseid ja lehti kahjustada, eriti niisketel perioodidel. Nad jätavad endast maha ebakorrapäraseid auke lehtedes ja läikiva limaraja. Tõrjeks on mitmeid meetodeid. Üks võimalus on nende käsitsi korjamine hämaratel ja niisketatel õhtutundidel. Aeda võib paigaldada ka õllelõkse või kasutada teomürke, eelistades rauafosfaadil põhinevaid graanuleid, mis on lemmikloomadele ja teistele loomadele ohutumad.
Harvem võivad taime kahjustada ka kedriklestad, eriti kuivades ja kuumades tingimustes, näiteks kasvuhoones või lõunapoolsel aknalaual. Need on väga väikesed ämblikulaadsed, keda on palja silmaga raske märgata. Nende kohalolule viitab peenike võrgend lehtede kaenlas ja lehtede alumisel küljel ning lehtede kolletumine ja täpiliseks muutumine. Kedriklestadele ei meeldi niiskus, seega aitab taime regulaarne piserdamine veega nende arvukust piirata.
Ennetus ja integreeritud taimekaitse
Parim strateegia haiguste ja kahjuritega tegelemiseks on integreeritud taimekaitse. See on lähenemine, mis kombineerib erinevaid meetodeid, et hoida kahjurite ja haiguste populatsioonid kontrolli all, minimeerides samal ajal keemiliste tõrjevahendite kasutamist. See algab ennetusest: tervete ja tugevate taimede kasvatamine neile sobivates tingimustes. Terve taim on loomulikult vastupidavam probleemidele.
Soodusta oma aias bioloogilist mitmekesisust. Erinevate taimeliikide kasvatamine aitab luua tasakaalustatud ökosüsteemi. See meelitab aeda kasulikke putukaid, nagu lepatriinud, kiilassilmad, sirelased ja röövlestad, kes on paljude kahjurite looduslikud vaenlased. Väldi pestitsiidide kasutamist, mis võivad tappa ka kasulikke organisme ja rikkuda aia loomulikku tasakaalu.
Kasuta mehaanilisi ja füüsilisi tõrjemeetodeid. See hõlmab kahjurite käsitsi korjamist, kahjustatud taimeosade eemaldamist ja hävitamist ning barjääride kasutamist (näiteks vaskteip tigude vastu). Tugev veejuga on tihti piisav, et eemaldada lehetäid. Need meetodid on keskkonnasõbralikud ja ohutud ning tihti piisavalt tõhusad, et hoida probleemid kontrolli all.
Kui on vaja kasutada tõrjevahendeid, eelista alati bioloogilisi või looduslikke alternatiive. Need on näiteks rohelise seebi lahus, õlipõhised preparaadid või taimeleotised (näiteks nõgeseleotis). Keemilisi pestitsiide tuleks kasutada ainult viimase abinõuna, kui teised meetodid ei ole tulemusi andnud. Vali alati konkreetse probleemi jaoks mõeldud vahend ja järgi täpselt kasutusjuhendit, et minimeerida kahju keskkonnale ja kasulikele organismidele.
Probleemid, mis ei ole seotud haiguste ega kahjuritega
Mõnikord võivad taime probleemid olla põhjustatud hoopis abiootilistest teguritest ehk keskkonnastressist, mitte haigustest või kahjuritest. Üks levinumaid probleeme on taime lamandumine. See on sageli tingitud liiga toitainerikkast mullast või lämmastikurohkest väetisest, mis põhjustab nõrkade varte kasvu. Ka valgusepuudus võib põhjustada taimede väljavenimist ja nõrgaks muutumist. Lamandumise vältimiseks kasvata taime päikesepaistelises kohas ja toitainevaeses mullas ning väldi üleväetamist.
Lehtede kolletumine võib olla märk mitmest erinevast probleemist. Nagu mainitud, võib see viidata ülekastmisele ja juuremädanikule. Samas on normaalne, et hooaja lõpus või põuaperioodil alumised, vanemad lehed kolletuvad ja kuivavad ära. See on taime loomulik protsess. Kui aga kollaseks muutuvad noored lehed ja taim näeb üldiselt haiglane välja, on põhjust muretsemiseks ja tuleks üle kontrollida kastmisrežiim ning mulla niiskus.
Päikesepõletus võib samuti lehti kahjustada, eriti kui taim, mis on harjunud varjulisema kohaga, istutatakse järsult täispäikese kätte. See võib juhtuda ka kasvuhoones või siseruumides ettekasvatatud taimedega. Päikesepõletus avaldub valgete või pruunide laikudena lehtedel. Selle vältimiseks tuleks taimi järk-järgult päikesega harjutada. Kahjustatud lehed ei taastu, kuid taim kasvatab tavaliselt uued ja terved lehed.
Kokkuvõttes on suur kukemari vähese hoolega rahulduv ja vastupidav taim. Kui talle on tagatud tema põhivajadused – palju päikest, hea drenaaž ja mõõdukas kastmine ning väetamine –, on probleemide tekkimise tõenäosus väike. Ennetus on alati parim ravi. Terve ja tugev taim on parim kaitse haiguste ja kahjurite vastu, pakkudes aednikule rohkem rõõmu ja vähem muret.
